Eelmisel neljapäeval, samal ajal kui Paide raekojas kulmineerus
iga-aastane linnapea vahetamise draama, peatus mõnisada meetrit eemal,
Suur-Aia tänaval Juta lillepoe ees, minust mõne sammu kaugusel erepunane
mättakujuline Eesti numbrimärgiga auto.
Seljakotti meenutavas masinas istusid kaks vilavate tumedate silmadega India põhjaosast pärit rändurrahva välimusega keskealist meest. Nad nägid välja nagu tulnukakütid filmist «Men in black» või eksinud matuselised: seljas must ülikond, valge triiksärk ja lõua all ülikonnaga samas toonis lips.
Silmanurgast märkasin, et üks neist lehvitab ja üritab mu tähelepanu võita. Et olin ninapidi telefoni vaatamas ja oma mõtetes, tegin näo nagu ei paneks viibet tähele.
Foto on illustratiivne.
Sohvri kõrvalistuja, kelle vuntsid sobiks meie presidendile kikilipsuks, väljus autost ja siblas nagu Väike Mukk minu poole: «Gospadin, vabandage! Kas te vene keelt räägite?» Tema paarimees jõllitas mind ootusärevalt läbi tuuleklaasi ja hoidis auto mootori töötavana.
«Nu gavarju,» venitasin kerge umbusuga. Peast jooksis läbi mitu mõtet. Kõige leebem neist tundus olevat klantsajakirju sokutavatest usukuulutajatest. Teate küll neid, ukselt uksele käivaid usinaid mesilasi.
Mida lähemale õieli vuntsidega lõunamaalane mulle jõudis, seda enam olin valmis kihla vedama, et satun tunnistama etüüdi kaotatud pangakaardist.
«Kas saate aidata bensiinirahaga? Muidu ei vea õhtuks välja sugulaste juurde jäänud pereni. No kui teisiti ei saa, siis ehk jätan perereliikvia, kullast klotseri pandiks? Saja euro eest?» konstrueerisin järgmist tõenäolist monoloogi. Või pakuvad viisakad mehikesed sõrmuse asemel müüa kümneeuroseid Rolexi käekelli, mis paras kahe kivi vahele virutada.
Kõige hullemana tundus, kui võõras teeline manab ette hüpnotiseeriva kullipilgu, mille peale ma ei suuda pärast meenutada, kuhu rahakoti panin.
Silme ette kerkis 40 aasta tagune mälupilt lapsepõlvest, kuidas samasugust nahatooni ja vuntsidega taadid sõitsid sahisevate kummidega hobuvankril uljalt õuele ja pakkusid lakka kopitama kogunenud vanade hilpude eest purgikaasi ja villast lõnga.
Toona teati arvestada, et kaltsukaupmeesteks kutsutud ärimees Nossovite retke järel oli lisaks vahetuskaubale veel üht-teist majapidamisest hulkuma läinud.
Võõras punasest autost jätkas juttu meie kandis tundmatu aktsendiga vene keeles: «Ma vaatasin kohe, et te olete nii viisakas inimene. Mul on pakkuda kvaliteetseid Sveitši nuge. Ehk läheb komplekt kastruleid? Kas te olete huvitatud?»
Jutuvurina vahele arutas ta nagu lõõtsa rinnal tõmmates lahti kiiskavpunase reklaamvoldiku, kus kaup kogu hiilguses säramas.
Nagu ma ei osta turult arbuuse põhjamaise välimusega blondilt siresäärelt, ei usalda ma hobuseparisnikult osta Victorinoxi terast. «Vabandust, ei soovi,» ütlesin.
Kordasin ennast, aga murjan ei teinud mind ikka kuulma, vaid jätkas omasoodu ärijuttu. «Tänan ei,» manasin polkovniku tõrrehäälsel toonil põristada. «Soovin teile edu, nägemist!» Aitas.
Kodus nädala uudiseid sirvides jäi silma õige mitu sarnast lugu. Rumeeniast on koos esimeste kevadiste rändlindudega saabunud Eestisse petukaubitsejad, kes üle maa laiali valgununa heauskseid ohvreid jahivad. Samasuguse välimuse ja võtetega kevadekuulutajad on tuuritanud meie kandis ka varasematel aastatel.
Samal õhtul eetris olnud TV3 «Seitsmesed uudised» pärisid otse, ilma keerutamata: «Kas olete saanud mustlastelt petta?» Nelikümmend protsenti küsitlusele vastanutest ütles jah.
Muidugi on ebaõiglane kuritegelike jõukude tegusid üksi välimuse järgi kogu rahvuse kaela väänata. Aga mõned nende pojad paistavad jamadega siin silma küll.
Saame ise kaasa aidata, et petta saanud inimeste protsent väheneks. Kui asi kahtlaseks kisub, võib helistada politseisse või tänaval kassikulda ja klaashelmeid müüvad Rumeenia mehikesed lihtsalt pikalt saata.
http://www.jt.ee/3139897/rumeenia-viisakad-mehed
Seljakotti meenutavas masinas istusid kaks vilavate tumedate silmadega India põhjaosast pärit rändurrahva välimusega keskealist meest. Nad nägid välja nagu tulnukakütid filmist «Men in black» või eksinud matuselised: seljas must ülikond, valge triiksärk ja lõua all ülikonnaga samas toonis lips.
Silmanurgast märkasin, et üks neist lehvitab ja üritab mu tähelepanu võita. Et olin ninapidi telefoni vaatamas ja oma mõtetes, tegin näo nagu ei paneks viibet tähele.
Sohvri kõrvalistuja, kelle vuntsid sobiks meie presidendile kikilipsuks, väljus autost ja siblas nagu Väike Mukk minu poole: «Gospadin, vabandage! Kas te vene keelt räägite?» Tema paarimees jõllitas mind ootusärevalt läbi tuuleklaasi ja hoidis auto mootori töötavana.
«Nu gavarju,» venitasin kerge umbusuga. Peast jooksis läbi mitu mõtet. Kõige leebem neist tundus olevat klantsajakirju sokutavatest usukuulutajatest. Teate küll neid, ukselt uksele käivaid usinaid mesilasi.
Mida lähemale õieli vuntsidega lõunamaalane mulle jõudis, seda enam olin valmis kihla vedama, et satun tunnistama etüüdi kaotatud pangakaardist.
«Kas saate aidata bensiinirahaga? Muidu ei vea õhtuks välja sugulaste juurde jäänud pereni. No kui teisiti ei saa, siis ehk jätan perereliikvia, kullast klotseri pandiks? Saja euro eest?» konstrueerisin järgmist tõenäolist monoloogi. Või pakuvad viisakad mehikesed sõrmuse asemel müüa kümneeuroseid Rolexi käekelli, mis paras kahe kivi vahele virutada.
Kõige hullemana tundus, kui võõras teeline manab ette hüpnotiseeriva kullipilgu, mille peale ma ei suuda pärast meenutada, kuhu rahakoti panin.
Silme ette kerkis 40 aasta tagune mälupilt lapsepõlvest, kuidas samasugust nahatooni ja vuntsidega taadid sõitsid sahisevate kummidega hobuvankril uljalt õuele ja pakkusid lakka kopitama kogunenud vanade hilpude eest purgikaasi ja villast lõnga.
Toona teati arvestada, et kaltsukaupmeesteks kutsutud ärimees Nossovite retke järel oli lisaks vahetuskaubale veel üht-teist majapidamisest hulkuma läinud.
Võõras punasest autost jätkas juttu meie kandis tundmatu aktsendiga vene keeles: «Ma vaatasin kohe, et te olete nii viisakas inimene. Mul on pakkuda kvaliteetseid Sveitši nuge. Ehk läheb komplekt kastruleid? Kas te olete huvitatud?»
Jutuvurina vahele arutas ta nagu lõõtsa rinnal tõmmates lahti kiiskavpunase reklaamvoldiku, kus kaup kogu hiilguses säramas.
Nagu ma ei osta turult arbuuse põhjamaise välimusega blondilt siresäärelt, ei usalda ma hobuseparisnikult osta Victorinoxi terast. «Vabandust, ei soovi,» ütlesin.
Kordasin ennast, aga murjan ei teinud mind ikka kuulma, vaid jätkas omasoodu ärijuttu. «Tänan ei,» manasin polkovniku tõrrehäälsel toonil põristada. «Soovin teile edu, nägemist!» Aitas.
Kodus nädala uudiseid sirvides jäi silma õige mitu sarnast lugu. Rumeeniast on koos esimeste kevadiste rändlindudega saabunud Eestisse petukaubitsejad, kes üle maa laiali valgununa heauskseid ohvreid jahivad. Samasuguse välimuse ja võtetega kevadekuulutajad on tuuritanud meie kandis ka varasematel aastatel.
Samal õhtul eetris olnud TV3 «Seitsmesed uudised» pärisid otse, ilma keerutamata: «Kas olete saanud mustlastelt petta?» Nelikümmend protsenti küsitlusele vastanutest ütles jah.
Muidugi on ebaõiglane kuritegelike jõukude tegusid üksi välimuse järgi kogu rahvuse kaela väänata. Aga mõned nende pojad paistavad jamadega siin silma küll.
Saame ise kaasa aidata, et petta saanud inimeste protsent väheneks. Kui asi kahtlaseks kisub, võib helistada politseisse või tänaval kassikulda ja klaashelmeid müüvad Rumeenia mehikesed lihtsalt pikalt saata.
http://www.jt.ee/3139897/rumeenia-viisakad-mehed
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar