Sügiseks, kui Eestis tulevad presidendivalimised, võiksin põhiseaduse
järgi sünnipärase kodanikuna ja vanuse poolest olla Eesti president juba
seitse aastat.
Ütlete, et pea hoogu, peremees, Jämejalas ja Wismaris on juba pretendente samale kohale. Lisaks Napoleone, Lenineid ja mõni Ceasar.
Õppinud põllumees Joosep Toots ei jõuaks ära imestada isehakanud kolleegihakatise ambitsiooni: «Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!»
No katsugu keegi narrida! Küllap peaminister, president ja trobikond muid ministreid ning riigikogu liikmeid viskuks kõhklemata minu kaitseks ambrasuurile.
Võtkem järjekorda, kui oled 40 ja sünnijärgne kodanik, võid just sina olla järgmine Eesti president! Või mina? Foto: erakogu.
Mäletate, alles loetud päevade eest raius kodumaa poliitiline eliit, et pole oluline, mis rahvusest, taustaga või soost oled, kui oled sündinud Eesti kodanikuna, siis ei tohi keegi sinu sobivuses kahelda.
Väikse täpsustusena siiski lisan, et poliitikute koori ei dirigeerinud mitte paar naljameest Kapa-Kohila poetrepilt, vaid üks teine tähtis poliitik, kes öelnud kuskil hulga inimestega ees, et nende erakond ei kujuta Eesti presidendina ette venelast. Ütlus käis välisministriproua Marina Kaljuranna võimaliku presidendiks kandideerimise pihta.
Ent mõelge nüüd oma mätta otsast. Prii toit ja ülalpidamine ning peale ametiaega kopsakas pension, riigilt isiklik sekretär elupäevade lõpuni ja peale seda maksumaksja kulul matuseorkester.
Pealegi poleks ma riigile nii koormav: maakodu on Ärmaga võrreldes Tallinnale poole lähemal ja Lätis käin heal juhul korra aastas. Häda on selles, et vähemalt 40aastaseid sünnilt Eesti kodanikke on meil üle poole miljoni. Nii et president võiks olla pea iga kolmas kaaskodakondne.
Presidendi Moskva relvapalatis lebava ametiraha kullast koopia järele võib hakata siiski kätt sirutama see, kel on riigikogu liikmete seas vähemalt 21 sõpra. Facebooki sõbralistis isegi mul neid on, kuid mitte nii palju, et suurde saali laiama pääseda.
Põhiseadus ei halasta: presidendikandidaadiks saamiseks on tarvis viiendiku riigikogu koosseisu jagu käendajaid, et ametlikult kandidaadi staatusse tõusta. Matemaatiline tehe ütleb, et püünele pääseb esimeses voorus kõige rohkem neli kandidaati.
Seega rääkigu riigimehed võrdsusest mida tahes, enamikul meist sellele ametipostile asja ei ole. Ole sa eestlane või venelane, mees või naine, koolis käinud või mitte, 21 inimest või nende puudumine otsustavad sinu saatuse riigipeana. Siinkohal lõpeb minu ja teie unistus kõrgest positsioonist.
Presidendiks saamiseks ei piisa isegi mõne laupäeva lõunaks suure saali üürimisest, tähtsate inimeste kokkukutsumisest ja kõnepuldist oma soovi mahahõikumisest, nagu tegi Siim Kallas. Niikaua kui ta jääb võpatama iga ajakirjaniku 10 miljoni dollari küsimuse peale, on tal sama palju väljavaateid saada Kadrioru lossi peremeheks kui mul või teil.
Presidendikandidaate ja kandidaadikesi, kellest tõsisemalt räägitakse, on lume alt välja sulanud kümmekond. Kas koalitsiooni sees või erakondade üleselt neile toetust jätkub, on iseasi.
Lisaks mainitud Kallasele ja Kaljurannale sahistatakse parteilistes leerides EKRE juhist Mart Helmest, Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest ja riigikogu spiikrist sots Eiki Nestorist.
Esimene on rahvusäärmuslane, teine Moskva käsilane, kolmas liiga muhe diskor, paneb folkloor mehed paika.
Parteiüleselt lisatakse nimekirja diplomaadid Jaak Jõerüüt ja Jüri Luik, riigikontrolör Alar Karis, endine õiguskantsler ja advokaadiametist taanduv Allar Jõks ning europalamendi liige Indrek Tarand.
Küllap lastakse paljude loetletud inimeste renomee suvega sõelapõhjaks. Selle eest hoolitsevad konkurendid ja meedia.
Kui oodatud musta ratsut, kes kõikide südamed võidab ja Eesti lipu ennenägematutesse kõrgustesse tõstab, ei tule, oleme hädas. Tahame ju kõige väärikamat ja kõige veatumat.
Äkki peaks Eesti vägevuse nurgakiviks tooma sisse valitseja mujalt?
Eelmisel nädalal ütles Briti peaminister James Cameron parlamendi ees kuninganna Elizabeth II sünnipäeval monarhist kõneldes, et kuna kuninganna pole inglane, iirlane, šotlane ega waleslane, saab ta erinevalt mõnest presidendist esindada võrdselt kõiki Ühendkuningriigi rahvaid.
Käimasolevas valimiskarussellis on suur tõenäosus saada Austria presidendiks sünnijärgsel Eesti kodanikul Alexander Van der Bellen, kelle vanemad pagesid Venemaalt bolševike revolutsiooni pöörises Eestisse ja teise ilmasõja ajal Saksamaale.
Äkki on meil ka vaja õiglast meest või naist, kes taevalikust vägevusest suudab meid valitseda ja ohjata? Nagu saatsid viikingid Rjuriku Venemaad ohjama.
Sel sügisel peab riigikogu pulti astuma keegi, kes kõlava häälega ütleb: «Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.»
Praegu on veel pool miljonit valikut. Riigimeeste asi on õigustada oma nime, valige oma kodumaa parimate poegade ja tütarde seast parim mitte endale, vaid meile kõigile.
http://jarvateataja.postimees.ee/3669115/mina-president-sina-president
Ütlete, et pea hoogu, peremees, Jämejalas ja Wismaris on juba pretendente samale kohale. Lisaks Napoleone, Lenineid ja mõni Ceasar.
Õppinud põllumees Joosep Toots ei jõuaks ära imestada isehakanud kolleegihakatise ambitsiooni: «Kiir mõisavalitsejaks! Kiir ministriks! Kiir kuningaks!»
No katsugu keegi narrida! Küllap peaminister, president ja trobikond muid ministreid ning riigikogu liikmeid viskuks kõhklemata minu kaitseks ambrasuurile.
Mäletate, alles loetud päevade eest raius kodumaa poliitiline eliit, et pole oluline, mis rahvusest, taustaga või soost oled, kui oled sündinud Eesti kodanikuna, siis ei tohi keegi sinu sobivuses kahelda.
Väikse täpsustusena siiski lisan, et poliitikute koori ei dirigeerinud mitte paar naljameest Kapa-Kohila poetrepilt, vaid üks teine tähtis poliitik, kes öelnud kuskil hulga inimestega ees, et nende erakond ei kujuta Eesti presidendina ette venelast. Ütlus käis välisministriproua Marina Kaljuranna võimaliku presidendiks kandideerimise pihta.
Ent mõelge nüüd oma mätta otsast. Prii toit ja ülalpidamine ning peale ametiaega kopsakas pension, riigilt isiklik sekretär elupäevade lõpuni ja peale seda maksumaksja kulul matuseorkester.
Pealegi poleks ma riigile nii koormav: maakodu on Ärmaga võrreldes Tallinnale poole lähemal ja Lätis käin heal juhul korra aastas. Häda on selles, et vähemalt 40aastaseid sünnilt Eesti kodanikke on meil üle poole miljoni. Nii et president võiks olla pea iga kolmas kaaskodakondne.
Presidendi Moskva relvapalatis lebava ametiraha kullast koopia järele võib hakata siiski kätt sirutama see, kel on riigikogu liikmete seas vähemalt 21 sõpra. Facebooki sõbralistis isegi mul neid on, kuid mitte nii palju, et suurde saali laiama pääseda.
Põhiseadus ei halasta: presidendikandidaadiks saamiseks on tarvis viiendiku riigikogu koosseisu jagu käendajaid, et ametlikult kandidaadi staatusse tõusta. Matemaatiline tehe ütleb, et püünele pääseb esimeses voorus kõige rohkem neli kandidaati.
Seega rääkigu riigimehed võrdsusest mida tahes, enamikul meist sellele ametipostile asja ei ole. Ole sa eestlane või venelane, mees või naine, koolis käinud või mitte, 21 inimest või nende puudumine otsustavad sinu saatuse riigipeana. Siinkohal lõpeb minu ja teie unistus kõrgest positsioonist.
Presidendiks saamiseks ei piisa isegi mõne laupäeva lõunaks suure saali üürimisest, tähtsate inimeste kokkukutsumisest ja kõnepuldist oma soovi mahahõikumisest, nagu tegi Siim Kallas. Niikaua kui ta jääb võpatama iga ajakirjaniku 10 miljoni dollari küsimuse peale, on tal sama palju väljavaateid saada Kadrioru lossi peremeheks kui mul või teil.
Presidendikandidaate ja kandidaadikesi, kellest tõsisemalt räägitakse, on lume alt välja sulanud kümmekond. Kas koalitsiooni sees või erakondade üleselt neile toetust jätkub, on iseasi.
Lisaks mainitud Kallasele ja Kaljurannale sahistatakse parteilistes leerides EKRE juhist Mart Helmest, Keskerakonna esimehest Edgar Savisaarest ja riigikogu spiikrist sots Eiki Nestorist.
Esimene on rahvusäärmuslane, teine Moskva käsilane, kolmas liiga muhe diskor, paneb folkloor mehed paika.
Parteiüleselt lisatakse nimekirja diplomaadid Jaak Jõerüüt ja Jüri Luik, riigikontrolör Alar Karis, endine õiguskantsler ja advokaadiametist taanduv Allar Jõks ning europalamendi liige Indrek Tarand.
Küllap lastakse paljude loetletud inimeste renomee suvega sõelapõhjaks. Selle eest hoolitsevad konkurendid ja meedia.
Kui oodatud musta ratsut, kes kõikide südamed võidab ja Eesti lipu ennenägematutesse kõrgustesse tõstab, ei tule, oleme hädas. Tahame ju kõige väärikamat ja kõige veatumat.
Äkki peaks Eesti vägevuse nurgakiviks tooma sisse valitseja mujalt?
Eelmisel nädalal ütles Briti peaminister James Cameron parlamendi ees kuninganna Elizabeth II sünnipäeval monarhist kõneldes, et kuna kuninganna pole inglane, iirlane, šotlane ega waleslane, saab ta erinevalt mõnest presidendist esindada võrdselt kõiki Ühendkuningriigi rahvaid.
Käimasolevas valimiskarussellis on suur tõenäosus saada Austria presidendiks sünnijärgsel Eesti kodanikul Alexander Van der Bellen, kelle vanemad pagesid Venemaalt bolševike revolutsiooni pöörises Eestisse ja teise ilmasõja ajal Saksamaale.
Äkki on meil ka vaja õiglast meest või naist, kes taevalikust vägevusest suudab meid valitseda ja ohjata? Nagu saatsid viikingid Rjuriku Venemaad ohjama.
Sel sügisel peab riigikogu pulti astuma keegi, kes kõlava häälega ütleb: «Astudes Vabariigi Presidendi ametisse, annan pühaliku tõotuse kaitsta vankumata Eesti Vabariigi põhiseadust ja seadusi, õiglaselt ja erapooletult kasutada minule antud võimu ning täita ustavalt oma kohuseid kõigi oma võimete ja parima arusaamisega Eesti rahva ja Vabariigi kasuks.»
Praegu on veel pool miljonit valikut. Riigimeeste asi on õigustada oma nime, valige oma kodumaa parimate poegade ja tütarde seast parim mitte endale, vaid meile kõigile.
http://jarvateataja.postimees.ee/3669115/mina-president-sina-president
