esmaspäev, 17. november 2014

Kiirtee eksitavad virvatuled

Tallinna–Tartu maantee neljarealiseks ehitamisest kipub saama selle talve uhke ratsu, mida erakondade tublimad džigitid üritavad Järvamaal üksteise võidu oma riigikogu valimisvankri ette taltsutada ja rakendada.
Maantee ümberehitamisest räägitakse kui eluteest, mida mööda Järvamaa pereemad ja -isad käivad pealinnas teenitud raha suure kotiga koju tarimas, et õhtul vaikses ja turvalises kodukandis lapsi põlvel hüpitada.
Mida sirgemaks ja laiemaks maantee venitatakse, seda rohkem kosuvat siinne elujärg ja puhkevat õitsele majandus.


Eri variatsioonides jõudsid sama mõtet mõne päeva sees korrata värske maavanem Alo Aasma, maakonna omavalitsusliidu juht Kristjan Kõljalg ja üks peaministrikandidaate Juhan Parts.
Küllap sai mõttearendus tõuke maavalitsuses paari nädala eest tutvustatud Rambolli koostatud Järva maakonna sotsiaalse ja majandusliku ning ruumilise arengu analüüsi aruandest.
65leheküljelisest analüüsist nopiti avalikkuse tarvis välja üks lõik viitega 2011. aasta rahvaloenduse andmetele, mis ütleb, et 26 protsenti järvalastest käis siis Tallinnasse tööle.
Mulle jääb segaseks, mille alusel arvatakse pealinna tasuvad töökohad ja odava kinnisvaraga südamaa ideaalse elu kombinatsiooniks.
Olen 12 aastat Paidest Tallinna tööl käinud, ikka hommikul teele ja õhtul tagasi. Keskeltläbi törts üle 200 kilomeetrit päevas ja 220 päeva aastas teeb see kilomeetrites 44 000 ehk aastaga tiir ümber maakera. Ajaliselt tähendab see aastas 23 ööpäeva.
Aastas kulub kilomeetrite mõõtmisele laias laastus 3100 liitrit kütust, mis maksab oma 4500 eurot. Auto liising, hooldus, remont ja rehvid lisavad vähemalt teise samaväärse summa. Selle maksame kinni omast taskust.
Olgu tee nii kiire kui tahes, kulud jäävad ikka alles. Isegi kui tööandja on lahke ning annab meile auto ja kütuse, siis ikka selle pärast, et ta usub, et teenime talle selle raha tagasi.
Minul on 12 aastaga maanteel napilt autonina eest läbi lipanud üle tosina põdra, mõni metsseakari ja lugematu hulk metskitsi. Kährikutest ja rebastest ma parem ei räägigi. On need ehmatused sõitmist väärt?
Kõik, kes on Tallinna–Tartu maanteel sõitnud, oskavad sajatada tihedat liiklust, heitlikke ilmaolusid ja ettearvamatult käituvaid juhte.
Ühistransport  järvalasest iga päev tööl käijat ei soosi, sest kaugliinid arvestavad Tallinna ja Tartu vahel liikujaid, mitte vahepealsete teivasjaamade rahvast.
Mulle ei meeldi Tallinnas elada, sellepärast olen aastaid sõitnud. Paljud minu sõbrad ja tuttavad on aga kulu kokku rehkendanud ja kolinud töökoha lähedale. Ole nii suur kodukoha patrioot kui tahes, raha ja aega pole mõtet sõitmisega tuulde lasta ning maanteel iga päev eluga riskida.
Rambolli uuringust saab lugeda, et inimesed hakkasid Järvamaalt eriti hoogsalt lahkuma viie aasta eest majanduslanguse aegu, sest maakonnas pole vabu töökohti.
Maakonna panus riigi rikkuse (SKP) tootmisse on vähenenud. Aina rohkem on teenindusettevõtteid ja nn ühemehefirmasid, samas kui ettevõtteid,  mis tegelevad tootmisega ja on suured tööandjad, jääb vähemaks.
Mida lähemale on Tallinna–Tartu maantee laiad sõiduread Järvamaa piirile jõudnud, seda hoogsamalt inimesed maakonnast ära kolivad. Ligi kuue aastaga on Järvamaa kaotanud 12 protsenti elanikkonnast ehk ligi 4400 inimest.
Et statistikaameti rahvastikuprognoos ennustab, et 15 aasta pärast elab Järvamaal vaid 21 000 inimest, võib Tallinnas tööl käijaid pidada ühe jalaga lahkujateks.
Kui Järvamaa inimesel pole kodumaakonnas tööd ja leiba, siis viib uhke maantee siit inimesed minema, mitte ei anna lisaväärtust.
Soovin siiralt, et poliitikud oleksid loosungitega ettevaatlikud ja loeksid mitu korda jutuks olnud analüüsi läbi. Seal on üsna palju mõistlikke soovitusi, mis ei keskendu pealinna eredatele tuledele, vaid Järvamaa ja siinsete inimeste väljavaadetele kodukohas hakkama saada.

teisipäev, 4. november 2014

Kehtestame poliitikutele turuhinnad

Paari päeva eest märkis politoloog Tõnis Saarts poliitikute seas hoogustuvat ühest parteis teise ülekargamist kommenteerides, et Eesti erakonnad ei esinda maailmavaateid, vaid sõpruskondi ja seetõttu ei tekita poolte vahetus neis erilisi süümepiinu.
Ehmatav tõdemus, kas pole? Moodne poliitik ei sõdi enam oma veendumuste eest hõõguvate silmadega kuni viimase hingetõmbeni ei erakonna sees ega oponentidega vaieldes, et oma valijate poolehoidu võita.


Illustratsioon: http://drazebot.deviantart.com/art/pocket-treasure-327117684
Ammugi ei tiku keegi neist barrikaadidele oma aadete nimel elu ohverdama.  Moodne poliitik on alati seal erakonnas, mis on võimul ja pakub sellega kaasnevaid hüvesid ning kus saab olla staar.
Vanast erakonnast lahtiütlemine on innovaatilises e-riigis lihtne. Pole vaja minna keskpäeval ristteele ja igasse ilmakaarde hõikuda, vaid lahtiütlemiseks piisab ID-kaardi libistamisest arvutisse, et hommikul koos päikesetõusuga uues erakonnas ärgata.
Värskeim ja markantseim näide ülejooksmisest on endise rohelise, viimase aasta-paari jooksul ennast avalikkuse ees tulihingelise isamaalasena etendanud Eerik-Niiles Krossi muundumine reformierakondlaseks.
Kuidas saab ühe erakonna tippjuht, aseesimees ikkagi, oma senistele aatekaaslastele nii lihtsalt üle parda heita, lähimad sõbrad kaasa võtta ja marssida sisse teise erakonna uksest?
Ons pintsakureväärile päikeseratta asemel lehviva sabaga oravamärgi kinnitamine sama lihtne, kui hommikul peegli ees meeleoluga passivat lipsuvärvi valida? Mulle ei mahu see pähe.
Sel sügisel on hulk nimekaid poliitikuid pooli vahetanud ja arvestades lähenevaid riigikogu valimisi, kuuleme ilmselt ülekargamistest veelgi. Reetmine on kujunemas igapäeva normiks. Jutt väärtuspõhisest poliitikast taandub selle taustal sõnakõlksuks.
Minu hingel kripeldab küsimus, et kui poliitikas reedetakse kergel käel ideid ja kaaslasi, siis kas oma riigile raskel hetkel ollakse sama selgrootult vägevama võõra taktikepi alla painduma? Imelik, et me üldse veel imestame, et poliitikute maine on ühiskonnas nii madal.
Erakondadele näib olevat tulemuslikum anda valijatele ideede asemel populaarseid nimesid, kelle poolt hääletada. Erakonnad näevad muljetavaldavat vaeva uute nekrutite värbamisega.
Sel sügisel pole nädalatki möödunud uudiseta, kui ei teatataks mõne tuntud telenäo, sportlase, muusiku, erusõjaväelase, meediategelase või muu tuntud avaliku elu tegelase erakonda astumisest.
See annab tunnistust, et pool aastat enne valimisi on erakonnad kaardistanud võimalikud häältemagnetid. Võime vaid arvata, mis tingimustel või hüvede eest loovutavad tuntud inimesed oma näo mõne erakonna valimisplakatile. Saame teha panuseid, millal ja kuhu mõni neist ära kargab, kui lubatud manna ei osutugi nii roosaks.
Peale liikmete kaaperdavad erakonnad mõnuga üksteise ideid. Nii on IRL oma maksureformiga pugemas Keskerakonna sisse kantud astmelise tulumaksu mõõtu saabastesse.
Reformierakond muutus juba pronksiöö aegu isamaalisemaks kui IRL ja Ukraina sündmuste varjus on sama manööver taas kordamas. Näiteid võiks tuua veel ja veel.
Kui tuntud näolapp on poliitikas kujunenud valuutaks, mille nimel on erakonnad valmis hüvesid pakkuma, siis äkki oleks ausam lastagi poliitikute ülejooksmine vabaks.
Poleks erakondadel solvumisi ega süümepiinu ja ka valija võib olla kindel, et pole petta saanud. Näiteks korra aastas jüripäeval putkaku poliitik kuhu erakonda tahab.
Veelgi parem oleks juurutada jalgpallis kehtiv üleminekusüsteem, kus parimad mängijad on kui tõuhobused laadal, tõmbavad kopsaka rahapaki eest selga uue võistlusvormi ja teenivad endale nime, et järgmisel korral oma nahk veelgi kallimalt turule tuua.
Patroonid on rahul, publik rõkkab ja äri õitseb. Ühtlasi saaks selgeks iga poliitiku turuväärtus. Tõeliselt liberaalne lähenemine, kas pole?