Mõnikümmend aastat tagasi ei jõudnud kodutanumal lendu lastud emotsioonipurse enne lahtumist pereringist kaugemale, kui, siis piimapukil trehvatud naabrimeheni, äärmisel juhul poesappa või töökaaslasteni ja sinna see ka jäi.


Praegu internetiavarustesse sõrmitsetud hetkeemotsioon võib minutitega teha mitu tiiru ümber maakera. Mida intrigeerivam on Facebooki postitus või Twitteri säuts, seda suurem on tõenäosus, et sõnasabast haarab kinni meedia. Viimane traalib enda tarbeks suure osa uudisväärtuslikust just netiavarustes uidates.
Uuemal ajal paistab, et polegi väga oluline, kas sõnumil on mingi faktipõhi või mitte. Piisab, kui ütlejal on usaldust äratav silmavaade ja ütluses intriigi.
Veerema hakanud lumepall võimendub kiiresti laviiniks, mis niidab jalust nii inimesi kui ka institutsioone. Paljudel ei õnnestugi ennast välja kaevata või osutub enese nime puhastamine vaevaliseks ettevõtmiseks.
Kord internetti paisatud sõnal enam sabast kinni ei saa ja edasine sõltub hoovusest, kuhu sõnum kandub ning millise värvingu iga jagaja ja kommenteerija sellele lisab.
Sama ohtlik on tuulise ilmaga kulupõllu ääres tikku krapsida. Vanarahvaski ütleb, et sauna panin, küla läks.
Kulu põletada on meie riigis keelatud, kuid sama ohtlik sõnapalang on arvamusvabadusena demokraatlikus maailmas inimese kiivalt kaitstud põhiõigus.
Taanlased väntasid paar aastat tagasi mängufilmi «Jaht,» mida hiljuti näitasid ka Eesti telekanalid. Filmiloos ütleb keskealise meesõpetaja kohta tema peale solvunud tüdruk kättemaksuks sõnu, mida täiskasvanud tõlgendavad pedofiiliana.
Tekkinud kumu põhjal kolleegi sotsiaalmeediasse postitatud sõnum ruineeris süütu mehe elu, kogukond ei kõhelnud teda risti löömast ja politsei kahtlustamast. Vaid vähesed lähedasemad inimesed jäid talle toeks.
Ent samasuguseid näiteid sotsiaalmeedia emotsionaalsest pealiskaudsusest ja julmusest pole vaja kaugelt otsida. Septembri algul ilmus Õhtulehes ajakirjaniku blogis verdtarretav hirmulugu Türi linnast, kus võõral inimesel on üksi liikudes vaat et üsna vähe lootust terve nahaga pääseda.
Esimest korda Türil jala maha asetanud naisajakirjaniku pani haavalehena värisema vürtsikaid linnalegendidega pajatanud kohalik kolleeg. Võta sa kinni, palju neist oli tõepõhjaga, kuid kohkunud ajakirjanik kirjutas oma hirmud üles ja riputas kogu ilmarahvale näha. Türi lugupeetud inimestel andis tükk aega seletada, et linn pole päikese loojudes täis võõrale kallale kargavaid verejanulisi kooljaid.
Eelmisel kolmapäeval levis Facebookis hoogsalt ja pälvis Järva Teataja tähelepanu Kuma raadiosse praktikale tulnud ajakirjandustudengi hetkeemotsioon. Neiu nägi kutseharidusekeskuse ühiselamus talle antud toas kõikjal vedelemas krussis karvakesi, mida ta arvas inimese intiimpiirkondadest pärinevaks, ja pidas vajalikuks seda ilmaga jagada.
Tegelikult olid karva­udemed pärit mopiharjast. Kuigi blogipostitus kadus veel sama päeva õhtuks, oli sündinud kahju, mida pärast tuli Tartu ülikoolil Järvamaa kutsehariduskeskusega klaarida.
Kui korra on sind on laulu sisse pandud, ei siis naljalt sealt enam välja saa.
Lihtne on ennast enne mõtlemist väljapaisatud ütlemistega blameerida ja teistele haiget teha. Sõna liikumise kiirus ja leviku ulatus tänapäeva infoühiskonnas sunnib meid üha rohkem kaaluma, mida öelda ja millal rahunemiseks kolmeni lugeda. Sõna jõud on suur ja selle kasutusega kaasneb suurem vastutus kui kunagi varem.