Kui sõdida, siis kõiki leveleid läbides

Suve keskel käisime sõpradel külas. Teleris oli neil päevil palju juttu I maailmasõja alguse 100. aastapäevast ja ajaloo kordumisest Ukraina sündmuste valguses. Küllap uudistest mõjutatuna hakkas 8aastane perepoeg mängu käigus meie 6aastasele pesamunale jutustama vanematelt kuuldud lugu oma II maailmasõjas käinud vanavanaisast. Meie sell mõtles hetke ja küsis: „Kas ta tegi ka kõik levelid ära?“

Tänapäeva laste jaoks on sõda arvutiekraanil pahade nottimine, virr-varr, kus ebaedu korral saab mängu otsast alata. Minu vanemate lapsepõlves leveleid ei olnud. Olen emalt korduvalt kuulnud lugu, kuidas ühel 1941. aasta suvehommikul olid kaevanduslinnas Kohtlas kaevul pesemas lõbusad onud.

Mõned neist pressiti korterisse pere väikesesse elamisse. Sõdurid olid viisakad ja vaiksed, riputasid tulles automaadi varna ja tõid lastele šokolaadi.

Kolm aastat hiljem veeres rinne teisele poole. Uued kostilised istusid söögilauda vintpüss põlvede vahele surutult ja kulm kortsus koorisid küünega keedetud kartulit. Uueks naabriks pressitud politruk sundis vanaisa endaga viina võtma ja õhtul võis juhtuda, et kuraasi täis vabastaja haaras püstoli ja oli õnne, et kuul lendas põrandasse või lakke.

Minu isa töökaaslasteks olid eesti mehed, kelle sõda oli püssi alla võtnud. Kes oli sõja jooksul jõudnud vene väest saksa omasse või vastupidi, kes kogu sõja punaväes kaasa teinud või omakaitsesse kuulunud: ehe läbilõige ühiskonnast, mida võõrade vaenupooled oma mundritesse surusid ja eri rindepooltele pillutasid.

70ndatel oli tavaline, et tööpäeva lõpus tehti „kokkuvõtteid“ ja õhtuks läks jutt aina julgemaks ja valjemaks ning vahel kandusid sõjaaega uitama. Need jutud ei olnud poliitiliselt korrektsed või paatoslikud, mida medalitest lookas veteranid koolilastele rääkimas käisid. Mehed pajatasid enamasti kuidas nad katsusid ellu jääda. Alati kui telerist näidati omaaegset kultusfilmi „Inimesed sõdurisinelis“, kerkis see mundrivärvilt kirju kooslus mu silmeette ja võrdlusse.

Minu põlvkonna jaoks muutus sõda hoomatavamaks 1987. a. sügisel kroonukutset saades, sest meie põlvkonna üheks alternatiiviks oli Afganistaani internatsionaalse kohuse täitmine. Oma minekupäeval marssisime sõbraga komissariaadi uksest kaelakuti sisse ja prahvatasime: „Seltsimees komissar, pange meid ühte, me oleme vennad.“ Vist oli mõistlik mees, sest nii ka läks.

Kes osanuks kodusest hilissügisest Bakuu lennuvälja sumedusse maandudes uneski näha, et juba kaks kuud hiljem puhkeb seal verine arveteklaarimine, sedapuhku aserite ja armeenlaste vahel.

Meiegi lennuväe garnison sattus varjule põgenenud armeenlasi kaitstes öisete piirajate rõngasse, kes nõudsid põgenike väljaandmist. Nädalapäevad pigistasime püssitoru ähvardatud rünnaku ootuses. Pinge langes, kui armeenlased ühel ööl lennukitega kodumaale läkitati.

Võõras mundris, võõral maal nagu paljud eestlased enne mind.

Meie ründelennukid käisid aeg-ajalt tegemas tiire 60 kilomeetri kaugusel asuva Mägi-Karabahhi kohal. Need ei näinud välja õppuste moodi. Küll heideti langevarjudega õppuste sildi all 50 kilomeetri raadiusesse täisrelvis dessantväelaste üksusi, kes pidid omal käel tagasitee leidma.

Ühel õhtul maandus meie lennuväljal eriotstarbeline julgeolekujõudude tumepunaste pagunitega polk, kuid hommikul sõitsid nad Bakuu poole juba sisevägede helepunasete õlakutega. Nii et ei midagi uut ümberkehastumisekunstis, kui põigata Ida-Ukraina sündmusse.

Ärevaid hetki ei kajasta ka minu kooliaegsete semude sõjaväepileti sissekanded. Ometi käis mõni neist miilitsapolguga Bakuus ja Armeenias avalikku korda tagamas või sisevägedes Tbilisis sapöörilabidaid ihumas. Võta sa kinni – Nõukogude Liidu vennalik pere ju omal maal ja omavahel ei sõdinud.

1989. aasta suvel tulin koju puhkusele. Et vanemaid kodus ei olnud, tegin aega parajaks naabrite pool. Naabrimees, eestiaegne ohvitser ja kogu sõja algul punaste, seejärel sakslaste pool läbi teinud ning Eesti rügemendi ülem kolonel Maitla käsundusohvitserina kapteni aukraadis sõja lõpetanud Arved rõõmustas pisaraid pühkides, et tulidki tervena tagasi. Tema emotsioonist peegeldus isiklik üleelamine. Minu põgusad momendid polnud nendega võrreldavad.

ERRi juhatuse liige Ainar Ruussaar märkis hiljuti facebook´is, et nõukaaeg tundus vaatamata külmale sõja maailmade vastaseisule ohutum ja turvalisem kui tänane päev. Kuskil ikka madistati aga tandrid tundusid Eestist kaugel. Eks sama kaugele jäid ka Iraagi või Afganistaani võitlusväljad, kus meie oma kaitseväelased viimastel kümnendil hukkusid või viga said.

Kuni selle aasta alguseni elas meie ühiskond muretult: Eesti ja Euroopa on rahulik paik. Egas XXI sajandil saa midagi juhtuda raiusid sinisilmsemad veel aasta tagasi! Ukraina sõja õudus, kus puuduvad reeglid ja au, paneb paljusid mõtlema, kas peame läbi elama samad katsumused, mis meie vanemad või vanavanemad. Ühtäkki puudutab see meid isiklikult.

Loomulikult on meie esimene valik, et las sõda jääbki laste arvutimängu, kuid kuidas seda seletada agressiivsele naabrile? Tahad rahu valmistu sõjaks tavatsesid öelda vanad roomlased. See mis juhtus, kui ise midagi ette ei võetud, on aastatel 1939-40 järele proovitud.

Läheb tulevikus kuidas läheb, kuid kui kunagi peaks mõnel põlvkonnal põhjust olema käidud sõjamehe teed meenutada, siis parem kuulata neid memuaare, kuidas koos vaenlasele valu anti, kui seda, kuis jälle üksteisele läbi püssisihiku otsa vaadati nagu Eestis just neil päevil täpselt 70. aastat tagasi juhtus.