«Mis me teiega peale hakkame?» pinnis Tartu Ülikooli ajakirjandus- ja
kommunikatsiooni eriala vastuvõtukomisjon 2014. aasta kesksuvel
keskmisest tudengikandidaadist oluliselt hallima peaga sisseastujat ehk
mind.
25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.
Eile lõpetas Juhan ülikooli ja piiluv Juku läheb septembris 1. klassi.
Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paarikümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juuraõpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.
Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.
Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.
Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi näen põlvkonna jagu eakam välja.
Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.
Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.
Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.
Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.
Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.
Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?
Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.
Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!
Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.
Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.
Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.
Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?
Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.
http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist
25 aastat meedia- ja kommunikatsioonijuhtimises karastunud inimesele tohtis ülikooli lävepakul sedaviisi peale põrgata küll, et mõõta veteranist sisseastuja motivatsiooni kehastuda akadeemiliseks noviitsiks.
Õigupoolest sain jala sama ülikooli ukse vahele juba paarikümne aasta eest, kuid pärast kaheksat aastat punnimist sain aru, et minule on õiglus õigusest olulisem ja sinna need juuraõpingud jäid.
Ent kui rääkida järjepidevusest, siis matriklinumber, mille sain aastal, kui enamik mu kursusekaaslasi sündis, sai mu kätte ka uuele erialale õppima asudes.
Vanuse poolest võinuksin olla teist perioodi Eesti president. Selle asemel lippasin ülikooli päevases õppes koos noorte koolikaaslastega auditooriumist auditooriumi.
Just nagu Brad Piti kehastatud imelist filmielu elanud Benjamin Button, kes sündis kinolinal raugana ja kulges elus tagurpidi vaimult küpsedes ja kehalt aina rõõsamaks muutudes.
Oma kursus hammustas ruttu läbi, et vaatamata sünniaastast tingitud iseärasustele olen samasugune elurõõmus poiss, kuigi näen põlvkonna jagu eakam välja.
Vanemate kursuste tudengites tekitas minusugune anomaalia vähemalt semestriks segadust, pannes koolis mitme ringiga ees olevad õppurid värsket rebast fossiilile kohase aupaklikusega teietama.
Mäletan, et Economikumi sööklas ei söandanud ülerahvastatud lõunatunnil minu lauda istuda ükski teine tudeng. Samasugust privaatsust nautis kõrvallauas majandusprofessor Olev Raju.
Kursusekaaslased võtsid rahulikult, et nende kursusevend kõlbas ajakirjanduse ajaloos, praktilises suhtekorralduses või mõnes muus aines elavaks eksponaadiks ning kippus vahel pajatama lugusid möödunud aegadest.
Sõrmedest tuleb puudu, et kokku lugeda aineid, kus sain loengus õppejõududelt «eetrikeelu». Mõistan, et pedagoogid hoolitsesid, et auditoorne kohtumine ei kujuneks kahe kogenud inimese dialoogiks, mille varjus saab ülejäänud publik sotsiaalmeediasse nokitsema vajuda.
Eelmisel kevadel tõusid mul organisatsioonikommunikatsiooni teooria esimeses loengus kulmud päris kõrgele, kui auditooriumi ette astus õppejõud, kellele 15 aasta eest olin olnud praktikajuhendaja.
Sorisin kiirelt mälu kaugematest soppidest karmavõlga otsida, kuni mõistsin, et elukestva õppe üks voorusi on, et õppija ja õpetaja võivad korduvalt kohti vahetada.
Miks ma sellest kõigest pajatan mõni päev enne jaanipäeva, kui inimesed pigem rehkendavad, kas Võrru võidupüha paraadi vaatama minnes põigata ka Valka kesvamärjukese järele?
Eks ikka selle pärast, et nominaalmahuga ettenähtust ahnem õppimine viis selleni, et tänavu kevadeks oli mul õppekava läbi võetud. Küllap tegi seitsmepenikoorma saabastega läbi kooli lippamise lihtsamaks uute teadmistega segatud vana rasv ja elukogemus, mis õnnestunud kokteilina tõi kuhjaga häid hindeid.
Juhtus, et eelmisel kevadel pidasid õppejõud mind isegi kursuse parimaks tudengiks. Küll mõni poiss on ikka hilisema avanemisega!
Täna saan kahest viimasest kooliaastast rääkida kui meeldivast mälestusest. Eile hommikul pidasin alma mater`i sammaste taga mulle usaldatud lõpukõne, võtsin õppeprorektorihärralt vastu diplomi ja kogusin uhke lillesülemi.
Korraks oli selline tunne, nagu oleks lapsepõlv läbi saanud. Kummaline on sedasi mõelda pärast koolides käidud 22 õppeaastat.
Minu nooruses oli tavaline, et vanemad lootsid lastelt oma luhtunud unistuste täitumist, kui heast haridusest rääkida. Tänapäeval ei pea see nii olema.
Nii pole ma ainus, kes keskealisena uuesti ülikooli lippab. Elukestev õpe on saamas enesestmõistetavaks. Kuis teisiti, kui maailm muutub pöörase kiirusega?
Legendaarne ansambel Ruja rõkkas kord laulda: «Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Mida Juhan ei tea, seda ta salgab.» Refrään leierdas, et inimene õpib kogu elu, sureb aga ikka lollina. Olgu siis peale. Miski minus kripeldab läheneva 1. septembri peale mõeldes.
http://jarvateataja.postimees.ee/3738971/veel-kord-jukust-ja-juhanist
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar