Kas ta on tagasi?

«Tead, enne jaanipäeva istus ühel õhtul suur karu su aia ääres, pidasime abikaasaga auto kinni ja vaatasime teisega mõnda aega tõtt. Vaat´ ei tulnud pähe pilti teha, aga uduses õhtuhämaruses poleks sellest midagi välja tulnudki,» üllatas eelmisel nädalal hekipügamise juures mind Esna teises otsas elav Raivo.

Külanaaber tundis huvi, kas mu lambad on ikka alles. «Alles,» sülitasin kolm korda üle vasaku õla. Tagantjärele mõeldes isegi ei meenu, et mõni lambuke oleks ärevuse märke ilmutanud. Ju olid nad naabrioti askeldustega juba niivõrd kohanenud.

«No nii! Seda ma kahtlustasin,» oli minu esimene emotsioon karu olemasolule kinnitust saades. Juba juuni algul avastasin maal oma maja tagant paar laialipillutud kontidega, ilmselt katku küüsi langenud metssea korjust.

Minu naabrid: rebased

No milline meil elutsev metsloom suudab niimoodi emise rümpa tuuseldada? Igaks juhuks helistasin sõbrast jahimehele Hannesele, kelle vastus oli ühene: «Karu.»

Eelmise nädala lõpus rääkis Öötlas elav Anneli, et nad sõitnud ühel varahommikul Jõgevale naiste tantsupeole, kui minu ja naabrimaja vahel põllul jooksis üle tee suur tume loom. Esimese hooga arvanud naised, et koer, aga lähemale jõudes tundsid ära üle heina kõrguva mesikäpa turja.

Natuke teeb kadedakski, et üleaedsed jutustavad karust, aga meil endil on tagaaia gastroleerija jäänud oma silmaga tabamata. Olen nüüd metsas küll lahtisemate silmadega uitamas käinud, kuid metsiku õunapuu ubinapuru ja mulda vajutatud käpajälg on kogu saak.

Karu pole edev loom. Kui ta käärinud õunu mugides just ülemeelikult kuraasikaks pole muutunud, käib ta võimalusel inimestest suure kaarega mööda.

 «Kas ta on tagasi?» küsis pesamuna, kui rääkisin perele uusi uudiseid meie maakodu ümber tatsavast karust. Poiss mäletas, et olin varem jutustanud ühest noorest isakarust, kes 2005. aastal meie maja taga metsas terve suve uitas.

 Minu naabrid: metssead ehk mis neist peale karu söömaaega järele jäi

Toonase karu kakahunnikuid olid kõik kohad täis ja mõmmi seedimise eripära tõttu oli näha, et tüüp maiustas suve arenedes sitikate, viljapeade, maasikate, vaarikate ja vastu sügist kreekidega. Ka olid sel suvel segi tuuseldatud ümbruskonna sipelgapesad ja lahti kaevatud maamesilaste urud.

Laiaks astutud mutihunnikutel jälge mõõtes ja suurulukite asjatundja Peebuga arutades pakkus viimane, et tegu on noore ema juurest ära aetud isasega. Praeguse uitaja käpajälg on oluliselt toekam, suurem kui minu kämmal, mille mõõtmiseks jäljepõhja sättisin.

Ütlesin pojale, et ei saa välistada toonase metsalise tagasipöördumist. Eestis olla umbkaudu ainult 700 karu, nii et mine tea. Elab karu ju looduses vaat et 30aastaseks ja 11 aasta tagune metsaott peaks praegu olema parimas eas.

Värske viide rahvastikuregistri andmetele näitab, et Järvamaalt lahkus poole aastaga taas veerandsada inimest. Maal on inimesi jäänud väheks. Kui sõidan Paidest maakoju Esnasse, on tee ääres näha kümmetkonda viimastel aastatel sisse vajunud katust.

Mul on meelde jäänud kultuuriajaloolase David Vsevjovi kunagine ütlus, et Eestimaa on nii väärtuslik, et kui ka me ise ei oska seda hinnata ja maa maha jätame, tuleb meie asemele keegi teine, aga maa kindlasti tühjaks ei jää. Ennekõike pelgame pagulasi ja esisisade maadele tungivaid võõraid sõjakaid hõime, kes meie võssakasvanud külad matšeetedega välja raiuvad ja maa uuesti üles harivad.

Viimased külades elavad inimesed aga teavad, et kahejalgsest liigikaaslasest sagedamini võib külatanumal vastu uidata mõni neljajalgne. Ega need muidu inimest vist pelgagi, kui viimasel just püssirohusuitsust tulerauda käes ei ole.

Veel mullu sügiseni kohtasin sageli kahte kesikukarja koos kantseldavat emist. Notsud vaatasid naabri kaerapõllu servas hõikuvat mind kui narri ja jätkasid mõnekümne meetri kaugusel rahumeeli kaerapõllu rullimist. Katk kattis nendega aga karule peolaua.

Sel kevadel vaatasin tõtt naabruskonnas tühjana seisva taluhäärberi vundamendi alt piiluva uudishimuliku rebasekutsikaga. Tema oli kodus, mina sissetungija.

Õhtul maja taha sihile jalutama minnes võin kihla vedada, et kohtan tallega metskitse ning õhtuvidevikus paugub lepikus häält puhtaks sokk.

Eelmisel nädalal maja juures metsas maasikal käies kuulsin selja tagant kellegi köhatust, nagu oleks ratturile kärbes kurku lennanud. Ringi keerates nägin kahte minu tegemisi jälgivat nugist, kes peagi minust tüdinesid, pea ees puu otsast alla vonklesid ja metsa omi asju ajama kadusid. Neil oli jooksuaeg.

Minu naabrid: nugised

Paari päeva eest napsas aiamaal meie nina all keegi kulliline väikese põõsalinnu ja liugles saagiga majesteetlikult metsa poole. Oma õuemurul tähtsa näoga kalpsavatest haavikuemandatest ma üldse ei räägi.

Tabasin end mõttelt, et oleme metsarahvaga nagu naabrid muiste: kohtame üksteist argitoimetustel, noogutame ja jätkame pooleliolevaid askeldusi. Ainult et ükski minu metsik naaber ei tea, mis nägu on keskkonnaminister. Neid ei huvita, kummale poole vald liitub ning kes on külavanem.

Minu naabrid: kes kaevas uru?

Paari aasta eest tekkis meil sõber Jannoga ülemeelik mõte mõnel õhtul ajada Kosele püsti asulalõpu liiklusmärk, kus punase jutiga oleks läbi kriipsutatud sõna «Eesti».

Märk pidi tähistama, et sealt edasi sõidab igaüks džunglisse juba omal vastutusel. Kuigi tulp jäi meil püstitamata, eemaldub riik maalt jätkuvalt ja koondub Tallinna ning veel paari viimasesse suuremasse kantsi.

Ehk mäletate, et samal ajal kui maanteeamet teatas maakonnakeskustes tegevuse lõpetamisest, kuulutas üks riigikogu liige avalikkusele rõõmusõnumit Eesti saamisest kosmoseagentuuri täieõiguslikuks liikmeks? Kuidagi groteskne.

Eesti on suur riik. Eesti rahvale liiga suur riik ja iga aastaga aina virtuaalsem. Kui ka kõik inimesed kolida Tallinna, jääks selle linnriigi asustustihedus Lääne-Euroopale siiski alla.

Kui meie inimesed ei vaja enam 45 000 ruutkilomeetrit, on päris hea valik, et lahkuvate inimeste asemele tulevad tagasi need, kelle arvukust jahimehed ikka veel piirata püüavad. Minu meelest on nad päris toredad naabrid.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3768935/kas-ta-on-tagasi

«Ich bin ein Isländer!»

1963. aastal mõni kuu pärast Berliini müüri kerkimist avaldas USA president John F. Kennedy nõukogude piiramisrõngasse jäänud Lääne-Berliinis kõneldes sakslastele toetust öeldes: «Ich bin ein Berliener!»
 

Läinud pühapäeva õhtul kehastusid paljud jalgpalli EMi teleka ette vaatama sättinud eestlased sarnast solidaarsust tundes islandlasteks.

 Eyjafjallajökulli jalamil.

Samasugust meeleolu teiste riikide sportlaste toetamisel mäletan oma kaugest lapsepõlvest. Meenub, millise õhinaga elasid kõik jäähoki MMi vaadates kaasa soomlastele või ükskõik kellele, kes Nõukogude Liidul selja prügiseks tegi.

Oma rahva luhtunud püüdlused elati hasartselt eduks mõne teise väikse rahva koondisele pöialt hoides. Toona polnud eestlastel oma lipu all tiitlivõistlustele asja, sest meil polnud iseseisvat riiki. Nüüd lehvib sinimustvalge vabalt, aga ei kanna meie oma tiivad või lonkab vaim.

Oleme väike riik, mis on harjunud ebaeduga. Väga kergelt tuleb meil allaheitlikke põhjendusi, et suurte ja võimsate kuulsustest tulvil meeskondade vastu me niikuinii ei saa. Kord kärss kärnas, siis maa külmund.

Käimasoleva jalgpalli EMi finaalturniiril tõestasid Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga islandlased, et ka kõige väiksemad ei pea kellegi ees tundma aukartust ega väristama jalga. Kui endal on vaim tugev, pole alistamatu ükski nimekas koondis, kus üks mängija on jalgpalliturul rohkem väärt, kui väikeriigi meeskond kokku.

Vaatamata veerandfinaalis prantslastele allajäämisele on Islandi koondisest saanud vapper ja südikas legend. Ent selle koondise edu taga on rohkem kui 23 mehe ponnistus. Islandi koondist tribüünidele toetama tulnud tuhandete kaasmaalaste sõjahüüd «Huh!» ja käteplaks näitas nende ühtsust ka siis, kui veerandfinaalis oli mäng just lõppenud 5 : 2 kaotusega.

Olen Islandil käinud korda kolm ja tean, kuidas väikses kogukondlikult toimivas riigis omasid toetatakse. Kui keegi on liustikel eksinud või sattunud hätta laavaväljadel seigeldes, jäetakse töö, äri või muud argitoimetused kõrvale ja minnakse kui üks mees appi.

Täpselt samamoodi väljendus Islandi kokkuhoidev ja üksteist toetav elustiil Prantsusmaa võimsamatel areenidel riigi koondisele kaasa elades. Karmides arktilistes oludes pole võimalik isetsedes ellu jääda.

Oma peaaegu 20 aastat jooksul tehtud Islandi-käikudelt tean ka, kui palju on neil selle ajaga lisandunud uusi jalgpallistaadione ja kui süsteemselt riik sportimisvõimalusi arendab. Kõik Islandi lapsed käivad jalkatrennis ja ma ei pea silmas üksnes poisse. Lapsi haarav ja vanemaid nakatav üldrahvalik süsteem on võrseid ajanud juba oma 15 aastat.

Nii on islandlaste tõus jalgpallitaeva imetlust väärivate tähtede sekka üldrahvalik ettevõtmine, mitte üksikute entusiastide ennastsalgav punnimine. Lisaks sellele, et islandlased on andunud jalkafännid, ootavad neid kodus EMi ajaks varna riputatud putsad.

Need on põhjused, miks tuhanded ja tuhanded islandlastest jalkafännid panid võistluspaigal oma sõjahüüuga staadioniõhu võimsalt värisema ning üleminekumängude esimeste vastaste inglaste põlved muutusid pehmeks.

Kas selline üldrahvalik jalgpallivaimustus ja tugitoolispordi lemmikust väljamurdmine on võimalik ka Eestis? Skeptikud ütlevad, et oleme meeskonnamängudeks liiga egoistlikud.

Ent korvpallurite 25 aasta tagused meheteod NSV Liidu meistrikulda võites või lähiajaloo kõrged kohad EMil? Äsjane võrkpallurite tõus Euroopa liigast maailmaliigasse?

Lõppeks poleks Eesti kunagi vabaks saanud, kui vabadussõjas oleks nappinud julgust endast kordades arvukamale väele vastu seista.

Minu ema ja tema teised Esnas elavatest memmedest eakaaslased mäletavad sõjajärgseid aegu, kus väljal, kus praegu lokkab jälle vili, viskasid kohalikud mehed eelmise sajandi neljakümnedate lõpul valmis täismõõtmetes jalgpallistaadioni.

1964. aastal välja antud Paide spordialmanahhist on lugeda, et ka toonaste Esna küla staadionil rassivate vutimeeste ridades olid nagu islandlastel või Fääri saarte meeskonnal arst, mölder, metsnik, pagar, jaamakorraldaja jne.

Viis aastat hiljem, 1953. aastal tulid Esna jalgpallurid Eesti maanoorte meistriks. Seitse Esna Jõu parimat mängumeest arvati Eesti NSV maanoorte koondvõistkonda, kes käisid tegusid tegemas ka üleliidulistel tööjõureservide võistlustel.

1956. aastal võtsid sama meistritiitli türikad ja neist sai omakorda Eesti maanoorte koondise selgroog.

Ega me tänapäeval ole kehvemast puust. Meenutagem kasvõi, kuidas kümmekonna aasta eest algas Paide linnameeskonna peadpööritav ronimine Eesti meistriliigasse, kus igal aastal võideldi end liiga jagu kõrgemasse seltskonda. Eesti koondises on mänginud ja mängib mitu Järvamaalt sirgunud jalgpallurit ning treenerid teevad tublit tööd.

Kui rahval on tahet vaimustuda ja riigil pakkuda tuge, mis on suurem kui õlalepatsutus, siis vaevalt meil on puudus materjalist, millest sitkeid mängumehi koondiste kaupa vormida.

Eesti rahvuskoondise üksikud sähvatused EMi finaalturniiril mängivate riikide vastu näitavad, et tuleb rohkem puid alla panna ja riiklikult loobuda mõtteviisist, et vuti tagumine nagu iga muu spordialal tippu pürgimine on igaühe isiklik hobi.

Aga seni, kuni meie riigiisad kukalt sügavad ja senti pooleks saevad, saab homme minust ja paljudest teistest «islandlastest» waleslane.  Nagu kõlab anekdoot: « Inglane, šotlane ja iirlane läksid baari ja võtsid pindi õlut. Waleslane ei saanud minna, sest ta on ikka veel EMil.»

http://jarvateataja.postimees.ee/3753139/ich-bin-ein-islander