«Ich bin ein Isländer!»

1963. aastal mõni kuu pärast Berliini müüri kerkimist avaldas USA president John F. Kennedy nõukogude piiramisrõngasse jäänud Lääne-Berliinis kõneldes sakslastele toetust öeldes: «Ich bin ein Berliener!»
 

Läinud pühapäeva õhtul kehastusid paljud jalgpalli EMi teleka ette vaatama sättinud eestlased sarnast solidaarsust tundes islandlasteks.

 Eyjafjallajökulli jalamil.

Samasugust meeleolu teiste riikide sportlaste toetamisel mäletan oma kaugest lapsepõlvest. Meenub, millise õhinaga elasid kõik jäähoki MMi vaadates kaasa soomlastele või ükskõik kellele, kes Nõukogude Liidul selja prügiseks tegi.

Oma rahva luhtunud püüdlused elati hasartselt eduks mõne teise väikse rahva koondisele pöialt hoides. Toona polnud eestlastel oma lipu all tiitlivõistlustele asja, sest meil polnud iseseisvat riiki. Nüüd lehvib sinimustvalge vabalt, aga ei kanna meie oma tiivad või lonkab vaim.

Oleme väike riik, mis on harjunud ebaeduga. Väga kergelt tuleb meil allaheitlikke põhjendusi, et suurte ja võimsate kuulsustest tulvil meeskondade vastu me niikuinii ei saa. Kord kärss kärnas, siis maa külmund.

Käimasoleva jalgpalli EMi finaalturniiril tõestasid Eestist neli korda väiksema rahvaarvuga islandlased, et ka kõige väiksemad ei pea kellegi ees tundma aukartust ega väristama jalga. Kui endal on vaim tugev, pole alistamatu ükski nimekas koondis, kus üks mängija on jalgpalliturul rohkem väärt, kui väikeriigi meeskond kokku.

Vaatamata veerandfinaalis prantslastele allajäämisele on Islandi koondisest saanud vapper ja südikas legend. Ent selle koondise edu taga on rohkem kui 23 mehe ponnistus. Islandi koondist tribüünidele toetama tulnud tuhandete kaasmaalaste sõjahüüd «Huh!» ja käteplaks näitas nende ühtsust ka siis, kui veerandfinaalis oli mäng just lõppenud 5 : 2 kaotusega.

Olen Islandil käinud korda kolm ja tean, kuidas väikses kogukondlikult toimivas riigis omasid toetatakse. Kui keegi on liustikel eksinud või sattunud hätta laavaväljadel seigeldes, jäetakse töö, äri või muud argitoimetused kõrvale ja minnakse kui üks mees appi.

Täpselt samamoodi väljendus Islandi kokkuhoidev ja üksteist toetav elustiil Prantsusmaa võimsamatel areenidel riigi koondisele kaasa elades. Karmides arktilistes oludes pole võimalik isetsedes ellu jääda.

Oma peaaegu 20 aastat jooksul tehtud Islandi-käikudelt tean ka, kui palju on neil selle ajaga lisandunud uusi jalgpallistaadione ja kui süsteemselt riik sportimisvõimalusi arendab. Kõik Islandi lapsed käivad jalkatrennis ja ma ei pea silmas üksnes poisse. Lapsi haarav ja vanemaid nakatav üldrahvalik süsteem on võrseid ajanud juba oma 15 aastat.

Nii on islandlaste tõus jalgpallitaeva imetlust väärivate tähtede sekka üldrahvalik ettevõtmine, mitte üksikute entusiastide ennastsalgav punnimine. Lisaks sellele, et islandlased on andunud jalkafännid, ootavad neid kodus EMi ajaks varna riputatud putsad.

Need on põhjused, miks tuhanded ja tuhanded islandlastest jalkafännid panid võistluspaigal oma sõjahüüuga staadioniõhu võimsalt värisema ning üleminekumängude esimeste vastaste inglaste põlved muutusid pehmeks.

Kas selline üldrahvalik jalgpallivaimustus ja tugitoolispordi lemmikust väljamurdmine on võimalik ka Eestis? Skeptikud ütlevad, et oleme meeskonnamängudeks liiga egoistlikud.

Ent korvpallurite 25 aasta tagused meheteod NSV Liidu meistrikulda võites või lähiajaloo kõrged kohad EMil? Äsjane võrkpallurite tõus Euroopa liigast maailmaliigasse?

Lõppeks poleks Eesti kunagi vabaks saanud, kui vabadussõjas oleks nappinud julgust endast kordades arvukamale väele vastu seista.

Minu ema ja tema teised Esnas elavatest memmedest eakaaslased mäletavad sõjajärgseid aegu, kus väljal, kus praegu lokkab jälle vili, viskasid kohalikud mehed eelmise sajandi neljakümnedate lõpul valmis täismõõtmetes jalgpallistaadioni.

1964. aastal välja antud Paide spordialmanahhist on lugeda, et ka toonaste Esna küla staadionil rassivate vutimeeste ridades olid nagu islandlastel või Fääri saarte meeskonnal arst, mölder, metsnik, pagar, jaamakorraldaja jne.

Viis aastat hiljem, 1953. aastal tulid Esna jalgpallurid Eesti maanoorte meistriks. Seitse Esna Jõu parimat mängumeest arvati Eesti NSV maanoorte koondvõistkonda, kes käisid tegusid tegemas ka üleliidulistel tööjõureservide võistlustel.

1956. aastal võtsid sama meistritiitli türikad ja neist sai omakorda Eesti maanoorte koondise selgroog.

Ega me tänapäeval ole kehvemast puust. Meenutagem kasvõi, kuidas kümmekonna aasta eest algas Paide linnameeskonna peadpööritav ronimine Eesti meistriliigasse, kus igal aastal võideldi end liiga jagu kõrgemasse seltskonda. Eesti koondises on mänginud ja mängib mitu Järvamaalt sirgunud jalgpallurit ning treenerid teevad tublit tööd.

Kui rahval on tahet vaimustuda ja riigil pakkuda tuge, mis on suurem kui õlalepatsutus, siis vaevalt meil on puudus materjalist, millest sitkeid mängumehi koondiste kaupa vormida.

Eesti rahvuskoondise üksikud sähvatused EMi finaalturniiril mängivate riikide vastu näitavad, et tuleb rohkem puid alla panna ja riiklikult loobuda mõtteviisist, et vuti tagumine nagu iga muu spordialal tippu pürgimine on igaühe isiklik hobi.

Aga seni, kuni meie riigiisad kukalt sügavad ja senti pooleks saevad, saab homme minust ja paljudest teistest «islandlastest» waleslane.  Nagu kõlab anekdoot: « Inglane, šotlane ja iirlane läksid baari ja võtsid pindi õlut. Waleslane ei saanud minna, sest ta on ikka veel EMil.»

http://jarvateataja.postimees.ee/3753139/ich-bin-ein-islander