Paari päeva eest märkis politoloog Tõnis Saarts poliitikute seas
hoogustuvat ühest parteis teise ülekargamist kommenteerides, et Eesti
erakonnad ei esinda maailmavaateid, vaid sõpruskondi ja seetõttu ei
tekita poolte vahetus neis erilisi süümepiinu.
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.
Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama. Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.
Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama. Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar