Auto on suremas, elagu auto!

Saksamaa parlamendi kodades ringlev plaan sisepõlemismootoritega sõidukid hingusele saata kõlab kui Vene tsaar Tarass Bulba ütlus oma pojale: «Mina sinu sünnitasin, mina su tapan!»

Kui Saksamaa Liitvabariigi parlamendi ühe koja otsus peaks järgmises kojas kinnitust saama, ei veere 2030. aastast selle riigi autosalongidest välja enam ühtegi sisepõlemismootoriga sõidukit.

Esimese ehmatusega võiks arvata, et Saksmaa riigitüüri juurde on pääsenud tehnika võidukäigule altkulmu kiikavad tegelased, kes on otsustanud oma kuulsate kaasmaalaste, 1876. aastal sisepõlemismootori leiutanud Nicolaus Otto ja 1885. aastal selle vankri jõuallikaks nuputanud Karl Benzi leiutised poolteist sajandit hiljem inimkonna suurimaks eksimuseks kuulutada.

Küllap jääb sisepõlemismootorita auto ikkagi autoks.


Ons sakslased peast põrunud ja tahavad ajalooratast keerata tagasi aega, kus päevateekondi mõõdeti hobuse jaksuga suuremaid vahemaid läbida?

Mis saab sakslaste 1930ndatel rajatud maailma esimestest kiirteedest ja selle eeskujul üle Euroopa ja maailma rajatud teedevõrgust?

Kas ka meie peame hakkama häbenema mõnes ürikus toodud teabekildu, et Eesti territooriumile 1895. aastal siginenud esimene jõuvanker kuulunud Paide kreisiametnikule?

Tegelikult on sakslaste mõistus korras. Radikaalsete avalduste taga on riiklikult võetud siht asendada vanad head bensiini ja diislikütusega tuksuvad autod elektriautode vastu.

Kevadel otsustas Saksa valitsus 60 000 eurost kallimate elektriautode ostjatele maksta koguni tootjatega kahasse peale 4000 ja hübriidauto soetajatele 3000 eurot.

Selle meetmega loodetakse 2020. aastaks Saksamaa teedel näha vähemalt miljonit elektriautot. Veebruari seisuga oli sakslastel elektriautosid koos hübriidjõuallikaga masinatega 55 000, mis on autode üldarvu silmas pidades piisk meres. Seega on sakslastel paariks järgmiseks aastaks võetud tõsine eesmärk.

Eelmisel nädalalal arvasid ETV hommikuprogrammis «Terevisioon» kodumaised teadusmehed, et sakslased on võtnud ette liiga jõulise ja suure tüki. Nende meelest on praegu toodetavate elektriautode liitiumioon­akud liiga väikse mahtuvuse ja väikese töökindlusega, et neist oleks tõsiseltvõetavat alternatiivi sisepõlemismootoritele.

Ent ka nemad möönsid, et bensiini ja diisliküttega sõitvate autode tootmise lõpetamine on aja küsimus ja fossiilsetel kütustel tugineval tsivilisatsioonil on jäänud piiratud aeg alternatiive otsida. Kuskilt tuleb ots lahti teha, vaja on veel tõhusamaid tehnoloogiaid, mille kallal juba töötavad ka Eesti ettevõtted.

Tuhanded targad maailma eri paigus murravad juba aastaid pead, mis saab mitte väga kauges tulevikus, kui fossiilsete kütuste varu maailmas hakkab pöördumatult otsa saama.

Harjumuspärase elustandardi säilitamiseks nähakse abi alternatiivsete kütuseliikide, ennekõike taastuvenergia nagu tuule-, hüdro- või päikeseenergia kasutamist.

Samavõrd oluline moment kui alternatiivide leidmine laepirni hõõgvel hoidmiseks on transpordi ümberkorraldamine elektrijõule, mis nõuab sõidukite tarbega kohandumiseks suurt salvestusmahtu.

Sotsiaalteadlased hoiatavad, et kui seda lähima 50 aastaga ei õnnestu saavutada, siis on praegune maailmakorraldus ja majandusmudel määratud hukule.

Ebaõnnestumise hind võib olla kapitalistliku majandussüsteemi kokkuvarisemine, diktatuuride taasteke ja muud mustad stsenaariumid. Liiga palju on maailma ajaloost tuua näiteid, kus tsivilisatsioonid on hukkunud oma arengu tipus.

Kaasaegne inimene, kes on harjunud end pidama kõikvõimsaks usub veel sinisilmselt, et küll mõeldakse midagi senise tarbimispeo jätkamiseks välja. Ka praeguse rahvusvahelise poliitilisest olukorra tõttu madalaks surutud nafta hind mõjub uinutavalt.

Kunagi keerati jõgesid tagurpidi voolama ja saadeti inimesi kuule. Küll aitab hädast aatom, kuulutas veel hiljuti inimkonna optimism uut õitsengut.

Paraku on tuumaenergia keskkonnale sama ohtlik kui ahju aetud või sisepõlemismootorile joodetud fossiil. Viimase paarisaja aastaga on inimkond planeedi loodust kõvasti solkinud.

Kui tahame oma maailma elamiskõlblikuna tulevastele põlvedele edasi anda, siis polegi suurt valida, kas kobida tagasi savionni või meelitada tuul ja päike praeguste autode paagitäiega võrreldava efektiivsusega akusid laadima.

Hoiame sakslaste algatusel silma peal, küllap siis sõidame veel.

 http://jarvateataja.postimees.ee/3884315/auto-on-suremas-elagu-auto

Presidendi valimine kajakasupi retsepti järgi

Tänavusel arvamusfestvalil rääkisin Vallimäe kaugemas servas Vabaerakonna esimehe Andres Herkeliga ilmaasjadest. Meiega liitus Herkelile tuttav Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli äsja ühel arutelulaval öelnud, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga.

Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.

Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.

Autori foto.


Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.

Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.

Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.

Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.

«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimis­urnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.

Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.

Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.

Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.

Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.

Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.

Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.

Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.

Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.

Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.

Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.

Palju jõudu talle selleks!

http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi