Mõtteline kriips, mida peaminister septembri lõpus isiklikult võpsikust samblatuttide vahelt otsimas käis, on Schengeni viisaruumi, Euroopa Liidu, NATO ehk kokkuvõttes Läänemaailma välispiir.
Piiriteema ümber on meedias terve kuu käinud äge arutelu. Avalik arvamus sattus paanikasse turvalisuse puudumisest. Jõuministrid kordasid kooris, et piir on täis pikitud elektroonilist pudi-padi ja kuskil näevad-kuulevad monitorist valvsad silmad ja kõrvad kõike. Moodsal piiril polevat tarvis koertega patseerivaid jalgsipatrulle. Seega on piir kaitstud.
Need väited hälbivad endise kaitseväe juhataja Ants Laaneotsa hinnangust, et Vene eriteenistused treenivat ammu Setumaa külade vahel piiririkkumist. Vahur Kersna tõestas ammu saates «Pealtnägija» piiriüleseid haake tehes, kui lihtne on naaberriiki ehale lipsata.
Kriitikutega liitusid erupiirivalvurid materdades piirivalve ja politsei liitmist, mis olnud viga, mille viljad nüüd mädapaisetena lõhkevat. Mis piir see on, mida piirivalvurid käivad isikliku traktoriga hobi korras võsast pügamas?
Õli valas tulle Eesti Päevaleht, kui märkis, et Venemaaga ratifitseerimata piirilepingu tõttu on meil riigipiiri asemel kontrolljoon, mida polegi vääriliselt välja ehitatud.
See mõjus. Valitsus põristas trummi piiri viivitamatust mahamärkimisest ja väljaehitamisest ning saemehed juhatati metsa.
Piir on inimestele alati korda läinud. Vanim tänini säilinud piiritähis on 2000 aastaga peaaegu 9000 kilomeetri pikkuseks ehitatud Hiina müür, mille mõte oli põhjapoolsed sõjakad hõimud eemal hoida.
750 aastat tagasi leppisid meie maad jaganud taanlased ja ordu kokku, et Järvamaale kindlustusi ei rajata. Sakslased teadsid, et kohe teisel pool maakonna piiriks olevat jõge on Alempoisis üks kindluseks sobilik seljandik, kuhu kerkis Paide, mis peagi neelas väikse naabermaakonna samuti Järvamaaks.
Piiriga oli probleeme ka Järvamaa teises otsas Vargamäel. Tammsaare vaheda sule kaudu teame, kuis Oru Pearu ja Mäe Andres kupitsate pärast kaklesid.
Üleaedsed on ikka üksteise maadele silma heitnud. Naasnud nõukogude võimul oli kiire Eesti küljest Narva-taguse ja Petseri kandi äralõikamisega.
Ei pääsenud ka Järvamaa – kust viimase poole sajandiga ampsas suuri suutäisi Harjumaa, Raplamaa ja mitu raksu Lääne-Virumaa. Seda vihasemalt võitleme nüüd Viljandimaa küljest näpistatud tagasiandmise vastu. See näitab, et omaaegsed piirid ei pruugi kaugeltki olla pühad ja puutumatud. Mis vahe sel on, kas räägime omavalitsustest, maakondadest või riigist?
Raevukaimad näited piiri kaitsmisest meenuvad seoses Berliini müüri või USA-Mehhiko piiri tarastamisega. Kui paarkümmend aastat oli Venemaa ja Ukraina vaheline piir üsna sümboolne, siis verise konflikti tulemusel on ukrainlased asunud ehitama kaht riiki eraldavat müüri ja kaevama kraave, nagu ehitataks keskaegset kindlust.
Saa siis sotti,  kas õigem on ehitada tülika üleaedse vastu võimas plank või paigaldada lisaks paar turvakaamerat. Teise ilmasõja puhkedes põikasid sakslased prantslaste Maginot liinist kerge vaevaga mööda, aga punaarmeelased mässisid end sinelihõlmapidi soomlaste Mannerheimi liini lootusetult kinni.
Eks täitnud Hiina müürgi  mitme tuhande aasta vältel oma ülesannet igati hästi. Ometi tuldi sellest ikkagi paaril korral üle.  Seetõttu on arvatud, et tugeval riigil pole põhjust vallutamatuid  kindlustustusi ihaleda, sest  naabrid ei julge talle kallale tungida. Kui riik jääb nõrgaks, ei aita sel püsida mingisugused kindlused.
Kuutagune piiriintsident haavas meie turvatunnet, misjärel ei tunne ühiskond ennast kaitstuna ega usu, et paar lisakaamerat muudab piiri kindlamaks.
Isegi kui valitsusel on õigus, jääb väheks väitest, et riigipiir on kaitstud. Kodanike turvatunde ja riigi maine taastamiseks peab piir ka välja nägema turvaline ja pidav.