Kui sõdida, siis kõiki leveleid läbides

Suve keskel käisime sõpradel külas. Teleris oli neil päevil palju juttu I maailmasõja alguse 100. aastapäevast ja ajaloo kordumisest Ukraina sündmuste valguses. Küllap uudistest mõjutatuna hakkas 8aastane perepoeg mängu käigus meie 6aastasele pesamunale jutustama vanematelt kuuldud lugu oma II maailmasõjas käinud vanavanaisast. Meie sell mõtles hetke ja küsis: „Kas ta tegi ka kõik levelid ära?“

Tänapäeva laste jaoks on sõda arvutiekraanil pahade nottimine, virr-varr, kus ebaedu korral saab mängu otsast alata. Minu vanemate lapsepõlves leveleid ei olnud. Olen emalt korduvalt kuulnud lugu, kuidas ühel 1941. aasta suvehommikul olid kaevanduslinnas Kohtlas kaevul pesemas lõbusad onud.

Mõned neist pressiti korterisse pere väikesesse elamisse. Sõdurid olid viisakad ja vaiksed, riputasid tulles automaadi varna ja tõid lastele šokolaadi.

Kolm aastat hiljem veeres rinne teisele poole. Uued kostilised istusid söögilauda vintpüss põlvede vahele surutult ja kulm kortsus koorisid küünega keedetud kartulit. Uueks naabriks pressitud politruk sundis vanaisa endaga viina võtma ja õhtul võis juhtuda, et kuraasi täis vabastaja haaras püstoli ja oli õnne, et kuul lendas põrandasse või lakke.

Minu isa töökaaslasteks olid eesti mehed, kelle sõda oli püssi alla võtnud. Kes oli sõja jooksul jõudnud vene väest saksa omasse või vastupidi, kes kogu sõja punaväes kaasa teinud või omakaitsesse kuulunud: ehe läbilõige ühiskonnast, mida võõrade vaenupooled oma mundritesse surusid ja eri rindepooltele pillutasid.

70ndatel oli tavaline, et tööpäeva lõpus tehti „kokkuvõtteid“ ja õhtuks läks jutt aina julgemaks ja valjemaks ning vahel kandusid sõjaaega uitama. Need jutud ei olnud poliitiliselt korrektsed või paatoslikud, mida medalitest lookas veteranid koolilastele rääkimas käisid. Mehed pajatasid enamasti kuidas nad katsusid ellu jääda. Alati kui telerist näidati omaaegset kultusfilmi „Inimesed sõdurisinelis“, kerkis see mundrivärvilt kirju kooslus mu silmeette ja võrdlusse.

Minu põlvkonna jaoks muutus sõda hoomatavamaks 1987. a. sügisel kroonukutset saades, sest meie põlvkonna üheks alternatiiviks oli Afganistaani internatsionaalse kohuse täitmine. Oma minekupäeval marssisime sõbraga komissariaadi uksest kaelakuti sisse ja prahvatasime: „Seltsimees komissar, pange meid ühte, me oleme vennad.“ Vist oli mõistlik mees, sest nii ka läks.

Kes osanuks kodusest hilissügisest Bakuu lennuvälja sumedusse maandudes uneski näha, et juba kaks kuud hiljem puhkeb seal verine arveteklaarimine, sedapuhku aserite ja armeenlaste vahel.

Meiegi lennuväe garnison sattus varjule põgenenud armeenlasi kaitstes öisete piirajate rõngasse, kes nõudsid põgenike väljaandmist. Nädalapäevad pigistasime püssitoru ähvardatud rünnaku ootuses. Pinge langes, kui armeenlased ühel ööl lennukitega kodumaale läkitati.

Võõras mundris, võõral maal nagu paljud eestlased enne mind.

Meie ründelennukid käisid aeg-ajalt tegemas tiire 60 kilomeetri kaugusel asuva Mägi-Karabahhi kohal. Need ei näinud välja õppuste moodi. Küll heideti langevarjudega õppuste sildi all 50 kilomeetri raadiusesse täisrelvis dessantväelaste üksusi, kes pidid omal käel tagasitee leidma.

Ühel õhtul maandus meie lennuväljal eriotstarbeline julgeolekujõudude tumepunaste pagunitega polk, kuid hommikul sõitsid nad Bakuu poole juba sisevägede helepunasete õlakutega. Nii et ei midagi uut ümberkehastumisekunstis, kui põigata Ida-Ukraina sündmusse.

Ärevaid hetki ei kajasta ka minu kooliaegsete semude sõjaväepileti sissekanded. Ometi käis mõni neist miilitsapolguga Bakuus ja Armeenias avalikku korda tagamas või sisevägedes Tbilisis sapöörilabidaid ihumas. Võta sa kinni – Nõukogude Liidu vennalik pere ju omal maal ja omavahel ei sõdinud.

1989. aasta suvel tulin koju puhkusele. Et vanemaid kodus ei olnud, tegin aega parajaks naabrite pool. Naabrimees, eestiaegne ohvitser ja kogu sõja algul punaste, seejärel sakslaste pool läbi teinud ning Eesti rügemendi ülem kolonel Maitla käsundusohvitserina kapteni aukraadis sõja lõpetanud Arved rõõmustas pisaraid pühkides, et tulidki tervena tagasi. Tema emotsioonist peegeldus isiklik üleelamine. Minu põgusad momendid polnud nendega võrreldavad.

ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar märkis hiljuti facebook´is, et nõukaaeg tundus vaatamata külmale sõja maailmade vastaseisule ohutum ja turvalisem kui tänane päev. Kuskil ikka madistati aga tandrid tundusid Eestist kaugel. Eks sama kaugele jäid ka Iraagi või Afganistaani võitlusväljad, kus meie oma kaitseväelased viimastel kümnendil hukkusid või viga said.

Kuni selle aasta alguseni elas meie ühiskond muretult: Eesti ja Euroopa on rahulik paik. Egas XXI sajandil saa midagi juhtuda raiusid sinisilmsemad veel aasta tagasi! Ukraina sõja õudus, kus puuduvad reeglid ja au, paneb paljusid mõtlema, kas peame läbi elama samad katsumused, mis meie vanemad või vanavanemad. Ühtäkki puudutab see meid isiklikult.

Loomulikult on meie esimene valik, et las sõda jääbki laste arvutimängu, kuid kuidas seda seletada agressiivsele naabrile? Tahad rahu valmistu sõjaks tavatsesid öelda vanad roomlased. See mis juhtus, kui ise midagi ette ei võetud, on aastatel 1939-40 järele proovitud.

Läheb tulevikus kuidas läheb, kuid kui kunagi peaks mõnel põlvkonnal põhjust olema käidud sõjamehe teed meenutada, siis parem kuulata neid memuaare, kuidas koos vaenlasele valu anti, kui seda, kuis jälle üksteisele läbi püssisihiku otsa vaadati nagu Eestis just neil päevil täpselt 70. aastat tagasi juhtus.

Juhanist sai jälle Juku

Kooliaasta hakul üllatas üks sõber mind Ameerikast kulutulena maailma levinud jää-ämbri väljakutsega. Varem olin mõelnud, et kui heategevuslik kampaania mind tabab, siis hakkan jonnima nagu Leida Rammo mängitud tegelane filmis «Viini postmark»: «Käsu peale ei ütle mina mitte üht sõna!»
No miks peaks üks täie aruga inimene vastutahtsi ühe ilmamööda laviinina rulluva hulluse käigus saama ämbritäie jäävett vastu pead nagu tegi Toots saunalaval lõdisevale Kiirele ja Tõnissoni kombel raha luftitama?

 

Ajaloolased teavad viidata, et taolise karistusmeetodi mõtles välja tsaar Ivan Julm, kes lasi süüdimõistetu jääkülma veega üle valada ja pakase käes surnuks külmuda. Kes mõistab rohkem lihasehaigustest, räägib, et sahmakas külma vett kraevahele annab aimu, kuidas tolle tõve käes inimene kangestub ja oma keha tunnetab. Aga ikkagi. Mis mõttes keegi ütleb, et pead valama, pead annetama?

Kuid 1. september polnud tavaline päev ja minu esialgne kuraas sõrgu vastu ajada lahtus. Kooliaasta alguse kõnes rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, on tarkuse päev on meile kui kokkuleppeline pööripäev. Kuna minugi elu tegi 1. septembril uue jõnksu, siis mõtlesin, et pangetäie jääkülma veega ülevalamine on parasjagu puhastav pööripäevane rituaal uute väljakutsete tähistamiseks. Pealegi, võiks inimene iga päev sooritada mõne heateo ning seeläbi enda ja teiste tuju tõsta.

Küsite, et mis pööripäevas üks keskealine meeshing siin vananaistesuvel pajatab? Ei ma ei pea silmas, mida Järva Teataja eelmisel nädalal oma kodulehel kirjutas. Nimelt ületas uudisekünnise lugu kuidas Järvamaa kutsehariduskeskuse direktor Rein Oselin astus oma kooli pottseppade kursusele ja meelitas sõbra, see tähendab minu, endaga kaasa.

Kui mu mälu mind ei peta, siis ütles mõned aastad tagasi Postimehes avaldatud arvamusloos kirjamees Jaan Kaplinski, et kui keegi veel mõistab oma kätega midagi teha, siis ärgu lasku oskusi kaotsi minna, vaid andku põlvest põlve edasi, sest iial ei tea millal jälle võib käsitööoskusi vaja minna. Ukraina sündmuste valguses, mis ähvardavad uppi lüüa ettekujutust moodsast maailmast, on see mõttetarkus vaat, et prohvetlik.

Need sõnad meeles käisin ma juba mullu Luua koolis õppimas palkmajade ehitamist. Hea on oma kätega osata teha ja kel maal majapidamine, siis ega ilma kõpitsemisoskuseta naljalt hakkama ei saagi.

Ent tagasi kokkuleppelise pööripärva juurde naastes pean ajas põikama juulikuu keskpaika. Mõned päevad peale seda, kui keskmine poeg läkitas mulle rõõmusõnumi IT kolledžisse õppima pääsemisest, saatsin talle vastusõnumi, et ka mina sain sisse.

Kuuldes, et nii mõnigi tuttav eakaaslane mõlgutab õppimismõtteid, võtsin kätte ja läbisin ise suvel Tartu ülikooli ajakirjandus ja kommunikatsiooni erialale kandideerides edukalt kõik testid ja eksamid. Ülikooliõhku nuusutasin viimati intensiivsemalt eelmise sajandi lõpus juurat tudeerides. Olen veel selleaegne laps, kellele loeti peale ühe kiilaneva kitsehabemega onu sõnu: «Õppida, Õppida, Õppida!»

Õigupoolest sain mõtlemapaneva müksu laagerdama juba mullu, kui Eesti Ekspressi eelmine peatoimetaja Priit Hõbemägi, kellega koos sai ajalehtede liidu juhatuses istutud, astus Tallinna ülikooli ajakirjandust tudeerima vaatamata sellele, et omas sarnast haridust Tartust ja on aastakümneid meedias töötanud. Kurioosne on fakt, et Tallinna ülikoolis õpib ta enda koostatud õppekava järgi.

Paljud, kes mind teavad kergitasid kulmu, et miks just seda eriala? Olen ju ajakirjaniku ja suhtekorraldajana töötanud niigi kohe-kohe 25 aastat. Iseseisvuse taastamise järel panustas ajalehtede liit uuema aja ajakirjanike kiirkoolitamisesse kõvasti. Nii olen kunagi kuulanud küll Tartu ülikooli õppejõude, kui Põhjamaade meediagurusid ning ladunud sellega korraliku vundamendi.

Maailm pole 25 aastat paigal seisnud, vaid on kõvasti avardunud. Mul ei ole plaanis himustada aasta õppija tiitlit. Küll on hea oma praktiktilist kogemust sobitada kokku uuema teooriaga ja vaadelda asju teaduslikumast vaatevinklist. Ehk tuleb valmis olla oma varasemate seisukohtade ümberhindamisekski.

Jalga lõikama kipuvad aastakümneid saega rassinud kogenud metsamehed. Liigne enesekindlus ja rutiin uinutavad. Seega on mõistlik nahk toores ja meeled uutele teadmistele valla hoida.

Nüüd on minu kord mõtteline karikas väljakutseks edasi müksata neile, kes on mõelnud õppida ja peljanud ennast liiga vanaks. Tihti öeldakse, et vanemad elavad laste haridusteele pöialt hoides läbi oma täitumata unistusi. Õnneks elame ajal, kus asjad ei pea nii olema. Head kooliaasta algust!