Kümmekond päeva tagasi takerdusin Jussikese kombel aastakümneid tühjalt
seisva naabertalu õunaaia noppimata viljadesse. Ma poleks iial uskunud,
et keset detsembrit pressin punapõsksetest ubinatest jõulujoogiks 50
liitrit magusat mahla – late harvest, nagu viinamarjakasvatajad ütlevad.
Loodus viskab mitmendat aastat jutti vingerpussi, sättides termomeetrile talvisel pööripäeval suvisega ühesuguseid soojakraade.
Selle asemel et lund rookida, käivad inimesed ikka veel seenel ja imetlevad peenral õitsevaid lilli. Nali aastas 365st kehva suusailmaga päevast ei aja enam kedagi naerma.
Küllap torkavad irvhambad tänavugi jõululaupäeval plätud varba otsa, lükkavad muruniiduki garaažist õuele põrisema ja poseerivad sotsiaalmeediasse postitamiseks mõne selfi.
Samal päeval, kui mina maal mahla pressisin, kiitsid 195 riigi esindajad Pariisis ÜRO kliimakonverentsil heaks ajalooliseks nimetatud leppe, millega timmitakse globaalset radiaatorit paar kraadi jahedamaks.
Põlevkivi on meie ökoloogilise jalajälje kasvatanud naelakastist suuremaks – oleme Euroopa suurimad saastajad. Pariisis sõlmitud lepe tähendab Eestile üsna kindlalt fossiilsel kütusel põhineva põlevkivienergeetika piiramist.
Veel pole teada, milline energiaallikas meie pirnid paarikümne aasta pärast hõõgvel hoiab ja palju see maksab. Tuul, päike, jõed, võsa ja lehmasõnnik on loetelu elektri tootmiseks tarviliku toorme alternatiividest.
Kas sellest piisab, et saada hakkama ilma tagaaias potsuva tuumajaamata? Energia tootmine on suur äri ja sogases vees elavad hästi suured kalad.
Näis, kas ilma parandamiseks arengumaadesse süstitav 100 miljardit dollarit ja arenenud tööstusriikide ponnistused toovad meile tagasi aiateibaid paugutava talvepakase ja majaräästani ulatuvad lumehanged.
Varem, kui inimesed on pähe võtnud loodusele omi tingimusi dikteerida, jõgesid teistpidi voolama panna või vareste ja varblastega võidelda, on sellest ainult jama sündinud.
Ent maailm ei muutu ainult kraadiklaasi mõõteskaalal. 2015. aasta läheb Euroopa ajalukku teadaolevalt suurima väljastpoolt kontinenti lähtuva rahvaste rändega.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktikollete aktiviseerumine ja Daeshi võimutsemine on lükanud vana maailma suunal liikvele miljonid põgenikud, nende varjus õnneotsijad ja hulk inimesi, kelle telefoni on jäädvustatud veriseid pilte sõjatandrilt.
Me ei tea vastuvõetavate inimeste motiive. Erinevate ootuste ja kultuuride põrkumine Euroopa südames puhub lõkkele uusi konflikte ning paneb proovile paljude rahvaste sallivuse ja taluvuse piirid.
Meedia levitab Bulgaaria selgeltnägija Vanga kunagist ettekuulutust, mis näeb Euroopat 2043. aastal araabialiku kalifaadina. Maailma ajaloos on küllalt näiteid tsivilisatsioonide arengust, hiilgusest, vallutustest, alistumistest ja hävingutest. Mõni ime siis seegi.
Idanaaber ehitab vastukaaluks Läänele ja Oriendile oma maailma ega varjagi, et soovib laiendada mõjuvõimu väljaspoole praegusi piire. Pommid plahvatavad nii Ukrainas kui ka Süürias ja Venemaa nõuab maailmalt uue tasakaalupunkti kokkuleppimist.
Rahvusvahelise poliitika suurel laval on tänavu lumepallina veeremas protsessid, mille võimalikud tagajärjed ei mahu meile pähe ja loodame naiivselt, et Eestit tagasilöögid ei riiva. Väike riik vajab tugevaid sõpru ja õnne, et segastest aegadest puhtalt välja tulla.
11 000 aastat rahvana paiksena püsimise ja ellujäämise oskust on salvestanud eestlaste geeni usu, et Vahemere ümber ja Euroopa südames aset leidvad võnked vaibuvad enne Eesti pankrannikuni jõudmist.
Itaaliasse lähetatud politsei sideohvitser on mitu kuud näinud tõsist vaeva, et leida mõni Eestisse tulla ihkav pagulane, aga keda pole seda pole.
Siinne vilets kliima ja kesised sotsiaaltoetused pelutavad võõraid rohkem kui EKRE tõrvikumarsid. See annab ühiskonnale aega hinge tõmmata ja muutusteks valmistuda.
Kui mõni pealpool pilvi asju korraldav habemik päevi annab, olen ettekuulutuse tähtajaks 74aastane ja teritan silma, et uurida, kas mündile on pressitud kaliifi, tsaari või suitsupääsukese kujutis.
Kas tasubki silmapiiritaguste asjade pärast liialt südant valutada, kui kodusel murukamaral rullub lahti üks skandaal teise järel? Suve teises pooles tabas korruptsioonikahtlus esmalt Eesti rikkamat ärimeest Oleg Ossinovskit, Eesti logistikaettevõtete lipulaeva tippjuhte ning seejärel kohe Tallinna meeri ja Eesti suurima partei esimeest Edgar Savisaart.
Suurte ninade kõrval ei jõuagi kokku lugeda tänavu omakasupüüdlikkuse tõttu uurimise alla sattunud väiksemate omavalitsuste juhte ja ametnikke.
Kevadest ametisse saanud valitsuskoalitsioon on pidevates nääklustes. Nüüd purelevad valitsejad Euroopa kontrollkoja kõrge ametikoha pärast ja usuvad, et riigikassa kroonilisest rahapuudusest päästmiseks on abi haiglasest koristajate koondamisest.
Teadlased kurdavad, et poliitikud jutlustavad imelugusid innovatsiooni olulisusest, aga riigieelarvest teaduse jätkusuutlikuks arenduseks raha ei leia. Nagu oleks meie võimete lagi mõnele kunstnikule ja kirjanikule taskuraha maksmine.
Uuel aastal hakkavad valitsusparteid hammast ihuma Kadrioru lossi peremehe kohale. Praeguse riigipea naisevahetuse saagat ei hakka üldse meenutamagi.
Ja siis veel see kooseluvärk. Seda kõike kokku on rohkem kui ühele lihtsale inimesele pähe mahub. Seegi pole veel kõik.
Senise valitsuskoalitsiooni püsides pole kohalikel omavalitsustel järgmisel aastal enam hõlpu: haldusreform on lähemal kui kunagi viimase 20 aasta jooksul.
See on pannud Järvamaa poliitikud massiliselt üksteisel kosjas käima ja avalikult või poolsalaja plaani pidama. Loomulikult on parem tuleval aastal ise ja heaga enam-vähem sile partner välja valida, kui lasta end vägisi lombakaga paari panna.
Vabatahtlikult ühteheitvaid omavalitsusi peibutavad kopsakad preemiad. Lisaks saavad ametita jäävad vallajuhid riigilt valurahaks aastapalga.
Selle taustal tahaks teada, mis tolku on kärpimisele rajatud reformimist, kui jälle lõigatakse läbi hulk juuri ning inimesi jääb ikka aina vähemaks ja vähemaks.
Lakkamatu ilmavalu vahele on jõuluhullusega kaasaminek heaks lõõgastuseks, muidugi eeldusel, et rahakott kannatab. Ostukeskuses kassarekordite purustamine aitab korraks unustada üleilmsed, siseriiklikud ja kogukondlikud jamad.
Pühade ootuses hommikuti aknalauale seatud sussi sisse piiludes saame uskuda imedesse ja arvata, et kõik on hästi. Külmkapile seatud kleeps tuletab meelde, et kuusk tuleb veel tuppa tuua.
Jõuluvana on kuskil Lapimaal priske kingikoti saani vinnanud ja sätib truud põhjapõtra rakmeisse. Ülehomme perest peresse käies annab ta teada, et maailm, milles elame, ja ideaalid, millesse usume, on endiselt olemas tingimusel, et salmid on ilusti peas.
Sajaks jõululaupäeval veel törts lund, võiks aasta kordaläinuks lugeda ja rahumeeli ära saata. Aasta viimasel nädalal on paras rahulikult maha istuda ja kiire mööda lasta. Eks uuel aastal vaata, kuhu ja kuidas edasi tormata.
http://www.jt.ee/3443585/joulud-kui-halva-unustamise-ja-hea-maletamise-aeg
Loodus viskab mitmendat aastat jutti vingerpussi, sättides termomeetrile talvisel pööripäeval suvisega ühesuguseid soojakraade.
Selle asemel et lund rookida, käivad inimesed ikka veel seenel ja imetlevad peenral õitsevaid lilli. Nali aastas 365st kehva suusailmaga päevast ei aja enam kedagi naerma.
Küllap torkavad irvhambad tänavugi jõululaupäeval plätud varba otsa, lükkavad muruniiduki garaažist õuele põrisema ja poseerivad sotsiaalmeediasse postitamiseks mõne selfi.
Samal päeval, kui mina maal mahla pressisin, kiitsid 195 riigi esindajad Pariisis ÜRO kliimakonverentsil heaks ajalooliseks nimetatud leppe, millega timmitakse globaalset radiaatorit paar kraadi jahedamaks.
Põlevkivi on meie ökoloogilise jalajälje kasvatanud naelakastist suuremaks – oleme Euroopa suurimad saastajad. Pariisis sõlmitud lepe tähendab Eestile üsna kindlalt fossiilsel kütusel põhineva põlevkivienergeetika piiramist.
Veel pole teada, milline energiaallikas meie pirnid paarikümne aasta pärast hõõgvel hoiab ja palju see maksab. Tuul, päike, jõed, võsa ja lehmasõnnik on loetelu elektri tootmiseks tarviliku toorme alternatiividest.
Kas sellest piisab, et saada hakkama ilma tagaaias potsuva tuumajaamata? Energia tootmine on suur äri ja sogases vees elavad hästi suured kalad.
Näis, kas ilma parandamiseks arengumaadesse süstitav 100 miljardit dollarit ja arenenud tööstusriikide ponnistused toovad meile tagasi aiateibaid paugutava talvepakase ja majaräästani ulatuvad lumehanged.
Varem, kui inimesed on pähe võtnud loodusele omi tingimusi dikteerida, jõgesid teistpidi voolama panna või vareste ja varblastega võidelda, on sellest ainult jama sündinud.
Ent maailm ei muutu ainult kraadiklaasi mõõteskaalal. 2015. aasta läheb Euroopa ajalukku teadaolevalt suurima väljastpoolt kontinenti lähtuva rahvaste rändega.
Lähis-Ida ja Põhja-Aafrika konfliktikollete aktiviseerumine ja Daeshi võimutsemine on lükanud vana maailma suunal liikvele miljonid põgenikud, nende varjus õnneotsijad ja hulk inimesi, kelle telefoni on jäädvustatud veriseid pilte sõjatandrilt.
Me ei tea vastuvõetavate inimeste motiive. Erinevate ootuste ja kultuuride põrkumine Euroopa südames puhub lõkkele uusi konflikte ning paneb proovile paljude rahvaste sallivuse ja taluvuse piirid.
Meedia levitab Bulgaaria selgeltnägija Vanga kunagist ettekuulutust, mis näeb Euroopat 2043. aastal araabialiku kalifaadina. Maailma ajaloos on küllalt näiteid tsivilisatsioonide arengust, hiilgusest, vallutustest, alistumistest ja hävingutest. Mõni ime siis seegi.
Idanaaber ehitab vastukaaluks Läänele ja Oriendile oma maailma ega varjagi, et soovib laiendada mõjuvõimu väljaspoole praegusi piire. Pommid plahvatavad nii Ukrainas kui ka Süürias ja Venemaa nõuab maailmalt uue tasakaalupunkti kokkuleppimist.
Rahvusvahelise poliitika suurel laval on tänavu lumepallina veeremas protsessid, mille võimalikud tagajärjed ei mahu meile pähe ja loodame naiivselt, et Eestit tagasilöögid ei riiva. Väike riik vajab tugevaid sõpru ja õnne, et segastest aegadest puhtalt välja tulla.
11 000 aastat rahvana paiksena püsimise ja ellujäämise oskust on salvestanud eestlaste geeni usu, et Vahemere ümber ja Euroopa südames aset leidvad võnked vaibuvad enne Eesti pankrannikuni jõudmist.
Itaaliasse lähetatud politsei sideohvitser on mitu kuud näinud tõsist vaeva, et leida mõni Eestisse tulla ihkav pagulane, aga keda pole seda pole.
Siinne vilets kliima ja kesised sotsiaaltoetused pelutavad võõraid rohkem kui EKRE tõrvikumarsid. See annab ühiskonnale aega hinge tõmmata ja muutusteks valmistuda.
Kui mõni pealpool pilvi asju korraldav habemik päevi annab, olen ettekuulutuse tähtajaks 74aastane ja teritan silma, et uurida, kas mündile on pressitud kaliifi, tsaari või suitsupääsukese kujutis.
Kas tasubki silmapiiritaguste asjade pärast liialt südant valutada, kui kodusel murukamaral rullub lahti üks skandaal teise järel? Suve teises pooles tabas korruptsioonikahtlus esmalt Eesti rikkamat ärimeest Oleg Ossinovskit, Eesti logistikaettevõtete lipulaeva tippjuhte ning seejärel kohe Tallinna meeri ja Eesti suurima partei esimeest Edgar Savisaart.
Suurte ninade kõrval ei jõuagi kokku lugeda tänavu omakasupüüdlikkuse tõttu uurimise alla sattunud väiksemate omavalitsuste juhte ja ametnikke.
Kevadest ametisse saanud valitsuskoalitsioon on pidevates nääklustes. Nüüd purelevad valitsejad Euroopa kontrollkoja kõrge ametikoha pärast ja usuvad, et riigikassa kroonilisest rahapuudusest päästmiseks on abi haiglasest koristajate koondamisest.
Teadlased kurdavad, et poliitikud jutlustavad imelugusid innovatsiooni olulisusest, aga riigieelarvest teaduse jätkusuutlikuks arenduseks raha ei leia. Nagu oleks meie võimete lagi mõnele kunstnikule ja kirjanikule taskuraha maksmine.
Uuel aastal hakkavad valitsusparteid hammast ihuma Kadrioru lossi peremehe kohale. Praeguse riigipea naisevahetuse saagat ei hakka üldse meenutamagi.
Ja siis veel see kooseluvärk. Seda kõike kokku on rohkem kui ühele lihtsale inimesele pähe mahub. Seegi pole veel kõik.
Senise valitsuskoalitsiooni püsides pole kohalikel omavalitsustel järgmisel aastal enam hõlpu: haldusreform on lähemal kui kunagi viimase 20 aasta jooksul.
See on pannud Järvamaa poliitikud massiliselt üksteisel kosjas käima ja avalikult või poolsalaja plaani pidama. Loomulikult on parem tuleval aastal ise ja heaga enam-vähem sile partner välja valida, kui lasta end vägisi lombakaga paari panna.
Vabatahtlikult ühteheitvaid omavalitsusi peibutavad kopsakad preemiad. Lisaks saavad ametita jäävad vallajuhid riigilt valurahaks aastapalga.
Selle taustal tahaks teada, mis tolku on kärpimisele rajatud reformimist, kui jälle lõigatakse läbi hulk juuri ning inimesi jääb ikka aina vähemaks ja vähemaks.
Lakkamatu ilmavalu vahele on jõuluhullusega kaasaminek heaks lõõgastuseks, muidugi eeldusel, et rahakott kannatab. Ostukeskuses kassarekordite purustamine aitab korraks unustada üleilmsed, siseriiklikud ja kogukondlikud jamad.
Pühade ootuses hommikuti aknalauale seatud sussi sisse piiludes saame uskuda imedesse ja arvata, et kõik on hästi. Külmkapile seatud kleeps tuletab meelde, et kuusk tuleb veel tuppa tuua.
Jõuluvana on kuskil Lapimaal priske kingikoti saani vinnanud ja sätib truud põhjapõtra rakmeisse. Ülehomme perest peresse käies annab ta teada, et maailm, milles elame, ja ideaalid, millesse usume, on endiselt olemas tingimusel, et salmid on ilusti peas.
Sajaks jõululaupäeval veel törts lund, võiks aasta kordaläinuks lugeda ja rahumeeli ära saata. Aasta viimasel nädalal on paras rahulikult maha istuda ja kiire mööda lasta. Eks uuel aastal vaata, kuhu ja kuidas edasi tormata.
http://www.jt.ee/3443585/joulud-kui-halva-unustamise-ja-hea-maletamise-aeg
