Kui 1988. aastal ümises terve Eesti Alo Mattiiseni isamaalise laulu
refrääni «Eestlane olla on uhke ja hää...», siis nüüd ei möödu nädalat,
kus mõni poliitilise või vaimueliidi tegelane ei kuulutaks kogu ilmale,
kui häbi tal on olla eestlane.
Presidendil on häbi, ministril on häbi, kirjanikul on häbi, väejuhil on häbi... Kuidas on eestlaste arvamusliidrite rahvuslikust eneseuhkusest ühe inimpõlvega jäänud järele varemed?
Mõni sukeldub põhjusi otsides kõhklemata 700aastasesse orjapõlve, et tuvastada geenirike, mis pani sajandeid võõraste rõhutud rahvast isandatele meelepäraselt koogutama.
Ometi laulsid meie vaarisad juba mõisaajal tahmanud laega kõrtsitoas, et mats alati on kange mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. Mahtras peeti enda eest seistes maha terve sõda.
Seega on mässumeelsus ja isepäisus meie loomuses püsinud sajandeid sõltumata selga laotud koorma raskusest. Muidu poleks 70 000 eestlast oma lipu all õigusi nõudes läbi revolutsioonilise Piiteri marssinud ja paar aastat hiljem, relv käes, end suurest impeeriumist vabaks võidelnud.
Läinud sajandi 30ndatel lõi president Päts propagandatalituse, mis riigi toel nägi üsna tõhusalt vaeva ühiskonnas eestlaseks olemise õilsama poole esiletoomise ja kinnistamisega.
Ometi ei takistanud rahvusliku eneseuhkuse tõus II maailmasõja pöörises iseseisvuse hääletut loovutamist.
Repressiivne nõukaaeg sisestas seninähtamatut hirmu ja nõudis tingimusteta kuuletumist. Paljud põletasid ära sada aastat perekonna reliikviaks olnud piibli või vanaisa vabadussõjaaegsed fotod. Palju juuri lõigati läbi.
Vähem polnud neid, kes tõmbasid kardinad ette ja kruttisid raadio Ameerika Hääle kahisevale kanalile või hõiskasid süldipeol «Ai tsih, ai tsah, ai velled...». See aitas mäletada, kes me oleme.
1981. aasta oktoobris rõkkasid varateismelised Eesti noored Arteki pioneerilaagris rahvaste sõpruse päeval suurelt lavalt kogu laagrirahvale laulda: «Sa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind...»
Meie õnn, et keegi ei mõistnud midagi kahtlustada, aga meie rinnad olid uhkelt kummis, sest painutasime süsteemi enda järgi. Kasvõi korraks.
Trots tuli laagrijuhtkonna vastuseisust moodustada eestlastest rahvuslik rühm ja meid pihustati laiali nõukogude rahvaste suurde katlasse. Sellele vaatamata hoidsime igal võimalikul juhul kokku. Uhke oli olla.
1988. aastal Kaukaasias sõjaväes olles ei kahelnud ma villise tagumisele klaasile suruda sinimustvalget kleepsu «Siin sõidab eestlane». Väeosa adõgeelasest komandör ütles autosse istudes selgituse peale vaid: «Molodets!» Uhke tunne oli maailma teises servas kuulutada, et olen eestlane.
Ma pole kaugetel reisidel käies märganud, et üks eestlane teist kohates pilgu häbelikult maha lööb. Vastupidi, kodus ujedad inimesed leiavad kergesti kontakti ja jututeema. Teiste keskel oleme uhkemad kui kodus.
Ent ma ei usu, et eestlane saab oma rahva üle uhke olla ainult võõra võimu all või võõrsil. Uhket rahvast ei piira miski, allaheitlikku ei päästa ka oma riik ja valitsus.
Maailmas on praegu ärevad ajad, sõjad on Lähis-Idas, Aafrika põhjarannikul ja Euroopas liikvele lükanud põgenikemassid. Et mitte saada tallatud, on väikesel rahval suurtes muutustes kasulik hoida suuremate selja taha.
Ons rahvast noomivate poliitkute hirm langeda hirmsa Venemaa rüppe ja usk iseseisvasse kaitsevõimesse nii räbal, et peame iga päev ägama mures, mis juhtub siis, kui me pole mõnele Euroopa vägevale patroonile meelepärased, ja valima arglikult oma sõnu?
Meenub anekdoot elevandipuuri ees muretsevast eestlasest, keda vaevab küsimus, mida suur loom temast arvab. Ma ei usu, et keskmisele eurooplasele meie tolerants või selle puudumine ülemäära korda läheb. Igas riigis on omal probleeme küllaga.
Olen nõus, et meil on kurje inimesi, kes teevad tegusid ja ütlevad sõnu, mida ei peaks. Neid on iga rahva hulgas ja sellistega tuleb tegeleda isiklikult.
Ma ei saa aru, mis on viga meie juhtidel, kes mõne oina väljaütlemiste või tegude pärast noomivad ja süstivad süütunnet kogu rahvasse. Ma ei taha selliseid juhte, kelle sõnavõtte kuulates peaksin tundma ennast halvasti, kuigi ma pole midagi väärat teinud.
Tahan etteotsa neid mehi ja naisi, kellega koos olles võime endiselt tunda uhkust oma kodumaa ja rahva üle, mitte kellegi teise meeleheaks, vaid enda pärast.
http://www.jt.ee/3392327/eestlane-olla-on-uhke-ja-haa
Presidendil on häbi, ministril on häbi, kirjanikul on häbi, väejuhil on häbi... Kuidas on eestlaste arvamusliidrite rahvuslikust eneseuhkusest ühe inimpõlvega jäänud järele varemed?
Mõni sukeldub põhjusi otsides kõhklemata 700aastasesse orjapõlve, et tuvastada geenirike, mis pani sajandeid võõraste rõhutud rahvast isandatele meelepäraselt koogutama.
Ometi laulsid meie vaarisad juba mõisaajal tahmanud laega kõrtsitoas, et mats alati on kange mees, ei kedagi ta pelga, ei kummarda ta saksa ees, ei tõmba küüru selga. Mahtras peeti enda eest seistes maha terve sõda.
Seega on mässumeelsus ja isepäisus meie loomuses püsinud sajandeid sõltumata selga laotud koorma raskusest. Muidu poleks 70 000 eestlast oma lipu all õigusi nõudes läbi revolutsioonilise Piiteri marssinud ja paar aastat hiljem, relv käes, end suurest impeeriumist vabaks võidelnud.
Läinud sajandi 30ndatel lõi president Päts propagandatalituse, mis riigi toel nägi üsna tõhusalt vaeva ühiskonnas eestlaseks olemise õilsama poole esiletoomise ja kinnistamisega.
Ometi ei takistanud rahvusliku eneseuhkuse tõus II maailmasõja pöörises iseseisvuse hääletut loovutamist.
Repressiivne nõukaaeg sisestas seninähtamatut hirmu ja nõudis tingimusteta kuuletumist. Paljud põletasid ära sada aastat perekonna reliikviaks olnud piibli või vanaisa vabadussõjaaegsed fotod. Palju juuri lõigati läbi.
Vähem polnud neid, kes tõmbasid kardinad ette ja kruttisid raadio Ameerika Hääle kahisevale kanalile või hõiskasid süldipeol «Ai tsih, ai tsah, ai velled...». See aitas mäletada, kes me oleme.
1981. aasta oktoobris rõkkasid varateismelised Eesti noored Arteki pioneerilaagris rahvaste sõpruse päeval suurelt lavalt kogu laagrirahvale laulda: «Sa vabaks, Eesti meri, saa vabaks, Eesti pind...»
Meie õnn, et keegi ei mõistnud midagi kahtlustada, aga meie rinnad olid uhkelt kummis, sest painutasime süsteemi enda järgi. Kasvõi korraks.
Trots tuli laagrijuhtkonna vastuseisust moodustada eestlastest rahvuslik rühm ja meid pihustati laiali nõukogude rahvaste suurde katlasse. Sellele vaatamata hoidsime igal võimalikul juhul kokku. Uhke oli olla.
1988. aastal Kaukaasias sõjaväes olles ei kahelnud ma villise tagumisele klaasile suruda sinimustvalget kleepsu «Siin sõidab eestlane». Väeosa adõgeelasest komandör ütles autosse istudes selgituse peale vaid: «Molodets!» Uhke tunne oli maailma teises servas kuulutada, et olen eestlane.
Ma pole kaugetel reisidel käies märganud, et üks eestlane teist kohates pilgu häbelikult maha lööb. Vastupidi, kodus ujedad inimesed leiavad kergesti kontakti ja jututeema. Teiste keskel oleme uhkemad kui kodus.
Ent ma ei usu, et eestlane saab oma rahva üle uhke olla ainult võõra võimu all või võõrsil. Uhket rahvast ei piira miski, allaheitlikku ei päästa ka oma riik ja valitsus.
Maailmas on praegu ärevad ajad, sõjad on Lähis-Idas, Aafrika põhjarannikul ja Euroopas liikvele lükanud põgenikemassid. Et mitte saada tallatud, on väikesel rahval suurtes muutustes kasulik hoida suuremate selja taha.
Ons rahvast noomivate poliitkute hirm langeda hirmsa Venemaa rüppe ja usk iseseisvasse kaitsevõimesse nii räbal, et peame iga päev ägama mures, mis juhtub siis, kui me pole mõnele Euroopa vägevale patroonile meelepärased, ja valima arglikult oma sõnu?
Meenub anekdoot elevandipuuri ees muretsevast eestlasest, keda vaevab küsimus, mida suur loom temast arvab. Ma ei usu, et keskmisele eurooplasele meie tolerants või selle puudumine ülemäära korda läheb. Igas riigis on omal probleeme küllaga.
Olen nõus, et meil on kurje inimesi, kes teevad tegusid ja ütlevad sõnu, mida ei peaks. Neid on iga rahva hulgas ja sellistega tuleb tegeleda isiklikult.
Ma ei saa aru, mis on viga meie juhtidel, kes mõne oina väljaütlemiste või tegude pärast noomivad ja süstivad süütunnet kogu rahvasse. Ma ei taha selliseid juhte, kelle sõnavõtte kuulates peaksin tundma ennast halvasti, kuigi ma pole midagi väärat teinud.
Tahan etteotsa neid mehi ja naisi, kellega koos olles võime endiselt tunda uhkust oma kodumaa ja rahva üle, mitte kellegi teise meeleheaks, vaid enda pärast.
http://www.jt.ee/3392327/eestlane-olla-on-uhke-ja-haa
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar