Ilma presidendi pulmadeta olnuks uue aasta esimene nädalavahetus meedias
tavapäraselt surmigav aastavahetusest taastumine vana-aasta lõpu
kordussaadete seltsis.
President Toomas Hendrik Ilvest võib liialdamata pidada riigi hinnatuimaks sõumeheks. Oleks minu teha, annaksin talle aasta meelelahutaja tiitli.
Tema käteldud vabariigi aastapäeva vastuvõtt naelutas eelmisel aastal teleekraani ette 345 000 kaasmaalast ja viimase viie aasta vaadatavusreitingu keskmine jääb sellele alla ainult paarikümne tuhandega.
Nende vaatajaarvudega troonib presidendi vastuvõtt aastast-aastasse Eesti vaadatuimate telesaadete edetabeli tipus. Ennustada võib, et tänavune vastuvõtt lööb uusi rekordeid.
Sama palju inimesi ühel ajahetkel on teleekraanide ette naelutanud veel «Pealtnägija», seriaalid «Õnne 13» ja «Pilvede all» ning vahest veel mõni kodumaise meelelahutustaeva täht.
Varem lõbustas Kadrioru tähtis peremees avalikkust teravmeelsete ja irooniliste öiste sotsiaalmeedia säutsudega, mis ärritas arvamusliidreid nii idas kui läänes, ning hurjutas kõnedes sekka oma kaasmaalasi ja Keskerakonda. Hakkasime sellega juba liialt harjuma.
Viimane aasta on presidendi tegemistele lisanud seebiooperliku mõõtme teise abielu suure raginaga karile jooksmine ja järgnenud lahutus. Ühtäkki selgus, et president on samasugune tavaline eesti mees oma pereasjades nagu tuhanded tema kaasmaalased.
Soomlastega sõnasõda pidanud nõuniku väljajuurimine lisas veelgi intriige ja dramaatilisust. Ka Ilvese uue, lätlannast silmarõõmu rutakas seltskonda installeerimine käis meelelahutuslikul viisil üle tuntuima kaasaegse eestlase Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi punase vaiba.
Sellele järgnes fotograafide välklampide sähvides presidendi lemmiklugude plaadi esitlustuur Tallinnast Riiani.
Kuigi presidendi staap tegi näo, et eelmisel laupäeval Mulgimaal Halliste kirikus kitsamas pereringis peetud laulatustseremoonia polnud mõeldud avalikkuse huvi kütmiseks, valiti selleks millegipärast aasta sündmustevaeseim päev. Ega ometi kogemata?
Kadrioru kantselei on avalikkuse ette visanud riigi esipaari uue koosseisu kohta infokilde valikuliselt ja viisil, mis üldsuse uudishimu ammendava rahuldamise asemel puhub uudishimu lõkkele ning tekitab aina uusi ja uusi küsimusi.
Värske presidendiproua ununenud pisitütar või poolõde tekitavad aina uusi vandenõuteooriaid ning öelgu presidendi kaaskondlased mida tahes, pole ma viimaste nädalate seltskondlikes vestlustes kohanud inimest, kes usuks, et presidendiproua pesamuna on siia ilma tulnud pühast vaimust.
Teadagi, oleme uhkusega Euroopa usuleigem rahvas ju.
Avalikkus sai presidendi uuest suhtest tilkhaaval lakoonilisi kaitsepositsioonilt tõrjuvaid uudiseid, nagu lõigataks koera saba jupi kaupa. Siiani on meediat samas salatsevas stiilis edukalt õrritanud ja endast suutnud rääkima panna Tallinna boss Savisaar.
Eks soovitata Ärmalgi läbi viia puhastav rituaal. Nagu oleks ükskõik, mida meedias räägitakse, peaasi, et nimi on õigesti kirjutatud.
Meelelahutuslik areen pole poliitikutest ainult riigipea pärusmaa. Peaminister Taavi Rõivas hoiab kogu aeg telefoni selfi tegemiseks käepärast või hoolitseb, et fotograaf tabaks teda mõnel tähtsal või vähem tähtsal kohtumisel poliitikataeva suurte tähtedega poseerimas või jutlemas.
Tema sotsiaalmeedia galerii «Mina ja kuulsus» on aukartustäratav.
Mina, kuulsus ja paar kahtlast tüüpi.
Valitsusjuhi tuules lasevad paljud ministrid ja riigikoguliikmed. Sotsiaalmeedia pildipostitused viivad tuhanded uudishimulikud seltskonna keskele, kuhu lihtsurelikul varem niisama asja polnud.
Uue ajastu poliitik on sotsiaalmeedias nagu hiir – ükskõik kuhu läheb, kogu aeg on rida järel.
USA presidendi Barack Obama visiidi ajal selgus, et väärikate ministrihärrade asemel on meil valitsuses trobikond teismelisena käituvaid tehnikahuvilisi, kes lasid tähtsa külalise uhke limusiini kõrval endast pilte klõpsida. Nunnu ju?
Eks tea me oma maavanemat Alo Aasmatki meedia vahendusel rohkem vapra langevarjuri ja vesiville trotsiva luuremänguri kui kabinetivaikuses tähtsatesse paberitesse kaevunud halli näoga ametnikuna.
Kes ütles, et riigiametniku töö peab olema rõõmuvaene?
Järva-Jaanis on südi jalgpallur, bändimees, talisupleja, rahvatantsija. Pika loetelu lõpuks on Arto Saar ka vallavanem. Hea suhtleja tunneb ennast meediumites nagu kala vees. Moodne.
Viimastes valitsustes ja riigikogu koosseisuses on ohtralt näitlejaid, ajakirjanikke, tippsportlasi ja muid kultuuritegelasi. Nii nagu on meelelahutajad siirdunud poliitikasse, on poliitikud kaotanud piiri riigi juhtimise ja sõumaailma vahel.
Uute meediumite lisandumine on alati muutnud valitsevaid arusaamu. Sajandi eest massimeediakanaliks saanud raadio tõi ühtäkki kuninga kõne paleede õukonnasaalist kuulaja elutuppa.
Mis varem oli mõeldud hoolikalt valitud seltskonnale, sai ühtäkki kättesaadavaks igaühele.
Televisioon võimaldas inimestel juba diivanilt presidentidele ja kuningatele vastu lehvitada.
Internetiajastu uus meedia võimaldab meil virtuaalselt seista Ilvese ja Rõiva kõrval ning piiluda reaalajas igat nende sammu. Neist on saanud naabrimehed, kelle lukuaugust võib sisse piiluda igaüks.
Nad ise on oma magamistoal kardinad eest tõmmanud. Nagu ütles kellamees Lible, on nad nüüd laulu sees ja sealt enam kätte ei saa.
Meediumid ei edasta enam olulisemaid uudiseid, vaid lahutavad meelt. Meedial on ühiskonna üle suurem võim kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia kaudu aitame seda ise toota ja levitada.
Ühiskonna mediaseerumine, kus paljusid tegusid ajastatakse ja tehakse, et meedias paremini silma paista ja muljet avaldada. Tõsieluseriaal arvestab täpselt, mis kell leht trükki läheb või uudistesaade kokku lõigatakse.
Tähtis pole, kui viljakalt tööd tehakse, vaid kuidas see ilusamini välja paistab ja klikke kogub.
Mugavalt võid tugitoolis
Meiega koos veeta terve öö
Naudid vaatemängu olles kindel
Meelelahutajad teevad tööd
Naervad näod või kurvad maskid
Rebida me võime kõigil eest
Nii me sulandume ühte massi
Meelelahutajad teevad tööd.
Ümisen kaasa Getter Jaanile ega saa lahti mõttest: «Kui poliitikutest on saanud meelelahutajad, siis kes ikkagi juhib riiki ja kuhu me välja jõuame?»
http://www.jt.ee/3458783/aasta-meelelahutusauhind-laheb-presidendile
President Toomas Hendrik Ilvest võib liialdamata pidada riigi hinnatuimaks sõumeheks. Oleks minu teha, annaksin talle aasta meelelahutaja tiitli.
Tema käteldud vabariigi aastapäeva vastuvõtt naelutas eelmisel aastal teleekraani ette 345 000 kaasmaalast ja viimase viie aasta vaadatavusreitingu keskmine jääb sellele alla ainult paarikümne tuhandega.
Nende vaatajaarvudega troonib presidendi vastuvõtt aastast-aastasse Eesti vaadatuimate telesaadete edetabeli tipus. Ennustada võib, et tänavune vastuvõtt lööb uusi rekordeid.
Sama palju inimesi ühel ajahetkel on teleekraanide ette naelutanud veel «Pealtnägija», seriaalid «Õnne 13» ja «Pilvede all» ning vahest veel mõni kodumaise meelelahutustaeva täht.
Varem lõbustas Kadrioru tähtis peremees avalikkust teravmeelsete ja irooniliste öiste sotsiaalmeedia säutsudega, mis ärritas arvamusliidreid nii idas kui läänes, ning hurjutas kõnedes sekka oma kaasmaalasi ja Keskerakonda. Hakkasime sellega juba liialt harjuma.
Viimane aasta on presidendi tegemistele lisanud seebiooperliku mõõtme teise abielu suure raginaga karile jooksmine ja järgnenud lahutus. Ühtäkki selgus, et president on samasugune tavaline eesti mees oma pereasjades nagu tuhanded tema kaasmaalased.
Soomlastega sõnasõda pidanud nõuniku väljajuurimine lisas veelgi intriige ja dramaatilisust. Ka Ilvese uue, lätlannast silmarõõmu rutakas seltskonda installeerimine käis meelelahutuslikul viisil üle tuntuima kaasaegse eestlase Arvo Pärdi sünnipäevakontserdi punase vaiba.
Sellele järgnes fotograafide välklampide sähvides presidendi lemmiklugude plaadi esitlustuur Tallinnast Riiani.
Kuigi presidendi staap tegi näo, et eelmisel laupäeval Mulgimaal Halliste kirikus kitsamas pereringis peetud laulatustseremoonia polnud mõeldud avalikkuse huvi kütmiseks, valiti selleks millegipärast aasta sündmustevaeseim päev. Ega ometi kogemata?
Kadrioru kantselei on avalikkuse ette visanud riigi esipaari uue koosseisu kohta infokilde valikuliselt ja viisil, mis üldsuse uudishimu ammendava rahuldamise asemel puhub uudishimu lõkkele ning tekitab aina uusi ja uusi küsimusi.
Värske presidendiproua ununenud pisitütar või poolõde tekitavad aina uusi vandenõuteooriaid ning öelgu presidendi kaaskondlased mida tahes, pole ma viimaste nädalate seltskondlikes vestlustes kohanud inimest, kes usuks, et presidendiproua pesamuna on siia ilma tulnud pühast vaimust.
Teadagi, oleme uhkusega Euroopa usuleigem rahvas ju.
Avalikkus sai presidendi uuest suhtest tilkhaaval lakoonilisi kaitsepositsioonilt tõrjuvaid uudiseid, nagu lõigataks koera saba jupi kaupa. Siiani on meediat samas salatsevas stiilis edukalt õrritanud ja endast suutnud rääkima panna Tallinna boss Savisaar.
Eks soovitata Ärmalgi läbi viia puhastav rituaal. Nagu oleks ükskõik, mida meedias räägitakse, peaasi, et nimi on õigesti kirjutatud.
Meelelahutuslik areen pole poliitikutest ainult riigipea pärusmaa. Peaminister Taavi Rõivas hoiab kogu aeg telefoni selfi tegemiseks käepärast või hoolitseb, et fotograaf tabaks teda mõnel tähtsal või vähem tähtsal kohtumisel poliitikataeva suurte tähtedega poseerimas või jutlemas.
Tema sotsiaalmeedia galerii «Mina ja kuulsus» on aukartustäratav.
Valitsusjuhi tuules lasevad paljud ministrid ja riigikoguliikmed. Sotsiaalmeedia pildipostitused viivad tuhanded uudishimulikud seltskonna keskele, kuhu lihtsurelikul varem niisama asja polnud.
Uue ajastu poliitik on sotsiaalmeedias nagu hiir – ükskõik kuhu läheb, kogu aeg on rida järel.
USA presidendi Barack Obama visiidi ajal selgus, et väärikate ministrihärrade asemel on meil valitsuses trobikond teismelisena käituvaid tehnikahuvilisi, kes lasid tähtsa külalise uhke limusiini kõrval endast pilte klõpsida. Nunnu ju?
Eks tea me oma maavanemat Alo Aasmatki meedia vahendusel rohkem vapra langevarjuri ja vesiville trotsiva luuremänguri kui kabinetivaikuses tähtsatesse paberitesse kaevunud halli näoga ametnikuna.
Kes ütles, et riigiametniku töö peab olema rõõmuvaene?
Järva-Jaanis on südi jalgpallur, bändimees, talisupleja, rahvatantsija. Pika loetelu lõpuks on Arto Saar ka vallavanem. Hea suhtleja tunneb ennast meediumites nagu kala vees. Moodne.
Viimastes valitsustes ja riigikogu koosseisuses on ohtralt näitlejaid, ajakirjanikke, tippsportlasi ja muid kultuuritegelasi. Nii nagu on meelelahutajad siirdunud poliitikasse, on poliitikud kaotanud piiri riigi juhtimise ja sõumaailma vahel.
Uute meediumite lisandumine on alati muutnud valitsevaid arusaamu. Sajandi eest massimeediakanaliks saanud raadio tõi ühtäkki kuninga kõne paleede õukonnasaalist kuulaja elutuppa.
Mis varem oli mõeldud hoolikalt valitud seltskonnale, sai ühtäkki kättesaadavaks igaühele.
Televisioon võimaldas inimestel juba diivanilt presidentidele ja kuningatele vastu lehvitada.
Internetiajastu uus meedia võimaldab meil virtuaalselt seista Ilvese ja Rõiva kõrval ning piiluda reaalajas igat nende sammu. Neist on saanud naabrimehed, kelle lukuaugust võib sisse piiluda igaüks.
Nad ise on oma magamistoal kardinad eest tõmmanud. Nagu ütles kellamees Lible, on nad nüüd laulu sees ja sealt enam kätte ei saa.
Meediumid ei edasta enam olulisemaid uudiseid, vaid lahutavad meelt. Meedial on ühiskonna üle suurem võim kui kunagi varem. Sotsiaalmeedia kaudu aitame seda ise toota ja levitada.
Ühiskonna mediaseerumine, kus paljusid tegusid ajastatakse ja tehakse, et meedias paremini silma paista ja muljet avaldada. Tõsieluseriaal arvestab täpselt, mis kell leht trükki läheb või uudistesaade kokku lõigatakse.
Tähtis pole, kui viljakalt tööd tehakse, vaid kuidas see ilusamini välja paistab ja klikke kogub.
Mugavalt võid tugitoolis
Meiega koos veeta terve öö
Naudid vaatemängu olles kindel
Meelelahutajad teevad tööd
Naervad näod või kurvad maskid
Rebida me võime kõigil eest
Nii me sulandume ühte massi
Meelelahutajad teevad tööd.
Ümisen kaasa Getter Jaanile ega saa lahti mõttest: «Kui poliitikutest on saanud meelelahutajad, siis kes ikkagi juhib riiki ja kuhu me välja jõuame?»
http://www.jt.ee/3458783/aasta-meelelahutusauhind-laheb-presidendile
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar