Mäletan 90ndate hullumeelset kauboiaega, kus oli vaat et iseenesestmõistetav, et baari sõideti autoga ja pärast rooliti sealt kuidagiviisi tagasi. Nagu oleks see olnud osa iseseisvuse taastamisest – teen, mida tahan.
Tagantjärele on raske hinnata, kust selline mentaliteet pärineb. Ei meenu loomeliitude pleenumilt, öölaulupidudelt, Balti ketist, ammugi rahvarinde või kodanike komitee üleskutsetest innustust nõukogude korra vastu end mälukasse võidelda.
Nõukogude ajal oli vähe vintis peaga rooli tikkujaid, vahel leidis mõni neist kraavist mõne puu, mida autoga emmata. Meenub paar sugulast, kes jamaga hakkama said ja ilma jututa viieks aastaks jalameheks tehti. Pärast võttis kollektiiv nad käendusele ja lubas ümber kasvatada.
Et 30-40 aastat tagasi oli autosid ja õnnetusi vähe, leidis iga tõsisem kõks lehes äramärkimist. Vähe sellest, juhtumi foto ja lühikokkuvõte riputati miilitsamaja aknale nädalateks pleekima, et ühiskonna hukkamõist oleks täielik. 1980ndatel kruviti napsinina autole suisa O-seeria registrinumber, mille rahvasuu oinamärgiks tembeldas.
Tänapäeval teeb maanteeamet ennetustööna liiklusohutuskampaaniaid, politsei manitseb, paneb juhte järjest puhuma ja nuhtleb patustajaid. Aga sama visalt nagu lendavad ööliblikad lambikuplile, tulevad vahele võetud ja jalameheks tehtud roolijoodikute asemele järgmised, nagu kasvab lohele tagasi maharaiutu asemele uus pea või mitu pead.
Joovastavad ained on ajaloos inimkonnaga ühte jalga käinud aastatuhandeid. Muinaseestlased tõstsid tuju meest pruulitud mõduga, ristisõdijatega jõudsid meie kanti õlu ja vein.
Hundijalavee võidukäigu eest peame tänama tsaarivõimu ja mõisahärrasid, kelle piirituseäri lõi õitsele XVIII sajandi lõpul.
Pea igas mõisas tuksus Piiteri põhjatut turgu jootev piiritusevabrik ja mõisniku soosingul kuskil samas kõrts, kus kodumaist turgu sisse määriti ning uusi tarbimisharjumusi talurahva geneetilisse koodi punuti.
Mäletate Tammsaare «Tõde ja õigust» ja Vargamäe kangeid naisi, kes väikeste vankritega oma kõrtsipraalimisest väsinud peremehi koju lohistasid? Mitu sajandit on naps olnud meie elu ja kirjandusklassika lahutamatu osa. Kellele ei meenuks juba lapsepõlvest tuttav Tootsi maias nägu Lati Paci pudelit sahvririiulilt alla upitamas.
Kaasaja populaarsete seriaalide edetabelites troonivad Esna kuulsaimad mehed Sokrates, Insener ja Tola, kelle elu tiirleb suuresti uue pudeli nuputamise ümber. Vaatajaid paneb heldima viinas peituv humoorikas tõde.
Veel enne «Naabriplika» seriaali tähelendu panin eriti Lõuna-Eesti kandis ringi liikudes tähele, et paljude bussipeatuste pingil kõlgutas kaheliitrise ballooni seltsis jalgu paar kohalikku filosoofi ja parandas maailma.
Ometi kurdavad tänapäeva arvamusliidrid, et eestlastel pole joogikultuuri ja tilk napsi paneb eestlase käituma sama veidralt kui tulivett rüübanud indiaanlase või saket luristanud jaapanlase.
Küllap oleks ausam öelda, et alkoholikultuur on meil olemas, aga häbeneme oma kaasmaalaste muudest eurooplastest rajumat ja enesehävitajalikku stiili.
Terviseedenduse seisukohast on tore, et aina rohkem on neid, kes löövad silmad maha, kuulates teiste kiitlemist, kuidas me napsilembesemate rahvuste edetabelis heitleme esikoha pärast tšehhide, soomlaste ja venelastega.
Lohutab, et minu põlvkonna jagu nooremad ülikoolikaaslased väidavad, et noortel pole enam aega napsi võtta – vaja on õppida, tööl käia, hobidega tegeleda. Pokemonide tagaajamine ja kettagolfi pildumine ei tekita ka uude hommikusse pohmelli. Siiski mitte kõik noored ei pea õppimist ja enesearendust nii oluliseks.
Oma kogemusest tean, et näiteks saksakeelne Euroopa keskendub noorte harimisele ja harjumuste muutmisele ega looda ümber kasvatada vanu vintskeid jändrikke.
Mis rohi mõjuks visalt vastu panevatele saurustele, kes järjekordsel puhumisreidil ei oska seletada, kuidas kaks õhtust õlut on nii vaevalised organismist välja minema? Kas peaks neid karmilt türmi mõistma kui potentsiaalseid mõrtsukaid? Ehk luua mõnele hõredama asustusega saarele reservaat, kus nad oma kombeid saaks muud ilma ohustamata edasi harrastada?
Patoloogiliste roolijoodikutega on midagi sõbralikku ette võtta raske. Mida aga näiteks teha õnnetu porterisõbrast vallavanemaga, kel halvimal juhul on kaotada poliitiku renomee, ametikoht või isegi haldusreformi eduka läbiviimise eest lubatud aastapalk?
Pärast karistust ja hukkamõistmist on oluline inimesed, kes oma tegu siiralt kahetsevad, stressist ja piinlikkusest välja tuua. Käärinud õunte needusest lahtisaamiseks ärgu olgu kahju kasvõi psühholoogi abist, et elu sõlmpunktid lahti harutada ja reeglitesse mõtestatult suhtuva kodaniku kompassi asimuut taas paika saada.
http://jarvateataja.postimees.ee/3833697/kaarinud-ounte-needus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar