Hiljuti saatis elektrimüüja minu 82aastasele emale kirjaliku
meeldetuletuse, et vanal heal viisil iga kuu elektrinäite enam posti
pista ei saa, sest teenusepakkuja ja kliendi suhtlus kolib koos saba ja
sarvedega internetti.
Ema seisis keset tuba, kiri näpus, ja küsis: «Mis nüüd saab?»
Ametkondi ei huvita, mida eakas inimene traditsioonilise maailma kadumisest arvab või kuidas saab hakkama moodsa aja e-vidinatega. Kui sulle veeti kahe kuu eest ukse alla lairibainternetti võimaldav valguskaabel, siis ära passi, hakka moodsaks!
Pilt on illustratiivne :)
Meeldivat koostööd soovinud elektrikuhärra andis rasvases kirjas nõu, et e-teenuseid saab enda eest tegema volitada kedagi oma lähedastest. Nii et kulla memm või taat, kui oled oma asjade ajamisel nii koba, siis las lapsed või lapselapsed pusivad sinu eest.
Nõukogude Venemaal lükati 95 aastat tagasi raginal käima ambitsioonikas GOELRO plaan. Mäletate? Nõukogude võim võrdub kogu maa elektrifitseerimine!
Sajand hiljem on Eesti võtnud sama otsustavalt käsile kogu elukorraldusliku asjaajamise internetti surumise. Kes ei taha ise netti üle kolida, see surutakse vägisi.
No kuidas teisiti? Meil on virtuaalmaailma jumaldav president ja Eestil Euroopa Liidus täita digivoliniku tool. Peame olema kogu maailmale eeskujuks.
Paljud sõbrad-tuttavad on samamoodi nagu mina andnud oma meiliaadressi, kuhu potsatavad nende eakate vanemate arved. Me teame, kus asuvad vanemate dokumendid ja koodid, me õiendame internetipangas maksta nende elektri, telefoni, prügiveo jms eest.
Olles ühenduslüli vanemate ja interneti vahel, loome statistikute, ametnike ja poliitikute tarvis illusiooni, mille najal rahulolevalt muheleda: näete kui mängleva kergusega eakad virtuaalmaailma sukelduvad.
Kindlasti on eakate seas neid, kelle kohanemisvõimet vanus ja tervis ei piira. Ent rohkem usun ma suvel 76aastaseks saava näitleja Ines Aru üle-eelmisel pühapäeval ETV hommikusaates kuuldud pihtimust, et pärast arvutikursuse läbimist soovinuks ta õppimisega uuele ringile minna, sest midagi ei saanud aru.
Enamik eakatest pelgab arvutit kui vana tühja ennast ja arvab, et lihtsam on õppida hiina keelt. Nad on tänulikud, kui keegi vabastab neid ahistavast arvuti ja ID-kaardiga jahmerdamisest, kuid kahjuks loovutatakse koos plasttükiga ka õigus ise enda eest otsustada.
Üle-eelmine nädal tõi uudise, et riigikogu valimistel olid vanimasse vanuserühma kuuluvad inimesed noortest kolm korda aktiivsemad e-hääletajad. Raadiouudistest kuulsin, et vanim neist olnud koguni 104aastane. Kokku oli eakaid virtuaalhääletajaid 25 protsenti e-hääletanute koguarvust.
Asjamehed aplodeerisid taas üsna üksmeelselt eakamate tubliduse kiituseks ja soojendasid käsi e-teenuse järjekordse võidukäigu paistel.
Mind teeb see optimism murelikuks. Liiga palju ülistame ametlikul tasandil protseduuri lihtsust ja mugavust, kuid ei pööra eriti tähelepanu sellele, kas hääle andis ID-kaardi omanik ise või tegi selle toimingu oma äranägemist mööda ära keegi teine.
Kaks aastat tagasi tõendas Eesti Ekspress üsna veenvalt, kuidas eakatest inimestest said endale märkamatult Reformierakonna liikmed ja sisevalimistel «õigete» kandidaatide poolt hääletajad.
Valimispettus sai võimalikuks, sest vanurid usaldasid oma elektroonilise dokumendi teise inimese kätte.
Mul ei ole midagi selle vastu, et aina moodsamaid e-lahendusi rakendada. Ent on julm võtta ära eakatelt inimestelt võimalus oma asju ajada viisil, millega nad tunnevad end kindlalt ja on harjunud.
E-riigi arendajad loovad õhinal müüti saja-aastasest arvutivirtuoosist ja pigistavad teadlikult silma kinni vanade tavade lõhkumise ees, mille kadumine lööb auväärses eas ühiskonnaosal jalad alt.
Noortel tasub mõelda, mis tunne on, kui sa ei saa enam oma asjadega hakkama ja vajad abituna kedagi, kes sinu eest teatab elektrinäite, maksab internetipangas arveid või käib plastkaardiga arvutis valimas.
http://www.jt.ee/3132315/muinasjutt-saja-aastasest-arvutifriigist
Ema seisis keset tuba, kiri näpus, ja küsis: «Mis nüüd saab?»
Ametkondi ei huvita, mida eakas inimene traditsioonilise maailma kadumisest arvab või kuidas saab hakkama moodsa aja e-vidinatega. Kui sulle veeti kahe kuu eest ukse alla lairibainternetti võimaldav valguskaabel, siis ära passi, hakka moodsaks!
Meeldivat koostööd soovinud elektrikuhärra andis rasvases kirjas nõu, et e-teenuseid saab enda eest tegema volitada kedagi oma lähedastest. Nii et kulla memm või taat, kui oled oma asjade ajamisel nii koba, siis las lapsed või lapselapsed pusivad sinu eest.
Nõukogude Venemaal lükati 95 aastat tagasi raginal käima ambitsioonikas GOELRO plaan. Mäletate? Nõukogude võim võrdub kogu maa elektrifitseerimine!
Sajand hiljem on Eesti võtnud sama otsustavalt käsile kogu elukorraldusliku asjaajamise internetti surumise. Kes ei taha ise netti üle kolida, see surutakse vägisi.
No kuidas teisiti? Meil on virtuaalmaailma jumaldav president ja Eestil Euroopa Liidus täita digivoliniku tool. Peame olema kogu maailmale eeskujuks.
Paljud sõbrad-tuttavad on samamoodi nagu mina andnud oma meiliaadressi, kuhu potsatavad nende eakate vanemate arved. Me teame, kus asuvad vanemate dokumendid ja koodid, me õiendame internetipangas maksta nende elektri, telefoni, prügiveo jms eest.
Olles ühenduslüli vanemate ja interneti vahel, loome statistikute, ametnike ja poliitikute tarvis illusiooni, mille najal rahulolevalt muheleda: näete kui mängleva kergusega eakad virtuaalmaailma sukelduvad.
Kindlasti on eakate seas neid, kelle kohanemisvõimet vanus ja tervis ei piira. Ent rohkem usun ma suvel 76aastaseks saava näitleja Ines Aru üle-eelmisel pühapäeval ETV hommikusaates kuuldud pihtimust, et pärast arvutikursuse läbimist soovinuks ta õppimisega uuele ringile minna, sest midagi ei saanud aru.
Enamik eakatest pelgab arvutit kui vana tühja ennast ja arvab, et lihtsam on õppida hiina keelt. Nad on tänulikud, kui keegi vabastab neid ahistavast arvuti ja ID-kaardiga jahmerdamisest, kuid kahjuks loovutatakse koos plasttükiga ka õigus ise enda eest otsustada.
Üle-eelmine nädal tõi uudise, et riigikogu valimistel olid vanimasse vanuserühma kuuluvad inimesed noortest kolm korda aktiivsemad e-hääletajad. Raadiouudistest kuulsin, et vanim neist olnud koguni 104aastane. Kokku oli eakaid virtuaalhääletajaid 25 protsenti e-hääletanute koguarvust.
Asjamehed aplodeerisid taas üsna üksmeelselt eakamate tubliduse kiituseks ja soojendasid käsi e-teenuse järjekordse võidukäigu paistel.
Mind teeb see optimism murelikuks. Liiga palju ülistame ametlikul tasandil protseduuri lihtsust ja mugavust, kuid ei pööra eriti tähelepanu sellele, kas hääle andis ID-kaardi omanik ise või tegi selle toimingu oma äranägemist mööda ära keegi teine.
Kaks aastat tagasi tõendas Eesti Ekspress üsna veenvalt, kuidas eakatest inimestest said endale märkamatult Reformierakonna liikmed ja sisevalimistel «õigete» kandidaatide poolt hääletajad.
Valimispettus sai võimalikuks, sest vanurid usaldasid oma elektroonilise dokumendi teise inimese kätte.
Mul ei ole midagi selle vastu, et aina moodsamaid e-lahendusi rakendada. Ent on julm võtta ära eakatelt inimestelt võimalus oma asju ajada viisil, millega nad tunnevad end kindlalt ja on harjunud.
E-riigi arendajad loovad õhinal müüti saja-aastasest arvutivirtuoosist ja pigistavad teadlikult silma kinni vanade tavade lõhkumise ees, mille kadumine lööb auväärses eas ühiskonnaosal jalad alt.
Noortel tasub mõelda, mis tunne on, kui sa ei saa enam oma asjadega hakkama ja vajad abituna kedagi, kes sinu eest teatab elektrinäite, maksab internetipangas arveid või käib plastkaardiga arvutis valimas.
http://www.jt.ee/3132315/muinasjutt-saja-aastasest-arvutifriigist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar