Maaliinidel on kahesuguseid bussijuhte: ühed, kes pigistavad sõbralikult
silma kinni ja lubavad inimese koduväravas maha hüpata, ja teised, kes
ei tee seda mingil juhul isegi siis, kui oled ainus reisija liinil.
Nii oli see 1970ndate teises pooles, kui bussisõit oli minu koolitee igapäevaosa. Nii on see praegu, kus vahel harva pean logistiliselt mõistlikumaks bussile hüpata.
Isegi paljud bussiroolis istuvad mehed on samad, kes aastakümnete eest, vaid hõredate LAZide asemel vuravad istumise all nüüdisaegsed soojad mugavad masinad.
Toona tundsid reisijad oma bussijuhte ja juhid reisijaid, küllap on samamoodi nüüdki. Koolipõlves oli üsna tavaline, et juht sõna lausumata peatusest mööda sõitis ja hoopis su koduväravas hoo maha võttis.
Neid piimapukke, kus buss viivuks peatus, oli teisigi. Lihtsalt niisama, inimlikkusest.
Ent oli ka selliseid, kes iga kord koolijütsilt tuima järjekindlusega sõidukaarti nõudsid ja seda hoolega uurisid, ja oh häda, kui tähtis dokument vahel koju ununes või aegunud oli.
Inimlikkuse üks tahke seegi.
Läinud laupäeva videvikku kiskuval õhtupoolikul otsustasin jälle üle pika aja bussiga Paidest maale sõita. Linnast väljus buss kolme reisijaga. Mõõtsime jäisel teel kilomeetreid tempos, mis suvel on jalgratturile jõukohane, järjest kümme peatust, kus keegi ei tulnud peale ega läinud maha.
Enne päralejõudmist uurisin bussijuhilt, ega talle tüli tee kahe peatuse vahel korra peatada. «Ei saa!» kõlas dialoogi välistav vastus.
Bussipeatuse saab ise endale meisterdada. Nõudmiseni!
Tean maanteeameti seisukohta, mis ajab reeglitest näpuga rida ja ütleb, et reisijad võivad väljuda ja siseneda ainult sõiduplaanis ettenähtud peatustest ning mitte kusagil mujal. Polevat turvaline. Punkt.
Ega mul midagi nuriseda olnud. Ma pidanuks piinlikkustki tundma, et mis see natuke alla kilomeetri täies elujõus mehel visata ole selmet ahvatleda juhti käsulaudu väänama.
Paide–Türi liinil, kus rahvast on kahe linna vahel liikumas palju, ei kujutaks tõesti ette igas väravas peatumist. Ent maal, kus talvel suitsevaid korstnaid on armetult vähe ja neistki taludest jäänud bussiga oma poesõite tegema valdavalt sügavas pensionieas inimesed või üksikud kooli-kodu vahet rühkivad mudilased, tasuks ehk ühistranspordi korralduse reegleid inimlikumaks seada. Tööinimene maal niikuinii ühissõidukile väga ei looda.
1980ndatel Kaukaasia mägedes matkates ja hiljem samas kandis sundteenistust läbides märkasin, kui lihtsalt sealkandis bussiliiklus oli paika loksutatud.
Liinibussi peatamiseks piisas käeviipest ja piletit ostes leppisid juhiga kokku, kus ta su välja laseb. Raha eest keeras buss ka maanteelt kõrvale. Paindlik ja reisijasõbralik, kas pole?
Euroopa Liidu regulatsioone tuntud jäikuses tõlgendavale Eesti riigiaparaadile oleks see ilmselt õudu tekitav anarhia. Meil on tähtis seadus, reeglid ning alles siis inimeste vajadused ja rahulolu.
Ja reegel ei halasta – hõreda asustusega maapiirkondades võib bussipeatus su kodust olla kuni kolme kilomeetri kaugusel. Siis on teenuse standard hea.
Kas on turvalisem kitsal lumme tuisanud või jäiseks lihvitud külavaheteel vanamemmel lasta nädala toidumoona mitu kilomeetrit käe otsas tassida või ranitsaga koolijütsil hangede vahel seigelda? Minu arust pole see inimlik.
Mulle meeldivad bussijuhid, kes aitavad inimeste jalavaeva kokku hoida ning turvaliselt koduväravasse jõuda. Mulle ei meeldi, et tööandja võib neid heateo eest karistada, sest silmakirjalikud reeglid ligimesest hoolimist sinisest peatusesildist kaugemal ei tunnista.
Järgmisel aastal tuleb omavalitsuste liitumisega koos niikuinii uue regionaalhalduse ja kaalu saavate tõmbekeskuste järgi ühissõidukite liikumine ümber kujundada. Miks mitte Järvamaal inimestele teenust mugavamaks teha?
Ühe ministrihärra 15 aastat tagasi kehtestatud teenusetaseme soovituslikud normid lubavad ju suhtuda reisijasse hoolitsevalt ja abivalmilt.
Teeks sedapuhku vastuväidete otsimise asemel teisiti ja selgitaks, kuidas inimestele paindlikumalt vastu tulla ja iganenud takistused kõrvaldada.
Näiteks pole ülemäära keerukas teha nutikale bussireisijale äpp, kus reisija saab aegsasti teada anda, kust soovib bussile tulla ja kus maha minna.
Tõestame, et oleme uuendusmeelsed ja paindlikud. President saab kuskil tähtsal foorumil meie edumeelsusest sõna poetada.
Loobugem Järvamaa-suguses väikses kogukonnas masinlikust jäikusest. Eks aita seegi maad hoida elamisväärsena ja tõmmata külade tühjenemisele pidurit. Väike asi, aga abiks ikka.
http://www.jt.ee/3472959/buss-voiks-peatuda-iga-talu-varavas
Nii oli see 1970ndate teises pooles, kui bussisõit oli minu koolitee igapäevaosa. Nii on see praegu, kus vahel harva pean logistiliselt mõistlikumaks bussile hüpata.
Isegi paljud bussiroolis istuvad mehed on samad, kes aastakümnete eest, vaid hõredate LAZide asemel vuravad istumise all nüüdisaegsed soojad mugavad masinad.
Toona tundsid reisijad oma bussijuhte ja juhid reisijaid, küllap on samamoodi nüüdki. Koolipõlves oli üsna tavaline, et juht sõna lausumata peatusest mööda sõitis ja hoopis su koduväravas hoo maha võttis.
Neid piimapukke, kus buss viivuks peatus, oli teisigi. Lihtsalt niisama, inimlikkusest.
Ent oli ka selliseid, kes iga kord koolijütsilt tuima järjekindlusega sõidukaarti nõudsid ja seda hoolega uurisid, ja oh häda, kui tähtis dokument vahel koju ununes või aegunud oli.
Inimlikkuse üks tahke seegi.
Läinud laupäeva videvikku kiskuval õhtupoolikul otsustasin jälle üle pika aja bussiga Paidest maale sõita. Linnast väljus buss kolme reisijaga. Mõõtsime jäisel teel kilomeetreid tempos, mis suvel on jalgratturile jõukohane, järjest kümme peatust, kus keegi ei tulnud peale ega läinud maha.
Enne päralejõudmist uurisin bussijuhilt, ega talle tüli tee kahe peatuse vahel korra peatada. «Ei saa!» kõlas dialoogi välistav vastus.
Tean maanteeameti seisukohta, mis ajab reeglitest näpuga rida ja ütleb, et reisijad võivad väljuda ja siseneda ainult sõiduplaanis ettenähtud peatustest ning mitte kusagil mujal. Polevat turvaline. Punkt.
Ega mul midagi nuriseda olnud. Ma pidanuks piinlikkustki tundma, et mis see natuke alla kilomeetri täies elujõus mehel visata ole selmet ahvatleda juhti käsulaudu väänama.
Paide–Türi liinil, kus rahvast on kahe linna vahel liikumas palju, ei kujutaks tõesti ette igas väravas peatumist. Ent maal, kus talvel suitsevaid korstnaid on armetult vähe ja neistki taludest jäänud bussiga oma poesõite tegema valdavalt sügavas pensionieas inimesed või üksikud kooli-kodu vahet rühkivad mudilased, tasuks ehk ühistranspordi korralduse reegleid inimlikumaks seada. Tööinimene maal niikuinii ühissõidukile väga ei looda.
1980ndatel Kaukaasia mägedes matkates ja hiljem samas kandis sundteenistust läbides märkasin, kui lihtsalt sealkandis bussiliiklus oli paika loksutatud.
Liinibussi peatamiseks piisas käeviipest ja piletit ostes leppisid juhiga kokku, kus ta su välja laseb. Raha eest keeras buss ka maanteelt kõrvale. Paindlik ja reisijasõbralik, kas pole?
Euroopa Liidu regulatsioone tuntud jäikuses tõlgendavale Eesti riigiaparaadile oleks see ilmselt õudu tekitav anarhia. Meil on tähtis seadus, reeglid ning alles siis inimeste vajadused ja rahulolu.
Ja reegel ei halasta – hõreda asustusega maapiirkondades võib bussipeatus su kodust olla kuni kolme kilomeetri kaugusel. Siis on teenuse standard hea.
Kas on turvalisem kitsal lumme tuisanud või jäiseks lihvitud külavaheteel vanamemmel lasta nädala toidumoona mitu kilomeetrit käe otsas tassida või ranitsaga koolijütsil hangede vahel seigelda? Minu arust pole see inimlik.
Mulle meeldivad bussijuhid, kes aitavad inimeste jalavaeva kokku hoida ning turvaliselt koduväravasse jõuda. Mulle ei meeldi, et tööandja võib neid heateo eest karistada, sest silmakirjalikud reeglid ligimesest hoolimist sinisest peatusesildist kaugemal ei tunnista.
Järgmisel aastal tuleb omavalitsuste liitumisega koos niikuinii uue regionaalhalduse ja kaalu saavate tõmbekeskuste järgi ühissõidukite liikumine ümber kujundada. Miks mitte Järvamaal inimestele teenust mugavamaks teha?
Ühe ministrihärra 15 aastat tagasi kehtestatud teenusetaseme soovituslikud normid lubavad ju suhtuda reisijasse hoolitsevalt ja abivalmilt.
Teeks sedapuhku vastuväidete otsimise asemel teisiti ja selgitaks, kuidas inimestele paindlikumalt vastu tulla ja iganenud takistused kõrvaldada.
Näiteks pole ülemäära keerukas teha nutikale bussireisijale äpp, kus reisija saab aegsasti teada anda, kust soovib bussile tulla ja kus maha minna.
Tõestame, et oleme uuendusmeelsed ja paindlikud. President saab kuskil tähtsal foorumil meie edumeelsusest sõna poetada.
Loobugem Järvamaa-suguses väikses kogukonnas masinlikust jäikusest. Eks aita seegi maad hoida elamisväärsena ja tõmmata külade tühjenemisele pidurit. Väike asi, aga abiks ikka.
http://www.jt.ee/3472959/buss-voiks-peatuda-iga-talu-varavas
