Vasaku jala valitsus tammub nagu kana takus

Napp kolm nädalat sõidus olnud valitsusvankri raam on olnud algusest peale kõver ja säti, kuidas tahad, sirgelt veerema seda ei saa – ikka kihutab külg ees ja nii, et  võsa lookas nagu pöörane koer.
 Õigupoolest pole peaminister Taavi Rõivase majandusnõuniku kohalt lahkunud Ruta Arumäe südamepuistamises, et riiki juhitakse primitiivselt, selge pikaajalise sihita ja majanduses toimuvat tunnetamata, midagi uut.
Sügisel Tartu Ülikooli majandusteooria loenguid kuulates jäid mulle mitut puhku kõrvu professor Olev Raju torked, et meie ministrite majandusteadmised pole paremad kui põhikooli jõnglastel. Paljud pidasid siis õppejõu kriitikat vana vasakpoole torisemiseks.
Eelmise aasta oktoobris manitses TÜ majandusteaduskonna dekaan professor Raul Eamets rahvusringhäälingule antud intervjuus, et kui riigieelarves tahetakse mõnda kulu suurendada, siis seda saab teha ainult nii-öelda ümberjagamise, mitte mingisuguste täiendavate tulude nuputamisega.
Meie riigis pole kombeks majandusteadlasi kuulata. Kurikuulsaks autoriteediks on viimastel nädalatel räägitud-kirjutatud Exeli tabel ja nutitelefon.
Ei midagi uut siin taeva all: saja aasta eest kuulati tsaar Nikolai II õukonnas pühamees Rasputinit ja siiani vaieldakse, kas Venemaa viis hukatusse tema nõu kuulamine või sellest loobumine.
Praegune valitsus peab maksumaksja rahakotti nagu oma sahvriks: kui kulutada on vaja, aga raha pole, siis jalutad sisse ja võtad nii palju kui tarvis.
Eeldati, et inimesed ja ettevõtted sülitavad ja kiruvad natuke, aga küll nad ära kannatavad. Sest muidu tuleb Savisaar või nüüd ehk Madison.
Valitsuse heaks töötavate ekspertide rolliks paistab võimulolevate poliitikute ideedele toetavate põhjenduste joonistamine, mitte kainestav ja objektiivne analüüs. Mida roosamanna ajamine riigi majandusele ja inimeste elujärjele tähendab, pole tänane mure vaid ülehomne.
Näiteks esitas peaministri rahandusnõunik Sven Kirsipuu eelmisel nädalal valitsuskoalitsiooni maksutõusuplaani toetava analüüsi, mis väitis, et kütuseaktsiisi ja majutusettevõtete käibemaksu tõstmise mõju inimeste rahakotile on ebaoluline ja inimestele tuleb see raha rõõmsalt tagasi lapsetoetuste ja mõne tööjõumaksu kerge alandamisega.

Foto: Postimees.

Eesti maksumaksjate liidu juhatuse liige Lasse Lehis ja LHV Panga analüütik Heido Vitsur lasid nõunikuhärra analüüsi kerge vaevaga auklikuks ja tõestasid, et sellest on välja jäänud hulk olulisi andmeid ning esitatud seisukohad on ilmselgelt ilustatud.
Heido Vitsur osutas, et arvutaja unustas täiesti ära kolmandiku Eesti elanikkonnast ning kolme ja enama lapsega peresid, kelle hüvanguks trummi lüüakse, on Eestis kõigest kaks protsenti.
Maksuekspert Lasse Lehis oli veelgi otsekohesem ja ütles, et töö oli tehtud «tellija materjalist» ehk näited konstrueeriti nii, et need näitaksid võimalikult positiivset tulemust.
Üsna ootuspäraselt andsid valitsuse ootamatule maksutõusu­plaanile turmtuld opositsioonierakonnad. Ent samavõrd kriitilised oli mitu koalitsioonierakondade poliitikut.
Avalikkuse ette jõudis väliskaubandus- ja ettevõtlusministri koha kaotanud Anne Sullingu Reformierakonna liikmetele saadetud ettepanek maksutõusudest loobuda. Riigikogu kuluaaridest on kuulda, et ka tuntav osa sotsiaaldemokraate on aktsiisitõusu vastu.
IRLi riigikogu eelmise koosseisu fraktsiooni liige Tõnis Palts põrutas eile Postimehe arvamusrubriigis spontaanselt ja armu andmata, et kõige rumalam, mis riik teha saab, on oma tööjõumaksudesse tehtud investeering ära nullida täiendavate koormistega, nagu kütuseaktsiis ja majutusasutuste käibemaks.
Palts oli armutu: «Praeguse poliitika jätkudes jääb sadadel tuhandetel eestlastel tänu nõndanimetatud katteallikatele elu elamata. Jürgen Ligi, Taavi Rõivas, kas te julgete silma vaadata nende inimeste sugulastele ja järeltulijatele, kelle elu kurikuulsate katteallikate otsimise mängu tõttu jäi elamata?»
Eelneva taustal kõlavad iseäranis kentsakalt endiste rahandusministrite Jürgen Ligi ja Maris Lauri katsed valitsuse kava siluda.
Ligi tembeldas autosõidu ühtäkki taunitavaks paheks, mille pealt tulebki rohkem maksta. Lauri hiilgas mõttega, et kui kütus on odavnenud, siis on loomulik, et riik koorib vahe enda tasku.
Facebookis ütles paari nädalaga  kütusekatsiisi tõusule ei 66 749 inimest. Toompea ees käis pühapäeval neid meelt avaldamas mõni tuhat.
Inimestel ajas lisaks aktsiisitõusu plaanile harja punaseks, et valimiste eel ei rääkinud kavandatavast maksutõusust keegi.
Käredamad nimetavad valitsust valelikuks. Valitsuserakonnad kaotavad reitinguid. Populistid koguvad populaarsust. Ühiskond on rahulolematu. Teha nägu, et kõik on hästi, pole võimalik.
Kolme nädalaga on valitsus muutunud sihitult triivivaks kummituslaevaks. Raske on mõista, kes või mis ja kuhu seda juhib.
Paljud koalitsiooniliikmed on sõnakamad valitsuse kriitikud kui opositsionäärid. Ma ei imesta, kui enne jaanipäeva asendatakse vasaku jala valitsus uuega. Kui ikka masinavärk kinni jookseb, siis tuleb teha restart.

 http://www.jt.ee/3171083/vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus

http://arileht.delfi.ee/news/uudised/urmas-glase-vasaku-jala-valitsus-tammub-nagu-kana-takus?id=71347589

Marsi ja Veenuse võrdne liit

Alates 2. aprillist tuleb Paidet Jüriöö ülestõusust saati saatnud müüdis kuningad parandada kuningannadeks: ametisse nimetatud uude Paide linnavalitsusse kuulub neli naist.
Paide poliitilist kultuuri on viimastel aastatel kõvasti pilgatud, kuid naiste edutamisega teeme silmad ette ka kõige eesrindlikumatele Euroopa riikidele.
Kohalik meedia ja inimesed võtsid sõnumi naiste ülemvõimust vastu heasoovliku muhedusega. Keegi ei märganud ahastada: «Kus on mehed?»
Eelmisel neljapäeval andis riigikogus ametivande peaminister Taavi Rõivase juhitav 15liikmeline valitsus, kuhu kuulub vaid kaks naist. Eelmises valitsuses oli ministreid 14, neist naisi kuus.
Meedias puhkes sedamaid elav arutelu, kuidas valitsus taastoodab soolist ebavõrdsust ja kaugeneb moodsast Euroopast.
Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp osutas eelmisel nädalal Postimehes, et vaadates värsket valitsust ning meeste ja naiste suhet riigikogus, sarnaneb Eesti pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaadega.
Kui uues riigikogus on naisi alla veerandi, siis Põhja-Euroopas, kuhu valimised võitnud erakond lubas Eesti tüürida, on neid 40 protsendi juures.

tentotwenty.com

Reedeses Eesti Päevalehes möönis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et koalitsioonileppe päisesse on küll kirjutatud lause, et ollakse kõigi võrdsete võimaluste ja inimõiguste poolt, kuid valitsuse moodustamisel polnud näha, et nende sõnade taga olnuks tegelikku sisu ja tahet.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette ka reformierakondlase ja Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase pahane kiri erakonnakaaslastele, kus ta heidab ette naiste vähest kaasatust nii valitsuses kui riigikogu juhtkohtadel. Hea valimistulemuse teinud ja ministritööga edukalt hakkama saanud naised heideti üle parda.
Koalitsioonierakondade suhtumise naistesse võttis eelmise nädala «Foorumi» saates ehmatava ilmekusega kokku vastne isamaalasest riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder, kes ütles, et parem meestega koalitsioonis kui naistega opositsioonis. Erakondadele on võim ja vajalike inimeste premeerimine tähtsam kui naiste ja meeste võrdsus.
Eestis ei tohi kedagi diskrimineerida soo järgi ja kõigil on võrdne õigus eneseteostuseks. Nii juba 1992. aasta 3. juulist, kui jõustus
põhiseadus, mis deklareerib, et kõik inimesed on võrdsed.
Viitega värskelt ametisse seatud valitsuse maskuliinsusele tuleks soovoliniku meelest vaatamata põhiseaduse praegusele sõnastusele sinna kirjutada täiendav sugude tasakaalu kehtestav nõue.
Naisi on riigikogu liikmete seas olnud alates 1990ndatest napilt üle viiendiku. Annika Uudelepa meelest peaksid erakonnad naiste osa suurendamiseks kasutama rohkem nn tõmblukumeetodit ehk valimisnimekirju, mis koosnevad vaheldumisi meestest ja naistest.
Viimased riigikogu valimiste tulemused näitavad, et see ei aita. Keskerakonnal ja sotsidel oli naisi kandidaatide esikahekümnes pooleks, kuid riigikogus on neil naisi ikka vastavalt 26 ja 20 protsenti.
Reformierakonnal ja Vabaerakonnal oli naisi nimekirja esikahekümnes jämedalt viiendik, kuid valituks osutunud riigikogulaste seas on neid esimesel 30 ja teisel 37,5 protsenti.
Nii on väär väita, et naiste edu või ebaedu valimistel määrab nende paigutus erakonna nimekirjas. Vahest tasub otsida vastust küsimusele, miks valijad, kelle seas on naisi rohkem kui mehi, ei usalda valimistel oma sookaaslasi.
Soolistest stereotüüpidest ja nende ilmingutest rääkides materdatakse innukalt tagajärgi. Nagu näha, visalt ja vähese eduga.
Teine viga on muutuste jõuga peale surumine viisil, mis ei pane inimesi kaasa mõtlema. Liiga tihti kuuleme mantrat, et kui me ei tee kõike samamoodi nagu on kombeks Euroopas või Põhjamaades, oleme metslased.
See on sama tõhus viis ühiskonna mõtteviise muuta kui vahva sõdur Švejki lugudest tuttava kroonuarst Grünsteini kinnisidee kõiki haigusi klistiiriga ravida.
Ent kus tulevad need hoiakud, mis näevad maailma meestekeskselt ja suruvad naisi kitsamatesse raamidesse? Milline roll on meie haridussüsteemil, milline kodustel hoiakutel? Kas inimeste pidev lahterdamine ja ametikohtade arvestamine sugude järgi saabki üldse tuua võrdsust?
Alles siis, kui inimesed hakkavad probleemide olemuse üle sisuliselt arutlema, mõistma põhjusi ja tagajärgi ning võrdsuse loogilisust ja kasu ühiskonnale, on lootust muutustele. Peab olema aega ja kannatust, et saavutada hea dialoog.
Eks lihtsam ole kasvatada puud kohe sirgelt, kui hiljem kõverat jändrikku koolutada, kuid mõlemad tegevused võtavad aega ja nõuavad kannatlikkust. See ei ole üksnes naiste mure, vaid ka meeste asi, et Veenus ja Marss saaksid sõbralikult koos olla.
Muutuma peab ka võrdõiguslikkuse voliniku büroo. Kui usaldusväärne on kogu ühiskonna sugude võrdsusest rääkima asutus, kus üheksa töötaja seas pole ühtegi meest?
Irvhambad ütleksid, et kättemaksukontor. Konkurss uue voliniku leidmiseks käib ja üsna värskendav võiks olla kuulda sugude võrdsuse eestkõnelejana mehehäält.

http://www.jt.ee/3155043/marsi-ja-veenuse-vordne-liit