23. mail kakssada aastat tagasi lasi tsaar Aleksander I Eestimaa talurahva pärisorjusest vabaks.
Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.
Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.
Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.
Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.
Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.
Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.
Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.
Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.
Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.
Ideaalmaastik viimaks mõtteid eemale kui ülereguleeritud vabaduses me elame. Foto: Urmas Glase
Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.
Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.
Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.
Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.
Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.
Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loetelu Tootsi pattudest.
Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.
Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.
Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.
Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.
Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.
Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.
Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.
Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.
Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.
Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.
Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.
http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda
Tänast päeva ammuse verstapostiga kõrvutades tekib küsimus, kas praeguses liberaalses demokraatias elav inimene on vabam kui tema paar sajandit tagasi elanud pärisorjast esiisa.
Vaarisade vabadus ei tulnud suure rahvusliku katsumusena nagu Moosese retk läbi kõrbe ja mere tõotatud maale, kuigi tsaari ukaasi elluviimine võttis inimpõlve.
Nii nagu muutub ühiskond praegu, oli see ka toona. Talupoegade pärisorjus oli varauusajal tavaline kogu Euroopas. Nii polnud ka talurahva vabastamine lahke tsaari heategu, vaid agraarmajanduslik keisririik vajas ise elus püsimiseks reforme.
Talurahva vabastamine kuulutati Tallinnas pidulikult välja 8. jaanuaril 1817 ja seejärel kihelkonnakirikutes.
Läks veel kümmekond aastat ettevalmistusteks, kuni hakati maarahvale panema perekonnanimesid, mis oli vaba inimese tunnus.
Nimepaneku tugevat märgilist tähendust rahva mälus kinnitab kasvõi see, et veel minu vanaema ütles perekonnanime asemel kiivalt priinimi ning talletas ammuse termini minugi sõnavarasse.
Kahe sajandi tagune tsaari ukaas ei muutunud igapäevaelu esmalt eriti palju, maa kuulus ikka mõisale ja selle kasutuse eest tuli saata teomees härrale võlga lunastama. Rahvas jäi endiselt paikseks veel pooleks sajandiks.
Eksib see, kes arvab, et pärisorjus tähendas randmete küljes lohisevaid ränki ahelaid ja turjal tantsivat piitsa. Kaardilauas mahamängitud küla ja jahikoerte vastu vahetatud pere olid pigem markantne üksikjuhtum kui argipäev.
Kui läks hästi mõisnikul, elas hästi ka talupoeg. Oli aegu, kui lähedane keisririigi pealinn Peterburi sõi ja jõi kõike, mida siinmail kasvatada jõuti. Ent kui mõisaaadel ägas võlgades, pingutas püksirihma ka maarahvas.
Põhiline, mis tolleaegse talurahva vabadust piiras, oli töö, piibli kümme käsku ja kroonu kohtukull. Muus osas oli peremehel voli tarekatuse all leibkonnale oma seadusi teha ning keegi ei tikkunud igat sammu manitsema ja üle reguleerima.
Tänapäeva poliitikud deklareerivad, et me pole kunagi olnud nii vabad kui praegu. Meie vabadus on raiutud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni. Et aru saada, kui vabad me oleme, tuleks lugeda kilomeetrite viisi direktiive, seadus ja määrusi.
Sõnades on kõik ilus, kui poleks Euroopa Liidu ja kodumaise riigiaparaadi aina kasvavat kihku kõike reguleerida, kontrollida ja karistada.
Ega nüüdisaegne maamees ole oma karjamaal vaba: toetuse saamiseks pead sa kultuure kasvatama, niitma ja karjatama nii, nagu määrus ette ütleb.
Euroopalikus Eestis poleks Joosep Tootsist saanud tublit mõisavalitsejat ega Ülesoo noorperemeest, vaid krutskimees oleks oma käitumise ja suupruukimise pärast äganud trahvikoorma all ja istunud vangikongis.
Ebaseaduslik relva omamine (tamasseri raud), alaealise joomisele õhutamine (Kiirega ristsetel), seksuaalne ahistamine (Teele tantsima rabamine), sotsiaalsete tunnuste põhjal vaenu ja füüsilise vägivalla õhutamine (kakluse algatamine mõisakooli sakstest poiste vastu), loomade väärkohtlemine (Pitsu väntsutamine koolis) on esimesena pähe karanud loetelu Tootsi pattudest.
Kaasaegses maailmas kogutakse meie isiku ja käitumise kohta iga päev kõikvõimalikke andmeid. Andmebaase koostab nii riik, pangad kui ka äriettevõtted, kellega meil midagi pistmist on.
Kui elad kasiino lähedal ja juhtud hilja õhtul sealt raha võtma, siis pank arvab, et oled mängur ja laenu ei saa. Kauplus teab, mida sööd, kui tihti ostad õlut või rosoljet. Elektriarvesti lugevat, millal telekat vaatad ja pesu pesed.
Kui oled hädas oma kohustuste täitmisega, siis aheldatakse sind seitsmeks aastaks krediidiinfo või maksehäirete registrisse.
Keegi kuskil teab, kuidas sa makse maksad, kellega äri ajad, kui hea on su tervis, mida teeb su pere, kus sa elad ja mida arvad.
Iga internetti riputatud infokild, foto või tekst talletub seal veebimaailma lõpuni. Varem või hiljem võib see avalikkuse ette imbudes tekitada paksu pahandust, kui meenutada Wikileaksi või Panama infoleket.
Mida demokraatlikum ja vabam on ühiskond, seda ahistatum on inimene oma igapäevaelus. Meie istumist-astumist ja sõnakasutust jälgivad ning on valmis turja hüppama arvukad elektroonilised või lihast ja luust järelevaatajad.
Vaadates meediumist avalikku ruumi paiskuvaid sotsiaalkampaaniaid, kantseldab riik meid igal sammul. Sotsiaalministeerium võitleb soolise ja seksuaalse vägivalla vastu. Maanteeamet manitseb roolis telefoni tasku jätma või gaasipedaali mõõdukalt suruma ja raudteeohutusega tegelev OLE hoolitseb, et jõuakime jõuluks koju, ja keelab raudteel jalutamise.
Päästeamet tuletab meelde suitsuandureid, keelitab ujuma kaine peaga või ähvardab kulupõletajaid. Keskkonnaministeerium õpetab prügi sortima. Kaitsevägi värvib kevaditi veteranide austuseks rinnad sinililleliseks.
Nimekirja võiks jätkata veel ja veel.
Tahaks põgeneda ahistava vabaduse eest kaugele metsakülla, kuhu ei paista kätte ühegi mobiilimasti vilkuvat tippu. Ent ka ei võta võimalust, et jääd aerofotole või naabrimehe drooni kaamera ette.
Nii saadab meid igal sammul kellegi pilk ja mis jätab vabaduse olla vangis infoühiskonna kõikenägevas ja kontrollivas maailmas. Elame nööri mööda ja kadestame pärisorjast vaarisa, kel oli iga päev priiust käes rohkem kui meil praegu.
http://jarvateataja.postimees.ee/3707889/vabadus-elada-noori-mooda
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar