Kui president Ilves just peent nalja ei visanud, siis võiks Eestist saada tulevikus ehk isegi vabade riikide vääramatu liit.
Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.
Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.
Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.
Koidikud on meil siin veel vaiksed. Foto: Urmas Glase.
Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.
Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.
Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.
Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.
Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.
1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.
President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.
Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.
Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.
Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.
Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.
Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.
Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.
Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.
Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.
Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.
Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.
Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.
Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.
Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.
Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.
http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad
Nimelt soovis president Toomas Hendrik Ilves läinud nädalavahetusel oma kodukandis Mulgi päevadel kõneldes kohalikele peatset oma riiki, tõsi, mööndusega, et sündigu see Eesti Vabariigi koosseisus. Kas mulkidele passiks rahvavabariik või kuninga oma, ametiaega kokku tõmbav riigipea ei selgitanud.
Eestis on niigi hulk sesoonseid, kulinaarseid ja tont teab mis pealinnu. Ehk on tõesti aeg teha kvalitatiivne hüpe ja moodustada pealinnade juurde ka riigid? Tallinnast ja Edgar Esimesest on ju lõõbitud aastaid. Ka maakonnata setodel on juba ammu oma kuningriik.
Paarikümne aasta eest valitses Väätsa päritolu mees Kirill kuningana Torgut ja tema nimi ei kõlanud sugugi kehvemini kui eksootilise Kurrunurruvuti saarte kuningas Eefraimi oma.
Ons Mulgimaa rüppe Ärmale taanduval Toomas Hendrikulgi unistus Mulgi riigi troonilt teha uusi, väikseid ja võidukaid retki vana Liivimaa lõunaprovintsidesse? Võta sa kinni.
Muinasaegne Eesti kubises vürstiriigi moodi maakondadest. Järvamaa lõunapoolsetel üleaedsetel oli korraks keskaegne kuningriik pealinnaga Põltsamaal.
Möödunud sajandi alguses proovisid Vaali mehed Koeru kihelkonnas teha vabariiki ja said nuuti. Pealikud rivistati jututa seina äärde nagu teised 1905. aasta revolutsiooniks nimetatud rahutuste ajal mujal Eestis sündinud vallasuuruste vabariigikeste juhid.
Kui Euroopas laiemalt ringi vaadata, on viimastel kümnenditel sündinud väikseid vabariike igasuguseid: Abhaasias, Dnestri ääres või Kosovos. Viimatised sünnitised on Krimmis, Donetskis ja Luganskis.
Kui Kosovo kõrvale jätta, siis ülejäänute juures on mängus Venemaa niiditõmbajate käsi ning neid nimetatakse kõhklemata separatistlikeks ja terroristlikeks.
1905. aasta õnnetu lõpuga vabariigikesed sündisid protestiks keskvõimu vastu. Sarmaatia steppides täristatakse nüüdisajal relvi geopoliitiliste ambitsioonide pärast.
President Ilvese julgustatud Eesti provintsiaalsed riigikesed on kultuurilised katsed anda uut elu regionaalsete etniliste gruppide murdepõhisele identiteedile.
Sestap ei usu ma, et kaitsepolitsei tõttab Viljandi taha põhiseadusliku korra kaitseks erisalku saatma. Ent kui riigipea asemel tõuseks kõnepulti keegi teine ja räägiks sama juttu näiteks Narvas, oleks olukord ilmselt naljast kaugel.
Järvamaa häda on selles, et oleme Eesti riigile juba loovutanud riigikeeleks oma murde ja vaevleme seetõttu nüüd identiteedi otsingul, kus vähesed tunnevad muret, et Järvamaa kokku kuivab.
Nõukogude ajal ja omariikluse taastudes oleme loovutanud maalahmakaid küll Raplamaale, Harjumaale ja kõige rohkem Lääne-Virumaale. Tänapäeval pole peale kihelkonnapõhiste rahvarõivaste ja kirikutornide ülemäära palju, mis neid lõtvunud sidemeid igaaastasest laulupeost tihemini pingutaks.
Vaevalt, et meid lohutab värske uudis, et rebeneb ka Läänemaa.
Samal ajal kui mulgid hullavad mõttega oma riigist, püüavad järvakad tirida maakonda kolmeks tükiks.
Türikad peavad rahulikult peenikest naeru ja nopivad juurde ehk mõne naabersiilu. Paidekad ja maakad heitlevad raevukalt ülejäänud maakonna jagamise pärast.
Kokkuvõttes näitab valdade ja külade pärast peetav heitlus, et maakonnakeskus Paide pole ennast piirist piirini aktsepteeritava keskusena tõestanud ning kaotab raekoja võimutapluse pärast autoriteeti veelgi.
Minu koduvalla Kareda lehes hirmutavad maakad oma inimesi Paidega, nagu Donetski rahvavabariigi juhid räägivad Kiievi huntast ja nende õudustegudest. Pole ime, et selline demagoogia ajas raevu maavanem Alo Aasma.
Hirmutamise põhjuseks on mõjutada allkirjade kogumist petitsioonile, mis viiks Esna, Öötla ja Vodja maakate alt Paide suurvalla rüppe.
Järvamaa eksiilis ehk Tapa ihub hammast Ambla kandile ja sajad kohalikud inimesed on oma allkirjaga seda mõtet toetanud.
Imavere valla ühinemisel Paidega seisab ees maakatele truudust vandunud Koigi vald. Maismaaühenduse loomiseks on vaja neilt üle meelitada Prandi küla. See tundub lihtsam, kui venelastel läbi Lõuna-Ukraina Krimmi murda.
Kuuldavasti on Väätsa valla Türi poole kaldudes mässumeelt kasvatamas Reopalu ja Röa, sest nende koduaknast paistavad Paide tornid, kuid mitte Türi omad.
Kas näeme Järvamaal väikseid separatistlikke paari küla suurusi rahvavabariike oma keskvõimust lahti löömas ja palumas ennast liita naabritega, näitavad paar lähikuud.
Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.
http://jarvateataja.postimees.ee/3725453/separatismitont-kaib-mooda-jarvamaad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar