«Käisin just lastele Karedal vanavanemate talu näitamas ja vaatasin
mööda sõites, et sind polnud näha,» astus väljasirutatud terekäega vastu
teleuudiste ankur Mart.
Just mõni hetk enne seda olin juttu puhuma jäänud Jaanusega, kes oli elevil õhtul Paide lähistel ees ootavast meenutusteõhtust lapsepõlvesõpradega.
Jaanus ja mina oleme tänulikud olemasolu ja priinime eest 1782. aastal ilmavalgust näinud Jaanile, Öötla Suitsu talu peremehele, kelle poegadest meie kummagi esivanemad põlvnevad.
Juurte poolest omakandimeeste juhuslik kokkusaamine leidis aset üleeelmisel laupäeval Paide Vallimäel arvamusfestivalil. See oli üks selle päeva paljudest kordadest, kui kohtasin vanu tuttavaid, keda polnud ammu silmast silma näinud.
Foto: Amts Leppoja https://www.facebook.com/jarvamaa
Mõnigi neist, kellega jäin juttu puhuma, tunnistas, et pole elu sees Paides käinud, või imestas, kui mõnus meil siin on. Loodetavasti leiavad nad nüüd põhjuse suurelt maanteelt maha keerata mõni teinegi kord.
Nii on raske hinnata, mis oli arvamusfestivali suurim väärtus. Kas see, et paljud tollel nädalavahetusel Paidet väisanud inimestest tunnetas oma juuri, avastas enda jaoks Paide ja Järvamaa ning siinsed lahked inimesed või sai rääkida oma mõtteid ning ammutada ideid teistelt? Ehk meeldis kohalikele nautida rohkem kogu maa tähelepanu ja näidata oma külalislahkust?
Ilmselgelt oli arvamusfestival paljudele meelelahutus. Edevamad käisid fotograafidele promeneerimas. Muretumad nautisid ärkamist põõsa alla üles seatud telgis. Nagu käiakse Viljandi Folgil või Rabarockil mitte üksnes esinejate, vaid melu pärast ja hooti ründavaid vihmasagaraid trotsides.
Rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar nimetas arvamusfestivali eliidi õllesummeriks, Paide linnapea Priit Värk riigi suvepäevadeks. Märkamata ei jäänud mõnigi vandenõuteoreetik, kelle arvates oli inimeste meelte häälestamisel mängus vaat et illuminaatide hämar käsi.
See näitab, et tõenäoliselt on igal festivali külastanud inimesel, ka mikrofoni haaranud arvajast kuni infolehti jaganud vabatahtlikuni, sündmusest oma vaatenurk.
Skeptikud puurivad süviti. Küsivad, kas aruteludest, tunde ja tunde kümnetes varjualustest räägitust, muutub midagi Eestis paremaks? Usun, et ikka. Kui mitte vahetult, siis alateadlikult kindlasti.
Vallimäel oli mitu päeva lihtsurelike seas liikumas valitsuskabinetitäis ministreid, riigikogu liikmeid, endisi ja tulevasi riigitegelasi, ärimehi, teadlasi, vabamõtlejaid. Kõik hingasid sama õhku.
Paljusid teemalavadel istet võtnuist näeme teleekraanilt või leheveergudelt. Aga kui tihti ilmuvad nad inimeste palge ette ja on valmis kõige ootamatumateks küsimusteks?
Kus mujal sai ministril nööbist kinni võtta ja küsida nõu isiklikule probleemile ning saada inimlikult arusaadav vastus kohe, mitte mõni kuu hiljem kantseliidist kubiseva kirjaga. Selline suhtlemine lõhub barjääre.
Lisaks rääkimisele õpetas festival kuulama. Oluline pole ainult ju monoloogi pidamine, vaid mõistmine, et esineb teisi arvamusi, mis väärivad samuti ärakuulamist ja tunnustamist. See annab ainest mõtiskleda, et samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.
Isegi need, kes neil päevil Paidesse ei sattunud, pidid saama ettevõtmisest aimu, sest polnud tele- ega raadiokanalit, ajalehte, mis poleks ülekannet teinud või kajastanud. Paide kümbles mitu päeva mõnuga kogu meedia tähelepanus.
Üsna ühest suust on kõlanud kinnitusi, et kaks arvamusfestivali ilma kolmandata ei jää ja aasta pärast augustis on Vallimägi jälle läbimõeldud mõttekäikudest tiine.
Mainekujunduslikult oli arvamusfestival Paidele väärtuslikum kui mis iganes kampaania. Aga mõte on sellel siis, kui sama meeleolu kohtame siin ka aasta ülejäänud 363 päeval.
Nähes aga Eestimaa südame igapäevapoliitikas üsna inetuks kiskuvat kaklust ametikohtade, mitte ideede pärast, on minu kõige suurem mure, kuidas hoida elus üleeelmisel nädalavahetusel Vallimäel kogetud vaba ja sundimatu üksteisest lugupidav õhustik. Igatsen kohata seda luksust siin tihedamalt kui korra aastas.
Just mõni hetk enne seda olin juttu puhuma jäänud Jaanusega, kes oli elevil õhtul Paide lähistel ees ootavast meenutusteõhtust lapsepõlvesõpradega.
Jaanus ja mina oleme tänulikud olemasolu ja priinime eest 1782. aastal ilmavalgust näinud Jaanile, Öötla Suitsu talu peremehele, kelle poegadest meie kummagi esivanemad põlvnevad.
Juurte poolest omakandimeeste juhuslik kokkusaamine leidis aset üleeelmisel laupäeval Paide Vallimäel arvamusfestivalil. See oli üks selle päeva paljudest kordadest, kui kohtasin vanu tuttavaid, keda polnud ammu silmast silma näinud.
Mõnigi neist, kellega jäin juttu puhuma, tunnistas, et pole elu sees Paides käinud, või imestas, kui mõnus meil siin on. Loodetavasti leiavad nad nüüd põhjuse suurelt maanteelt maha keerata mõni teinegi kord.
Nii on raske hinnata, mis oli arvamusfestivali suurim väärtus. Kas see, et paljud tollel nädalavahetusel Paidet väisanud inimestest tunnetas oma juuri, avastas enda jaoks Paide ja Järvamaa ning siinsed lahked inimesed või sai rääkida oma mõtteid ning ammutada ideid teistelt? Ehk meeldis kohalikele nautida rohkem kogu maa tähelepanu ja näidata oma külalislahkust?
Ilmselgelt oli arvamusfestival paljudele meelelahutus. Edevamad käisid fotograafidele promeneerimas. Muretumad nautisid ärkamist põõsa alla üles seatud telgis. Nagu käiakse Viljandi Folgil või Rabarockil mitte üksnes esinejate, vaid melu pärast ja hooti ründavaid vihmasagaraid trotsides.
Rahvusringhäälingu juhatuse liige Ainar Ruussaar nimetas arvamusfestivali eliidi õllesummeriks, Paide linnapea Priit Värk riigi suvepäevadeks. Märkamata ei jäänud mõnigi vandenõuteoreetik, kelle arvates oli inimeste meelte häälestamisel mängus vaat et illuminaatide hämar käsi.
See näitab, et tõenäoliselt on igal festivali külastanud inimesel, ka mikrofoni haaranud arvajast kuni infolehti jaganud vabatahtlikuni, sündmusest oma vaatenurk.
Skeptikud puurivad süviti. Küsivad, kas aruteludest, tunde ja tunde kümnetes varjualustest räägitust, muutub midagi Eestis paremaks? Usun, et ikka. Kui mitte vahetult, siis alateadlikult kindlasti.
Vallimäel oli mitu päeva lihtsurelike seas liikumas valitsuskabinetitäis ministreid, riigikogu liikmeid, endisi ja tulevasi riigitegelasi, ärimehi, teadlasi, vabamõtlejaid. Kõik hingasid sama õhku.
Paljusid teemalavadel istet võtnuist näeme teleekraanilt või leheveergudelt. Aga kui tihti ilmuvad nad inimeste palge ette ja on valmis kõige ootamatumateks küsimusteks?
Kus mujal sai ministril nööbist kinni võtta ja küsida nõu isiklikule probleemile ning saada inimlikult arusaadav vastus kohe, mitte mõni kuu hiljem kantseliidist kubiseva kirjaga. Selline suhtlemine lõhub barjääre.
Lisaks rääkimisele õpetas festival kuulama. Oluline pole ainult ju monoloogi pidamine, vaid mõistmine, et esineb teisi arvamusi, mis väärivad samuti ärakuulamist ja tunnustamist. See annab ainest mõtiskleda, et samavõrd kui ümbritsevasse kriitiliselt suhtuda, tasub aeg-ajalt endal peeglisse vaadata.
Isegi need, kes neil päevil Paidesse ei sattunud, pidid saama ettevõtmisest aimu, sest polnud tele- ega raadiokanalit, ajalehte, mis poleks ülekannet teinud või kajastanud. Paide kümbles mitu päeva mõnuga kogu meedia tähelepanus.
Üsna ühest suust on kõlanud kinnitusi, et kaks arvamusfestivali ilma kolmandata ei jää ja aasta pärast augustis on Vallimägi jälle läbimõeldud mõttekäikudest tiine.
Mainekujunduslikult oli arvamusfestival Paidele väärtuslikum kui mis iganes kampaania. Aga mõte on sellel siis, kui sama meeleolu kohtame siin ka aasta ülejäänud 363 päeval.
Nähes aga Eestimaa südame igapäevapoliitikas üsna inetuks kiskuvat kaklust ametikohtade, mitte ideede pärast, on minu kõige suurem mure, kuidas hoida elus üleeelmisel nädalavahetusel Vallimäel kogetud vaba ja sundimatu üksteisest lugupidav õhustik. Igatsen kohata seda luksust siin tihedamalt kui korra aastas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar