Tänavusel arvamusfestvalil rääkisin Vallimäe kaugemas servas
Vabaerakonna esimehe Andres Herkeliga ilmaasjadest. Meiega liitus
Herkelile tuttav Euroopa Kontrollkoja liige Kersti Kaljulaid, kes oli
äsja ühel arutelulaval öelnud, et eetiline riik ei mängi oma rahvaga.
Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.
Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.
Autori foto.
Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.
Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.
Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.
Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.
«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimisurnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.
Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.
Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.
Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.
Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.
Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.
Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.
Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.
Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.
Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.
Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.
Palju jõudu talle selleks!
http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi
Vaagisime festivali teemasid ja korraldust ning veeretasime sundimatut juttu, nagu seda ikka teevad suvesoojal päeval juhuslkult kohtunud inimesed. Mäletan, et Kaljulaid oli oluliselt emotsionaalsem, kui me teda viimaste nädalate teleekraanilt oleme harjunud nägema. Vaevalt oskas keegi siis aimata, et kahe kuu pärast on üks sellest seltskonnast Eesti Vabariigi president, inimene, kelle iga samm on üldsuse tähelepanu all ja kaamerate vaateväljas.
Seekordsed presidendivalimised olid üldse imelikud. Mõneti meenutas see kajakasupi keetmist, kus erakonnad viskasid üldsuse ette rappimiseks viis kandidaati. Vaesekestelt kitkuti sulgi kevadest saati, visati külma vette, keedeti ja riisuti vahtu.
Vaikne tuli hõõgus poti all kuid. Augusti lõpus kallati vesi ära, tiriti kandidaadid kastrulist välja ja sätiti riigikogu ette. Parlamendisaadikud mekutasid neid paar päeva ja tõdesid, et ega neist ükski veel süüa sünni.
Presidendikandidaadid kallati uuesti külma veega üle ja keedeti veel kuu aega. Vahepeal pandi ikka pipart ja loorberit, näpuga soola. Septembri lõpus õngitseti kandidaadid valimiskogu ette ja lasti leemekulp uuesti ringi käima. Prooviti mitu korda, aga mitte kuidagi ei jäänud sõelale pala, mis ühe jagu rohkem kui pooltel kohaletulnutest oleks keele alla viinud.
Veelgi enam. Kui suurem osa proovis kokkade serveeritud leeme juures teha maiat nägu, siis 60 valijameest jooksis nina kinni hoides ja öökides valimiskasti juurest kriipsugi sedelile tõmbamata minema. Neist piisas, et kogu supitegu leent selgineda lastkmata ja tükis pajaga üle aia visata.
Nii poliitikute kui ka üldsuse seas hakkasid aina valjemini kõlama hääled, mis tunnistasid senise presidendi valimise korra mädaks ja nõudsid koos sisuga ka poti minemavisakamist. Käredamad soovinuks potile veel paar korda järele joosta ja seda uuesti ja uuesti minema visata.
«Ajagem vusskokad pliidi äärest eemale ja laskem valimisurnide juurde kodust seapraadi moorida mõistvad pereemad ja kartulite praadimisele spetsialiseerunud pereisad! Rahvas peab ise saama endale presidenti teha,» nõudsid nad.
Ajaloost leiab näiteid, kus riik on langemas kaosesse, võimu- ja ametikandjad on kaotanud lootuse ja vaatavad käed põlvedeni rippu apaatselt, kuidas riik nende ümber kokku variseb.
Just sellelt pinnalt tõusis 1429. aastal saja-aastases sõjas Jeanne d`Arc Prantsuse väe etteotsa, et viia ellu pühakutelt saadud ilmutuslik ülesanne ajada inglased maalt välja ja aidata kuningas troonile.
Küllap on liig võrrelda nelja lapse ema ja vanaema Orleansi neitsiga. Ometi leidsid riigikogu vanematekogu aksakallid, et viimase kuu-paariga poliitikas lahvatanud isekus, vaen ja rivaalitsemine tuleb maha matta ja viie päevaga leida Eestile imetegija. Seda oli kõigest päeva jagu vähem, kui kulus taevataadil kogu maailma loomiseks.
Kersti Kaljulaidi kiirkorras presidendiks tuunimist serveerisid Toompea poliitrühmitused erakondade kokkuleppena, mis taastab kodurahu ja heastab inetuks kiskunud eelmised valimisvoorud.
Eile ametisse astunud riigipea on andnud sõna olla erapooletu ja kõikide alamate president sõltumata nende ilmavaatelistest eelistustest.
Ta on lubanud olla seal, kus Eestis on probleeme, rääkimas inimestega. Meie vastne president on tark ja erudeeritud naine, tema mõttevahedust on võrreldud eelkäija Lennart Meriga.
Viimane nädal on tekitanud skeptikutes küsimusi, kas kõik on nii ilus, nagu räägitakse, või on ikkagi presidendi selja taga toimetamas mõni kitsam tagatuba.
Kohe tuletati meelde, et vastne president on kunagi kuulunud IRLi ja olnud peaminister Mart Laari nõunik. Eelmine nädal tõi teate, et presidendi kantseleid hakkab juhtima sama erakonna hiljutine peasekretär.
Ka IRLi endise peaministri ja esimehe Juhan Partsi sujuv määramine Kaljulaidi asemel uueks kontrollkoja liikme kandidaadiks, mille üle varem kõvasti piike murti, jätab mulje, nagu näeksime jäämäe veepealset osa.
Eile riigikogus peetud kõne annab lootust, et presidendil on soov olla riigi eetilise ja aatelise vaimu kandja. Oma sõnade tõestamiseks on vaja malbel häälel ja emotsioone peitval presidendiproual hakkata ennast väga veenvalt kehtestama ja karismat rahvale näitama.
Palju jõudu talle selleks!
http://jarvateataja.postimees.ee/3867471/presidendi-valimine-kajakasupi-retsepti-jargi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar