«Näe, seal teistpool raudtee silda, loduvõpsikus, saab meil varsti olema
linn!» lõõpis üks tuttav läinud laupäeval mu kodukülas Esnas
Naabriplika laadal loetud meetrite kaugusel oleva Roosna-Alliku,
tulevase Paide piiri poole viidates.
Kunagine kooliõde naaberkülast hõikas vastu tulles käigupealt: « Mis te Esnas teete? Meie Öötlas ja Vodjal hakkame Paidega liitumiseks allkirju koguma. Kui maavald Kareda alla neelab, läheme külade kaupa ära.»
Riigikogu menetluses olevasse haldusreformi seaduse eelnõusse kirjutati äsja juurde klausel, mis lubab küladel ühe omavalitsuse alt teise alla minna.
«Me vanad ka, kes meid seal vallamajas ikka kuulab,» rehmas järgmine, kui laadatänaval jutt tasapisi haldusreformile veeres.
Võiks ju rahus jäätist limpsida, laadaõlut mekkida või lihtsalt lõuga lõunasse sirutada, kui lapsed on batuudile kargama saadetud.
Kuid võta näpust – mõni inimene ei saa võrratu kevadilmaga laadamelus uidates peast muret tuleviku pärast. On neid, kes on ette alla andnud, kui ka neid, kelle sees pulbitsev kuraas alles otsib väljapääsu.
Nagu sõda hakkaks tulema. Ei taibanud küsida, kas nad tikke, küünlaid ja soola ka juba varuvad. Ehk nii tõsiseks ei kisu, et pööningult vanaisa kärbikut otsima minna.
Eks see omavalitsuste liitumine ole pentsik küll: käputäis volinikke nii Järvamaa kui ka muu Eesti omavalitsustes peab riigivalitsuse pealekäimisel ummisjalu otsustama sadade eest, mis vallas inimesed nende ümbert aasta pärast elama hakkavad.
Volinike südametunnistusele jääb, kas hääletatakse oma isiklikult mättalt – et säilitada uues vallas või linnas erakonnale toetus ja võim ning omale soe koht, või nähakse suuremat pilti ja küsitakse inimestelt nõu ja seljatagust.
«Naabriplika» seriaali karikatuurne vallavanem Pavel Kosaar on oma jõulise valitsemisstiiliga loonud pseudoreaalsuse, kus omajagu inimesi usubki, et õige on nii, nagu võimumehed ees kärgivad.
Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro on öelnud, et kui inimese käitumine lähtuks järjekindlalt piibli, koraani või mõne muu püha raamatu seadusest, mis kõikidele kindlad ja ühetaolised nõuded ette kirjutaksid, ei kanduks kõnekäänd «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» kultuurist kultuuri ja ajast aega.
Tänapäeva inimene õnneks ei käi kantslist öeldud ühetaolise tõe järgi, kus kõik mõistavad seadustesse või tavadesse pandut kollektiivse üksmeelega. Isegi suurima tahtmise juures pole lootust, et kõik kogukonna liikmed saavad ühest ja samast reeglist aru ühtmoodi.
Mööngem siiski, et meie seas on nii lihtsama meelelaadiga inimesi kui ka neid, kes on kohanemisvõimelisemad, kiiremad ja osavamad kehtivaid olusid enda kasuks kallutama. Nad on need, kes ületavad piire ja seavad uusi.
Kosaarlik jupiteri õigus võib ju tähendada tegutsemist väljaspool kehtivaid reegleid, kus rusika lauale löömine annab korruptiivset edumaad teiste kogukonnaliikmete ees.
Foto: Urmas Glase
Tegelikus elus oleks aga vale mustvalge telg, kus pukki seatud asjamehed on ilmtingimata salakavalad ja pahad ning lihtne inimene see, keda Kröösmani kombel lollitatakse ja haneks tõmmatakse.
Objektiivselt annab ümbritsev keskkond meile ühesugused raamid. Piltlikult öeldes on ilm kõigile üks, aga kraavi sõidavad libedaga need, kes eksivad teeolusid, sõiduki tehnilisi omadusi ja oma võimeid hinnates.
Ühiskond loob meile märkide ja väärtuste süsteemi ehk annab kokkuleppelise korra, kui soovite turvalisuse, mida kogukondlikult aktsepteeritakse. Keskkond võimaldab igale liikmele tingimused eluks, eneseteostuseks, pere-, ühiskondlike- ja majanduslike sidemete loomiseks. Ainuke takistus oleme endale ise.
Näiteks 30 aastat tagasi võis ettevõtlik inimene spekulandi ja liigkasuvõtjana sattuda ühiskondlikku häbiposti ja trellide taha, aga tänapäevases äriilmas osavalt kasvatada ainelist heaolu ja ühiskondlikku lugupeetust.
Füüsilist aktiivsust saab kanaliseerida agressiivses allilmas musti tegusid tehes, sõdurina sõjaväljal kangelasena kodumaad kaitstes või spordiareenil paljude iidolina rambivalguses särades. Teelahkmel on mõjutajaks keskkond, mis annab raja valikuks impulsi ja asetab meid konteksti.
Ühel või teisel moel märgitud piiride ületamine näib kuuluvat tänapäevasesse kultuuri samavõrd kui piiride tõmbamine. Vabas ühiskonnas pole Jupiter see, kelle käes on võim ja aujärg, vaid see, kelle argumendid on tugevamad ja selja taha koguneb rohkem toetajaid. Seda ei tohiks ükski haldusreformi elluviimisega seotud ametiisik unustada.
Nii pole suurem asi draama, et liitumispalavikus omavalitsusjuhid proovivad tagatubade kokkuleppeid läbi suruda, kui kogukonnaaktivistid tuletavad külarahvast kokku tuues meelde, kes riigis on kõrgema võimu kandja. Selline eluterve eriarvamusi esile toov vastasseis ja uue tasakaalu otsimine viib demokraatiat edasi.
Nagu ütles keiser Napoleon, on iga sõduri seljakotis marssalikepike. Samavõrd võib igast üksikindiviidist soodsas keskkonnas ja sobilike isiklike eelduste olemusel saada Jupiter, kui me ta teejuhtide abiga endas üles leiame ja veename ülejäänud kogukonda härjaks jääma.
Soovin kõigile jõudu ja mõistust veelkord professor Harrot tsiteerides: «Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.»
Kunagine kooliõde naaberkülast hõikas vastu tulles käigupealt: « Mis te Esnas teete? Meie Öötlas ja Vodjal hakkame Paidega liitumiseks allkirju koguma. Kui maavald Kareda alla neelab, läheme külade kaupa ära.»
Riigikogu menetluses olevasse haldusreformi seaduse eelnõusse kirjutati äsja juurde klausel, mis lubab küladel ühe omavalitsuse alt teise alla minna.
«Me vanad ka, kes meid seal vallamajas ikka kuulab,» rehmas järgmine, kui laadatänaval jutt tasapisi haldusreformile veeres.
Võiks ju rahus jäätist limpsida, laadaõlut mekkida või lihtsalt lõuga lõunasse sirutada, kui lapsed on batuudile kargama saadetud.
Kuid võta näpust – mõni inimene ei saa võrratu kevadilmaga laadamelus uidates peast muret tuleviku pärast. On neid, kes on ette alla andnud, kui ka neid, kelle sees pulbitsev kuraas alles otsib väljapääsu.
Nagu sõda hakkaks tulema. Ei taibanud küsida, kas nad tikke, küünlaid ja soola ka juba varuvad. Ehk nii tõsiseks ei kisu, et pööningult vanaisa kärbikut otsima minna.
Eks see omavalitsuste liitumine ole pentsik küll: käputäis volinikke nii Järvamaa kui ka muu Eesti omavalitsustes peab riigivalitsuse pealekäimisel ummisjalu otsustama sadade eest, mis vallas inimesed nende ümbert aasta pärast elama hakkavad.
Volinike südametunnistusele jääb, kas hääletatakse oma isiklikult mättalt – et säilitada uues vallas või linnas erakonnale toetus ja võim ning omale soe koht, või nähakse suuremat pilti ja küsitakse inimestelt nõu ja seljatagust.
«Naabriplika» seriaali karikatuurne vallavanem Pavel Kosaar on oma jõulise valitsemisstiiliga loonud pseudoreaalsuse, kus omajagu inimesi usubki, et õige on nii, nagu võimumehed ees kärgivad.
Tartu Ülikooli psühhofüsioloogia professor Jaanus Harro on öelnud, et kui inimese käitumine lähtuks järjekindlalt piibli, koraani või mõne muu püha raamatu seadusest, mis kõikidele kindlad ja ühetaolised nõuded ette kirjutaksid, ei kanduks kõnekäänd «Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale» kultuurist kultuuri ja ajast aega.
Tänapäeva inimene õnneks ei käi kantslist öeldud ühetaolise tõe järgi, kus kõik mõistavad seadustesse või tavadesse pandut kollektiivse üksmeelega. Isegi suurima tahtmise juures pole lootust, et kõik kogukonna liikmed saavad ühest ja samast reeglist aru ühtmoodi.
Mööngem siiski, et meie seas on nii lihtsama meelelaadiga inimesi kui ka neid, kes on kohanemisvõimelisemad, kiiremad ja osavamad kehtivaid olusid enda kasuks kallutama. Nad on need, kes ületavad piire ja seavad uusi.
Kosaarlik jupiteri õigus võib ju tähendada tegutsemist väljaspool kehtivaid reegleid, kus rusika lauale löömine annab korruptiivset edumaad teiste kogukonnaliikmete ees.
Tegelikus elus oleks aga vale mustvalge telg, kus pukki seatud asjamehed on ilmtingimata salakavalad ja pahad ning lihtne inimene see, keda Kröösmani kombel lollitatakse ja haneks tõmmatakse.
Objektiivselt annab ümbritsev keskkond meile ühesugused raamid. Piltlikult öeldes on ilm kõigile üks, aga kraavi sõidavad libedaga need, kes eksivad teeolusid, sõiduki tehnilisi omadusi ja oma võimeid hinnates.
Ühiskond loob meile märkide ja väärtuste süsteemi ehk annab kokkuleppelise korra, kui soovite turvalisuse, mida kogukondlikult aktsepteeritakse. Keskkond võimaldab igale liikmele tingimused eluks, eneseteostuseks, pere-, ühiskondlike- ja majanduslike sidemete loomiseks. Ainuke takistus oleme endale ise.
Näiteks 30 aastat tagasi võis ettevõtlik inimene spekulandi ja liigkasuvõtjana sattuda ühiskondlikku häbiposti ja trellide taha, aga tänapäevases äriilmas osavalt kasvatada ainelist heaolu ja ühiskondlikku lugupeetust.
Füüsilist aktiivsust saab kanaliseerida agressiivses allilmas musti tegusid tehes, sõdurina sõjaväljal kangelasena kodumaad kaitstes või spordiareenil paljude iidolina rambivalguses särades. Teelahkmel on mõjutajaks keskkond, mis annab raja valikuks impulsi ja asetab meid konteksti.
Ühel või teisel moel märgitud piiride ületamine näib kuuluvat tänapäevasesse kultuuri samavõrd kui piiride tõmbamine. Vabas ühiskonnas pole Jupiter see, kelle käes on võim ja aujärg, vaid see, kelle argumendid on tugevamad ja selja taha koguneb rohkem toetajaid. Seda ei tohiks ükski haldusreformi elluviimisega seotud ametiisik unustada.
Nii pole suurem asi draama, et liitumispalavikus omavalitsusjuhid proovivad tagatubade kokkuleppeid läbi suruda, kui kogukonnaaktivistid tuletavad külarahvast kokku tuues meelde, kes riigis on kõrgema võimu kandja. Selline eluterve eriarvamusi esile toov vastasseis ja uue tasakaalu otsimine viib demokraatiat edasi.
Nagu ütles keiser Napoleon, on iga sõduri seljakotis marssalikepike. Samavõrd võib igast üksikindiviidist soodsas keskkonnas ja sobilike isiklike eelduste olemusel saada Jupiter, kui me ta teejuhtide abiga endas üles leiame ja veename ülejäänud kogukonda härjaks jääma.
Soovin kõigile jõudu ja mõistust veelkord professor Harrot tsiteerides: «Geenid ja keskkonnad on olulised ja aitavad käitumist seletada, kuid mitte välja vabandada, sest meile jääb alati võimalus teha otsuseid, mis tähendavad valikut elada mõistlikumat ja tervemat elu.»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar