Viimasel nädalal on üksjagu tuttavaid inimesi järjepanu ärgitanud, et
kirjutagu ma haldusreformist, ega tee kuulmagi, et kaks kuud tagasi sel
teemal juba mõtisklesin.
Haldusreformist räägitakse üha enam sünnipäevalauas, aiaväravale nõjatudes, tuttavatega telefonitsi maast ja ilmast lobisedes või poeriiulite vahel juhuslikult trehvates.
Ühtäkki on kodukandi tulevane postiaadress muutumas sama erutavaks teemaks kui pagulased.
Kui järgneva aastaga vallad ja linnad vabatahtlikult kokku ei lepi ja kosjakaupa ei tee, ristab riik enne järgmisi valimisi ise mitmest omavalitsusest ühe. Olgu maalahmakas kui tahes suur, peab sellel elutsema vähemalt 5000 elanikku.
Irvhambad viskavad nalja, et riigivõim on küüditajatest lahkem, annab mõne tunni asemel terve aasta asjade pakkimiseks.
Hirm saada tõugatud «suure venna» ääremaaks ajab väiksemate kohtade inimesed tegutsema. Märkan seda oma kodukandi inimeste pealt.
Karedal peetakse külades koosolekuid, kutsutakse valitud ja seatud päid rahva ette selgitama ja vaieldakse isekeskis. Ilmselt toimub sama paljudes teistes kaduma määratud omavalitsustes.
Plakat Urmas Glase arhiivist.
Mida rohkem koosolekuid peetakse, seda suurem on umbusk. Mõistatatakse, kelle asja poliitikud ajavad.
Eakad inimesed ohkavad kõikenäinult, mis see meie arvamus loeb, niikuinii tehakse ära, nagu omal ajal kolhoose liideti. Muidugi on need elutargad memmed koosolekul kohal nagu viis kopikat.
Nooremad on kuraasikamad ning tahavad vallavalitsejatelt ja maakonna tegelastelt selget analüüsitud ja argumenteeritud juttu, plusse ja miinuseid.
Mu hea tuttav meenutas paari päeva eest ehituspoe lettide vahel haldusreformist rääkides kooliaegset kehalise kasvatuse tundi, kus kaptenid napsasid meeskondi moodustades alati kõige osavamaid ning riismete hulka jäi mõni, keda keegi kunagi oma punti ei tahtnud. Igas maakonnas on mõni selline vald.
Kareda rahva laual on kolm valikut: Suur-Järvamaa, Paide suund või Tallinna–Tartu maanteest ida poole jäävad maavallad, kus dirigendikepp on Järva-Jaani ja Koeru käes.
Minu kandi rahvas seisab kolme tee ristil nagu Vene vägilane: pöörad vasakule kaotad hobuse, pöörad paremale kaotad pea, lähed otse, kaotad mõlemad.
Pole saladus, et Paide-poolne ots hoiab maakonnalinna poole, idapoolne serv rebib Koeru ja Järva-Jaani manu. Kareda otsustada on, kummalt poolt uut omavalitsust läheb piir.
Peetri kihelkonnast on ajaloos eraldunud Anna ja Paide. Nüüd on küsimus, kas paneme need uuesti kokku või anname viimase tüki mõnele üleaedsele kihelkonnale, kellega ajalooline seos nõrgem.
Minu esivanemad on Öötla mõisa maadel, kus on minu kodukoht, enne mind toimetanud niikaua, kui kirjalikud allikad lubavad ajas tagasi vaadata. Vaatamata paiksusele on nad elanud õige mitme nimega vallas.
Eestis hakati mõisapiirkondi nimetama valdadeks juba 400 aasta eest. Läks veel 200 aastat, kuni tsaarivõim loobus Eestimaa kubermangus pärisorjusest ja mõisa piirides moodustatud vallad said seadusliku õiguse kogukondlikku elu korraldada, näiteks kohut pidada.
1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisa järelevalve alt. 1892. aastal liitusid Järva-Peetri kihelkonnas Esna vallaks Öötla, Esna, Müüsleri, Kodasema ja Viisu. 1917. a liitusid Esna vallaga Ammuta, Ataste ja Köisi.
1939. aasta haldusreformiga jäid valla piirid laias laastus samaks, vaid nimi muutus Karedaks.
Muide, 1. aprillil 1939 elas ligi 150 ruutkilomeetri suuruses Kareda valla 3083 inimest. Kolmandiku praegusest suuremal maa-alal elas toona kuus korda rohkem inimesi.
Nõukogude ajal Esna külanõukoguks olnud kandile sai saatuslikuks XIX sajandi algusest tuttav arusaam, et iga mõis (kolhoos, sovhoos) olgu vald (külanõukogu).
1987. aastal loodud Roosna-Alliku külanõukogu haukas Esna (Kareda) küljest kolmandiku ehk pea kõik, mis jäi teisele poole Türi–Tamsalu raudteed. Nii jäi pool Esnat ühte, pool teise valda. Kohalikelt inimestelt ei küsinud keegi midagi.
Nagu igat juurtega sidet omavat inimest, nii ei jäta ka mind külmaks haldusreformi turbulentsi imetava kodukandi saatus. Katsun poliitilise ja demagoogilise vahu seast leida seda edasiviivat iva, nagu Pipi otsis spunki.
Reede õhtul astun sisse Öötla mõisa uksest, kus kunagi minu vaarisa väljus Steckelbergi parunihärra pandud nimega, mida mina ja mu pojad kannavad, et saada külaseltsi koosolekul sotti, mis mu koduvallast saab.
Kuniks aega antud, võiks igaüks oma kodukandis samu käike teha.
http://jarvateataja.postimees.ee/3651731/valdade-liitumine-asendab-pagulasteemat
Haldusreformist räägitakse üha enam sünnipäevalauas, aiaväravale nõjatudes, tuttavatega telefonitsi maast ja ilmast lobisedes või poeriiulite vahel juhuslikult trehvates.
Ühtäkki on kodukandi tulevane postiaadress muutumas sama erutavaks teemaks kui pagulased.
Kui järgneva aastaga vallad ja linnad vabatahtlikult kokku ei lepi ja kosjakaupa ei tee, ristab riik enne järgmisi valimisi ise mitmest omavalitsusest ühe. Olgu maalahmakas kui tahes suur, peab sellel elutsema vähemalt 5000 elanikku.
Irvhambad viskavad nalja, et riigivõim on küüditajatest lahkem, annab mõne tunni asemel terve aasta asjade pakkimiseks.
Hirm saada tõugatud «suure venna» ääremaaks ajab väiksemate kohtade inimesed tegutsema. Märkan seda oma kodukandi inimeste pealt.
Karedal peetakse külades koosolekuid, kutsutakse valitud ja seatud päid rahva ette selgitama ja vaieldakse isekeskis. Ilmselt toimub sama paljudes teistes kaduma määratud omavalitsustes.
Mida rohkem koosolekuid peetakse, seda suurem on umbusk. Mõistatatakse, kelle asja poliitikud ajavad.
Eakad inimesed ohkavad kõikenäinult, mis see meie arvamus loeb, niikuinii tehakse ära, nagu omal ajal kolhoose liideti. Muidugi on need elutargad memmed koosolekul kohal nagu viis kopikat.
Nooremad on kuraasikamad ning tahavad vallavalitsejatelt ja maakonna tegelastelt selget analüüsitud ja argumenteeritud juttu, plusse ja miinuseid.
Mu hea tuttav meenutas paari päeva eest ehituspoe lettide vahel haldusreformist rääkides kooliaegset kehalise kasvatuse tundi, kus kaptenid napsasid meeskondi moodustades alati kõige osavamaid ning riismete hulka jäi mõni, keda keegi kunagi oma punti ei tahtnud. Igas maakonnas on mõni selline vald.
Kareda rahva laual on kolm valikut: Suur-Järvamaa, Paide suund või Tallinna–Tartu maanteest ida poole jäävad maavallad, kus dirigendikepp on Järva-Jaani ja Koeru käes.
Minu kandi rahvas seisab kolme tee ristil nagu Vene vägilane: pöörad vasakule kaotad hobuse, pöörad paremale kaotad pea, lähed otse, kaotad mõlemad.
Pole saladus, et Paide-poolne ots hoiab maakonnalinna poole, idapoolne serv rebib Koeru ja Järva-Jaani manu. Kareda otsustada on, kummalt poolt uut omavalitsust läheb piir.
Peetri kihelkonnast on ajaloos eraldunud Anna ja Paide. Nüüd on küsimus, kas paneme need uuesti kokku või anname viimase tüki mõnele üleaedsele kihelkonnale, kellega ajalooline seos nõrgem.
Minu esivanemad on Öötla mõisa maadel, kus on minu kodukoht, enne mind toimetanud niikaua, kui kirjalikud allikad lubavad ajas tagasi vaadata. Vaatamata paiksusele on nad elanud õige mitme nimega vallas.
Eestis hakati mõisapiirkondi nimetama valdadeks juba 400 aasta eest. Läks veel 200 aastat, kuni tsaarivõim loobus Eestimaa kubermangus pärisorjusest ja mõisa piirides moodustatud vallad said seadusliku õiguse kogukondlikku elu korraldada, näiteks kohut pidada.
1866. aasta vallaseadusega vabanes talurahva omavalitsus mõisa järelevalve alt. 1892. aastal liitusid Järva-Peetri kihelkonnas Esna vallaks Öötla, Esna, Müüsleri, Kodasema ja Viisu. 1917. a liitusid Esna vallaga Ammuta, Ataste ja Köisi.
1939. aasta haldusreformiga jäid valla piirid laias laastus samaks, vaid nimi muutus Karedaks.
Muide, 1. aprillil 1939 elas ligi 150 ruutkilomeetri suuruses Kareda valla 3083 inimest. Kolmandiku praegusest suuremal maa-alal elas toona kuus korda rohkem inimesi.
Nõukogude ajal Esna külanõukoguks olnud kandile sai saatuslikuks XIX sajandi algusest tuttav arusaam, et iga mõis (kolhoos, sovhoos) olgu vald (külanõukogu).
1987. aastal loodud Roosna-Alliku külanõukogu haukas Esna (Kareda) küljest kolmandiku ehk pea kõik, mis jäi teisele poole Türi–Tamsalu raudteed. Nii jäi pool Esnat ühte, pool teise valda. Kohalikelt inimestelt ei küsinud keegi midagi.
Nagu igat juurtega sidet omavat inimest, nii ei jäta ka mind külmaks haldusreformi turbulentsi imetava kodukandi saatus. Katsun poliitilise ja demagoogilise vahu seast leida seda edasiviivat iva, nagu Pipi otsis spunki.
Reede õhtul astun sisse Öötla mõisa uksest, kus kunagi minu vaarisa väljus Steckelbergi parunihärra pandud nimega, mida mina ja mu pojad kannavad, et saada külaseltsi koosolekul sotti, mis mu koduvallast saab.
Kuniks aega antud, võiks igaüks oma kodukandis samu käike teha.
http://jarvateataja.postimees.ee/3651731/valdade-liitumine-asendab-pagulasteemat
Selle jutt on ju järjejutu I osa, ootame huviga järgnevaid ja asjakohaseid selgitusi! Mis oli enne ja mis nüüd saab ning mis meite elus muutub?!
VastaKustuta