Vastus «Hea!» tähendas, et hetk hiljem ei saanud 22aastane lõbureisija enam aru, kus on taevas, kus on maa. Kabiini kuplist vilksas murdosa sekundiga kord roheline, kord sinine vaade.
Tervis oli tõesti hea, sest ajakirjaniku sisikond ei teinud peadpööritava vigurlennu peale teist nägugi.
See ei olnud veel kõik. «Tahad ise lennata proovida?» kõlas kõrvaklappides tuntud lennuinstruktori Illar Lingi järgmine küsimus. Küllap juba aimate, et too õhuseiklusse sattunud ajakirjanik olin 25 aasta tagune mina.
Kuigi piloot selgitas muretult, et lennuk on lihtne kui jalgratas, talla pedaale ja sikuta juhtkangi ning lennuk kuuletub, ei julgenud ma higiste pihkude vahele ootamatult sattunud kangiga eriti rapsida.
Minu enesealalhoiuinstinkt oli liiga tugev, et kamikaze kombel tundmatusse pikeerida. Mõne kerge jõnksu juhtkangiga ikka tegin, et tunnetada, kuidas lennuk reageerib, ja kõik. Juba sellest piisas, et higinire saaks selgroogu mööda alla nõrguda.
Ega see, et mõned ajad varem olin Kaukaasias parasjagu sõdiva Iraani piiri lähistel kaks aastat aega teeninud lennuväes polgujao alalises valmisolekus ründelennukite SU 24 keskel, ei teinud minust ju kriipsu jagugi lendurit.
Kui keegi taipab mõnes viktoriinis kunagi küsida ajakirjaniku nime, keda on taasiseseisvunud Eesti tsiviilõhusõidukite registrisse kantud esimese lennuki juhtkangi taha lastud päeval, mil värskelt värvitud Eesti pardanumbritega lennumasin esimest korda pilvede vahele tõusis, siis jätke meelde.
Katsu sa tänapäeval juhusliku möödakäijana lennuki kokpitti piloodi toolile pääseda. Vaba riigi värsked vabad kodanikud tundsid, et nad võivad teha, mida tahavad. Pealegi oli igas ettevõetud asjas õhinat.
Kuu, mis 1991. aastal oli möödunud ülemnõukogu otsusest taastada Eesti riik, tõi igal hetkel meie argipäeva aina rohkem ja rohkem iseseisvust. Lisaks rahvusvahelisele iseseisvuse tunnustamisele iseseisvusime täistuuridel siseriiklikult.
Aeg oli selline, et ajakirjanikuna võisin iga päev näha ajaloolisi sündmusi. Näiteks 26. augustil olin koos Järvamaa prokuröri, politseiprefekti ja kodukaitse meestega Paides KGB kohaliku kontori ülevõtmisel.
Tagantjärele võib praalida, aga napp nädal pärast augustiputši läbikukkumist ja NSV Liidu lagunemist nõudis kurikuulsa ja hirmu sisendava asutuse ukselingi vajutamine neilt meestelt omajagu julgust.
Ent mis iseseisev riik me olnuks, kui oleksime lasknud võõrriigi julgeolekul rahumeeli oma õuel iga päev edasi nuhkida? Või mõnel teisel viisnurgaga tärnil edasi peremeest mängida.
Kus vähegi oli võimalik mõni märgilise tähendusega iseseisvuskuulutus taasesitada, seda ka tehti.
Nii polnud imestada, et tol pühapäeval, kui eestlased võtsid üldrahvalikult kartulit, oli Koigi lennuväljal transpordiminister Tiit Vähi taktikepi all tseremoonia, mis jälle muutis Eesti grammikese iseseisvamaks.
Vaieldamatult oli see toiming sümboolne, sest Eesti tsiviillennupark koosnes ainult paarist Nõo lennuringi õppelennukist. Aeroflotist oli tükk nimega Estonian Air alles eraldamata, kuigi Boening oli jõudnud oma skaudid juba Eestisse uutest lennukitest rääkima läkitada.
Küsite juba, miks ma täna ammustest aegadest nii õhinal pajatan?
Eks ikka selle pärast, et ju igatsen 25 aasta tagust vaest, kuid üleüldist teotahet ja lootust täis aegu.
Viimast kuud ammusega võrreldes teeb nukraks, et meie valitud riigipilootidel on kadunud isu kõrgele lennata ja nauditava poliitilise kõrgpilotaaži asemel jätkub vaid võhma hiilida üksteisel angaaridesse telikuid saagima.
http://jarvateataja.postimees.ee/3850759/kui-ma-viimati-surmasolme-tegin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar