Märk rinnas, ära sa märgi!

Albu kandi mehe Jaak Madisoni umbes kuu eest tehtud ettepanek liitlassõduritel sekelduste vältimiseks vabal ajal vormi kanda ajas rassismi haistvad moraalipaanika jüngrid tagajalgadele.
Õhku ahmivad kommentaatorid keetsid üles momendi Saksamaa ajaloost, kus üht rahvust sunniti eristamiseks kandma rinnas Taaveti tähte.
Paralleeli tõmbajaid ei paistnud häirivat, et ajaloos kasutati eraldusmärke ühe inimkillu ahistamiseks ja poliitiku idee sähvatas hoopis liitlaste säästmiseks. Kriitikutele on inimeste tähistamine rassism. Nagu käinuks keegi põleva rauaga ringi.
Mis juhtub, kui Genfi konvensiooni rikkuvad märgistamata sõjaväelased hulgakesi välja ilmuvad, teame Krimmi ja Ida-Ukraina eelmise aasta sündmustest. Need tekitasid hämmingu, sest keegi ei teadnud, mida arvata.
Seega pole imestada, et esimest korda kohtudes mõõdetakse inimest pingsalt ja sageli umbusuga. Proovitakse tema füsioloogilisest eripärast, olekust, riietest välja lugeda sõnumit, mille põhjal teda oma mõõdupuude järgi lahterdada.
Ma ei usu, et USA sõdur tunneb tähti ja triipe varrukal kandes end halvasti: tõsi, pubisse minnes pole militaarse kuuluvuse rõhutamine asjakohane.
Patriootlik Järva maavanem Alo Aasma on Eesti lipu õmmelnud oma pintsakuvarrukale ja rääkigu etiketinõunikud mida tahes, kannab seda rahuloleva näoga, kus tahab.
Sotsiaalse olendina on inimesele kuuluvustunne üsna oluline ja seda kinnitava tunnuse avalik eksponeerimine pole pelgalt edevus, vaid soov saata teistele äratundmiseks sõnum kui majakasignaal.
Märkide tähendustele on keskendunud terve teadusaru, mida nimetatakse semiootikaks. Iga liigutus, tegu, olek või ese kannab mingit sõnumit ja erinevates kultuurides kipuvad need omama erinevaid tähendusi. Kultuurilist konteksti aimamata võib sündida suhtlemisel palju pahandust.
Kui president Toomas Hendrik Ilves riputas venelaste röövitud kaitsepolitseiniku toetuseks lindikese rinda ja kutsus kõiki üles sama tegema, oli see patriootlik tegu.
Ent mai alguses tõusis paras meediakära, kui Statoili klienditeenindaja kandis tööl leti taga rinnas Georgi linti. Kütusehiid pidi suisa meedia kaudu vabandust paluma.
Nagu kollase lindiga kuuerevääril toetame keerulisse olukorda sattunud kaasmaalasi, juhime roosa lindi kui lootuse sümboliga tähelepanu rinnavähi temaatikale.
Kui näete kellegi rinnas sinist, valget, oranži, halli, lillat või punast linti, siis ka need tähistavad toetust mõne raske haigusega võitlemisele.
Kel Facebooki konto mäletab, kuis paar nädalat tagasi, kui Pariisi tabas terrorilaine, muutusid paljude inimeste profiilipildid Prantsuse lippuvärvides triibuliseks. Nii väljendati tuge ja kaastunnet prantslastele ja hukkamõistu vägivallatsejatele.
Märke ei riputata üksnes enda külge. Olete pannud tähele, kui palju mõtteharjutusi annavad kaasliiklejatele autoomanikud, kes on näinud keskmisest tublisti rohkem vaeva, et oma liiklusvahendile unikaalne number hankida?
Ühel sombusel sügispäeval kargas Tartus Toomemäel mulle vastu BTR. Kes nõukogudeaegset sõjatehnikat mäletavad, siis eesti keelde tõlgituna on see üsna tuntud lühend jalaväe lahingmasinast.
Et tegu oli januse mootoriga Ameerika džiibiga, siis olen kindel, et numbri, sõiduki ja selle roolis olnud juhi sümbioos polnud juhuslik.
Seejärel hakkasin rohkem silmi lahti hoidma, et näha, mis tegelasi veel meie teedel liigub. Ei läinud kaua, kui märkasin maasturit numbrirauaga WTF. Maakeeli saab seda leebemaks tõlkides öelda: «Mida kuradit?» See pullimees kasvatas veelgi uudishimu.
Omal ajal said ettevõtted tellida oma firmale numbreid üsna kergelt, see andis justkui väärikust juurde. Siiani liigub teedel ETK (Eesti Tarbijate Kooperatiiv), EVR (Eesti vabariigi raudtee) või turvafirma USSile vihjavate numbrimärkidega sõidukeid.

Kuskil kaubanduskeskuse parklas.

Millegipärast on huvitavad tähekombinatsioonid registrinumbritel just maasturitel. FBI, FSB, USA, RUS või BUK on vaid mõni näide seerianumbriga sarnanevatelt registrimärkidelt, mida maanteeamet on välja andnud. Mis te arvate nende autode omanikest? On nad luurajad või muidu suurusehullustuses eneseimetlejad?
Lisaks vurab teedel arvukaid eritellimustega valmistatud edevaid numbreid, kus omanik on nimeliselt peal. Selliseid autosid liigub meil Järvamaalgi mitu.
Kas tasub kõikide nende märkide peale erutuda? Mõni märk meile meeldib, mõni üldsegi mitte, kuid nad annavad meile teada ja pidepunkte mõtestamiseks ja mõistmiseks.
Rahvapärimused kubisevad märkidest ja nende tõlgendustes. Uskuge mind, kui ka kõik märgid käibelt kõrvaldada, siis inimesed mõtlevad uued üsna kiiresti välja. Me ei saa ilma ega vist peagi – nagu rahvatarkus ütleb, peab igaüks oma risti ikka ise kandma.

 http://www.jt.ee/3427053/mark-rinnas-ara-sa-margi