Daesh lasi Pariisis õhku iseenda

Daesh tõmbas 13. ja reedel Pariisis kaost ja surma külvates enda üle aasta väldanud «eduloole» pahinal vee peale nii strateegilises kui ka ideoloogilises mõttes.
Islamistlikud enesetapjad surmasid Pariisis 129 süütut inimest, kuid sellega hukkasid ka oma ambitsioonika organisatsiooni väljavaated mõnes maanurgas pikemalt kanda kinnitada.
Küsite, mis on Daesh? Eesti meedia nimetab Islamiriigiks Süüriast ja Iraagist levivat radikaalset liikumist, mille idee on liita Araabiamaad ja isegi kogu maailm üheks kalifaadiks. Ka mitu muud inglise keelest tuletatud lühendit, nagu ISIS, ISIL või IS,  viitavad religioossele riigile.

Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu. Urmas Glase foto.

Terrorit hukkamõistvad moslemid üle maailma ütlevad, et Lähis-Idas laiutaval terroriorganisatsioonil pole midagi pistmist ei islami ega riigiga, ja soovitavad rühmitusest rääkides kasutada lühendit araabiakeelsest nimetusest al-Dawla al-Islamyia fil Iraq wa’al Sham. Nimelt ei viita Daesh otseselt ei usule ega riigile ja halvustab organisatsiooni.
Aga pöördugem tagasi üle-eelmisse nädalavahetusse. Kuigi sotsiaaldemokraatide liidri Jevgeni Ossinovski arvates pole kaheksa väärastunud tüübi tegu sõja kuulutamine euroopalikele väärtustele, näitab mõjukate riikide juhtide reaktsioon midagi muud.
Prantsuse president François Hollande deklareeris üsna ühemõtteliselt, et riik on Daeshiga sõjas. Need ei ole tühipaljad sõnad: Daeshi kontrollitavaid alasid jõuliselt pommitav Prantsusmaa on tuletanud meelde, et tal on moodne lennuvägi.
Riikide liidrid arutavad aina valjema häälega, et lisaks distantsilt ründamisele on vaja jõulist maapealset sekkumist ning kohapealsete liitlaste koondumist ja jõudude ühendamist.
Kas ilma Pariisi rünnakuteta oleks USA president Barack Obama leidnud motivatsiooni arutada põlatud rivaali Venemaa presidendi Vladimir Putiniga, kuidas Lähis-Idast lähtuvatele jamadele lõpp peale teha?
Võimalik, et see ei ole hea uudis Süüria senisele liidrile Bashar al-Assadile ega meeldi ka ukrainlastele, kuid näitab, kui tugevalt on Pariisi maavärin maailma poliitilised laamad liikvele lükanud.
Ilmselt oleks Belgia valitsus ilma välise tõuketa teinud edasi nägu, et korrakaitsjate ringiga möödakäimine mõnest araablastega asustatud Brüsseli linnaosast ja väiksemast linnakesest on täiesti normaalne.
Nüüd on flaamide ja valloonide segariik võtnud islamistlike äärmuslaste keskuste pigistamise otsustavalt käsile.
Ent muutused ei leia aset üksnes Euroopas. Ka Iraak on viimasel nädalal-paaril saanud innustust mässuliste riigist väljatõrjumiseks. Saudi Araabia otsustas käsitleda kõiki välismaal relva haaranud kaasmaalasi automaatselt kurjategijatena.
Seni madalat profiili hoidnud moslemite kogukonnad üle ilma on aina selgel sõnal hukka mõistmas oma hõimuvendade ideid ja teguviise. Austuse puudumine inimelu vastu taunib iga kaasaegne inimene sõltumata usulisest tõekspidamisest või maailmavaatest.
Tagantjärele võib imestada, mis maailma vägevatel arus oli, et lasid maanurgas, kust pärinevad teadaolevalt vanimad inimeste loodud tsivilisatsioonide juured, viimasel aastal-paaril organiseeruda ja võimust võtta hullul seltskonnal. Veelgi enam: suur osa Daeshi rikkusest tuli põrandaalusest nafta- ja antiigiärist Läänega.
Arvuti häkkereid ühendav üleilmne liikumine Anonymous tõestas, kui lihtne oli Daeshil pistik seinast välja tõmmata, et piirata nende suhtlust ja pangakontode haldamist. Maailma üldsus tegi vea, et lasi Daeshil trügida areenile ja lubas arvata, et nemad on kõikvõimsad uue maailmakorra loojad.
Ajaloos on näiteid, kus veidrikuks peetutest on saanud maailma vapustavad julmad diktaatorid vaid sellepärast, et õigel ajal vaadati kasvavast konfliktiohust mööda ega kärbitud tiibu.
Mida hiljem sekkutakse, seda suuremad on kahjud ja inimlik tragöödia. Praegune maailm keeldus uskumast, et kaos võib Väike-Aasiast kanduda Euroopasse isegi siis, kui sajad tuhanded põgenikud üle kontinendi valgusid. Nüüd on illusioon hajunud.
Ent mõõka tupest tõmmates tuleb mõelda, mis saab siis, kui kahurid jälle vaikivad. Kuidas taastada rahu Lähis-Idas ja aidata sealt pagenud inimesed tagasi koju? Kuidas sõjaga vältida hullemat kaost ja uusi vaenlasi?
Arvan, et Lähis-Idas saabub rahu siis, kui Lääne tsivilisatsioon loobub üleolevast hoiakust teiste, meie mõistes ebademokraatlike ühiskonnakorralduste vastu.
Meie dogmad ei pea valitsema maailma, vaid kauged maad ja rahvad peavad saama valida. Muidu rahu ja tasakaalu ei sünni.