Alates 2. aprillist tuleb Paidet Jüriöö ülestõusust saati saatnud müüdis
kuningad parandada kuningannadeks: ametisse nimetatud uude Paide
linnavalitsusse kuulub neli naist.
Paide poliitilist kultuuri on viimastel aastatel kõvasti pilgatud, kuid naiste edutamisega teeme silmad ette ka kõige eesrindlikumatele Euroopa riikidele.
Kohalik meedia ja inimesed võtsid sõnumi naiste ülemvõimust vastu heasoovliku muhedusega. Keegi ei märganud ahastada: «Kus on mehed?»
Eelmisel neljapäeval andis riigikogus ametivande peaminister Taavi Rõivase juhitav 15liikmeline valitsus, kuhu kuulub vaid kaks naist. Eelmises valitsuses oli ministreid 14, neist naisi kuus.
Meedias puhkes sedamaid elav arutelu, kuidas valitsus taastoodab soolist ebavõrdsust ja kaugeneb moodsast Euroopast.
Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp osutas eelmisel nädalal Postimehes, et vaadates värsket valitsust ning meeste ja naiste suhet riigikogus, sarnaneb Eesti pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaadega.
Kui uues riigikogus on naisi alla veerandi, siis Põhja-Euroopas, kuhu valimised võitnud erakond lubas Eesti tüürida, on neid 40 protsendi juures.
tentotwenty.com
Reedeses Eesti Päevalehes möönis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et koalitsioonileppe päisesse on küll kirjutatud lause, et ollakse kõigi võrdsete võimaluste ja inimõiguste poolt, kuid valitsuse moodustamisel polnud näha, et nende sõnade taga olnuks tegelikku sisu ja tahet.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette ka reformierakondlase ja Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase pahane kiri erakonnakaaslastele, kus ta heidab ette naiste vähest kaasatust nii valitsuses kui riigikogu juhtkohtadel. Hea valimistulemuse teinud ja ministritööga edukalt hakkama saanud naised heideti üle parda.
Koalitsioonierakondade suhtumise naistesse võttis eelmise nädala «Foorumi» saates ehmatava ilmekusega kokku vastne isamaalasest riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder, kes ütles, et parem meestega koalitsioonis kui naistega opositsioonis. Erakondadele on võim ja vajalike inimeste premeerimine tähtsam kui naiste ja meeste võrdsus.
Eestis ei tohi kedagi diskrimineerida soo järgi ja kõigil on võrdne õigus eneseteostuseks. Nii juba 1992. aasta 3. juulist, kui jõustus
põhiseadus, mis deklareerib, et kõik inimesed on võrdsed.
Viitega värskelt ametisse seatud valitsuse maskuliinsusele tuleks soovoliniku meelest vaatamata põhiseaduse praegusele sõnastusele sinna kirjutada täiendav sugude tasakaalu kehtestav nõue.
Naisi on riigikogu liikmete seas olnud alates 1990ndatest napilt üle viiendiku. Annika Uudelepa meelest peaksid erakonnad naiste osa suurendamiseks kasutama rohkem nn tõmblukumeetodit ehk valimisnimekirju, mis koosnevad vaheldumisi meestest ja naistest.
Viimased riigikogu valimiste tulemused näitavad, et see ei aita. Keskerakonnal ja sotsidel oli naisi kandidaatide esikahekümnes pooleks, kuid riigikogus on neil naisi ikka vastavalt 26 ja 20 protsenti.
Reformierakonnal ja Vabaerakonnal oli naisi nimekirja esikahekümnes jämedalt viiendik, kuid valituks osutunud riigikogulaste seas on neid esimesel 30 ja teisel 37,5 protsenti.
Nii on väär väita, et naiste edu või ebaedu valimistel määrab nende paigutus erakonna nimekirjas. Vahest tasub otsida vastust küsimusele, miks valijad, kelle seas on naisi rohkem kui mehi, ei usalda valimistel oma sookaaslasi.
Soolistest stereotüüpidest ja nende ilmingutest rääkides materdatakse innukalt tagajärgi. Nagu näha, visalt ja vähese eduga.
Teine viga on muutuste jõuga peale surumine viisil, mis ei pane inimesi kaasa mõtlema. Liiga tihti kuuleme mantrat, et kui me ei tee kõike samamoodi nagu on kombeks Euroopas või Põhjamaades, oleme metslased.
See on sama tõhus viis ühiskonna mõtteviise muuta kui vahva sõdur Švejki lugudest tuttava kroonuarst Grünsteini kinnisidee kõiki haigusi klistiiriga ravida.
Ent kus tulevad need hoiakud, mis näevad maailma meestekeskselt ja suruvad naisi kitsamatesse raamidesse? Milline roll on meie haridussüsteemil, milline kodustel hoiakutel? Kas inimeste pidev lahterdamine ja ametikohtade arvestamine sugude järgi saabki üldse tuua võrdsust?
Alles siis, kui inimesed hakkavad probleemide olemuse üle sisuliselt arutlema, mõistma põhjusi ja tagajärgi ning võrdsuse loogilisust ja kasu ühiskonnale, on lootust muutustele. Peab olema aega ja kannatust, et saavutada hea dialoog.
Eks lihtsam ole kasvatada puud kohe sirgelt, kui hiljem kõverat jändrikku koolutada, kuid mõlemad tegevused võtavad aega ja nõuavad kannatlikkust. See ei ole üksnes naiste mure, vaid ka meeste asi, et Veenus ja Marss saaksid sõbralikult koos olla.
Muutuma peab ka võrdõiguslikkuse voliniku büroo. Kui usaldusväärne on kogu ühiskonna sugude võrdsusest rääkima asutus, kus üheksa töötaja seas pole ühtegi meest?
Irvhambad ütleksid, et kättemaksukontor. Konkurss uue voliniku leidmiseks käib ja üsna värskendav võiks olla kuulda sugude võrdsuse eestkõnelejana mehehäält.
Paide poliitilist kultuuri on viimastel aastatel kõvasti pilgatud, kuid naiste edutamisega teeme silmad ette ka kõige eesrindlikumatele Euroopa riikidele.
Kohalik meedia ja inimesed võtsid sõnumi naiste ülemvõimust vastu heasoovliku muhedusega. Keegi ei märganud ahastada: «Kus on mehed?»
Eelmisel neljapäeval andis riigikogus ametivande peaminister Taavi Rõivase juhitav 15liikmeline valitsus, kuhu kuulub vaid kaks naist. Eelmises valitsuses oli ministreid 14, neist naisi kuus.
Meedias puhkes sedamaid elav arutelu, kuidas valitsus taastoodab soolist ebavõrdsust ja kaugeneb moodsast Euroopast.
Poliitikauuringute keskuse Praxis juht Annika Uudelepp osutas eelmisel nädalal Postimehes, et vaadates värsket valitsust ning meeste ja naiste suhet riigikogus, sarnaneb Eesti pigem Ida-Euroopa kui Põhjamaadega.
Kui uues riigikogus on naisi alla veerandi, siis Põhja-Euroopas, kuhu valimised võitnud erakond lubas Eesti tüürida, on neid 40 protsendi juures.
Reedeses Eesti Päevalehes möönis soolise võrdõiguslikkuse ja võrdse kohtlemise volinik Mari-Liis Sepper, et koalitsioonileppe päisesse on küll kirjutatud lause, et ollakse kõigi võrdsete võimaluste ja inimõiguste poolt, kuid valitsuse moodustamisel polnud näha, et nende sõnade taga olnuks tegelikku sisu ja tahet.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette ka reformierakondlase ja Euroopa Parlamendi liikme Kaja Kallase pahane kiri erakonnakaaslastele, kus ta heidab ette naiste vähest kaasatust nii valitsuses kui riigikogu juhtkohtadel. Hea valimistulemuse teinud ja ministritööga edukalt hakkama saanud naised heideti üle parda.
Koalitsioonierakondade suhtumise naistesse võttis eelmise nädala «Foorumi» saates ehmatava ilmekusega kokku vastne isamaalasest riigikogu aseesimees Helir-Valdor Seeder, kes ütles, et parem meestega koalitsioonis kui naistega opositsioonis. Erakondadele on võim ja vajalike inimeste premeerimine tähtsam kui naiste ja meeste võrdsus.
Eestis ei tohi kedagi diskrimineerida soo järgi ja kõigil on võrdne õigus eneseteostuseks. Nii juba 1992. aasta 3. juulist, kui jõustus
põhiseadus, mis deklareerib, et kõik inimesed on võrdsed.
Viitega värskelt ametisse seatud valitsuse maskuliinsusele tuleks soovoliniku meelest vaatamata põhiseaduse praegusele sõnastusele sinna kirjutada täiendav sugude tasakaalu kehtestav nõue.
Naisi on riigikogu liikmete seas olnud alates 1990ndatest napilt üle viiendiku. Annika Uudelepa meelest peaksid erakonnad naiste osa suurendamiseks kasutama rohkem nn tõmblukumeetodit ehk valimisnimekirju, mis koosnevad vaheldumisi meestest ja naistest.
Viimased riigikogu valimiste tulemused näitavad, et see ei aita. Keskerakonnal ja sotsidel oli naisi kandidaatide esikahekümnes pooleks, kuid riigikogus on neil naisi ikka vastavalt 26 ja 20 protsenti.
Reformierakonnal ja Vabaerakonnal oli naisi nimekirja esikahekümnes jämedalt viiendik, kuid valituks osutunud riigikogulaste seas on neid esimesel 30 ja teisel 37,5 protsenti.
Nii on väär väita, et naiste edu või ebaedu valimistel määrab nende paigutus erakonna nimekirjas. Vahest tasub otsida vastust küsimusele, miks valijad, kelle seas on naisi rohkem kui mehi, ei usalda valimistel oma sookaaslasi.
Soolistest stereotüüpidest ja nende ilmingutest rääkides materdatakse innukalt tagajärgi. Nagu näha, visalt ja vähese eduga.
Teine viga on muutuste jõuga peale surumine viisil, mis ei pane inimesi kaasa mõtlema. Liiga tihti kuuleme mantrat, et kui me ei tee kõike samamoodi nagu on kombeks Euroopas või Põhjamaades, oleme metslased.
See on sama tõhus viis ühiskonna mõtteviise muuta kui vahva sõdur Švejki lugudest tuttava kroonuarst Grünsteini kinnisidee kõiki haigusi klistiiriga ravida.
Ent kus tulevad need hoiakud, mis näevad maailma meestekeskselt ja suruvad naisi kitsamatesse raamidesse? Milline roll on meie haridussüsteemil, milline kodustel hoiakutel? Kas inimeste pidev lahterdamine ja ametikohtade arvestamine sugude järgi saabki üldse tuua võrdsust?
Alles siis, kui inimesed hakkavad probleemide olemuse üle sisuliselt arutlema, mõistma põhjusi ja tagajärgi ning võrdsuse loogilisust ja kasu ühiskonnale, on lootust muutustele. Peab olema aega ja kannatust, et saavutada hea dialoog.
Eks lihtsam ole kasvatada puud kohe sirgelt, kui hiljem kõverat jändrikku koolutada, kuid mõlemad tegevused võtavad aega ja nõuavad kannatlikkust. See ei ole üksnes naiste mure, vaid ka meeste asi, et Veenus ja Marss saaksid sõbralikult koos olla.
Muutuma peab ka võrdõiguslikkuse voliniku büroo. Kui usaldusväärne on kogu ühiskonna sugude võrdsusest rääkima asutus, kus üheksa töötaja seas pole ühtegi meest?
Irvhambad ütleksid, et kättemaksukontor. Konkurss uue voliniku leidmiseks käib ja üsna värskendav võiks olla kuulda sugude võrdsuse eestkõnelejana mehehäält.
http://www.jt.ee/3155043/marsi-ja-veenuse-vordne-liit
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar