Sotsiaalteadlane ja Euroopa Parlamendi saadik Marju Lauristin ütles
Postimehele mõne päeva eest antud intervjuus, et Eesti rahva presindendi
kuvand on Lennart Meri loodud.
See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».
Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.
Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.
1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.
Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk. Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.
«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.
Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»
Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.
Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.
Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida, vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»
Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.
Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.
Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.
President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.
Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.
Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.
Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.
Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.
Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.
http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus
See tähendab, et veel 15 aastat ja kaht järgmist presidenti soovime me näha riigijuhi tüüri juures inimest, kellel, tsiteerides Lauristini, «ei ole vaimset mõju mitte ainult Eestis, vaid kes suudab end maksma panna ka Washingtonis ja Brüsselis. Keda seal teatatakse, tuntakse ja kuulatakse».
Nii oleks tabavam öelda, et eile riigikogus tulemuseta jäänud ja täna jätkuval hääletamisel ei kaaluta, kellest võiks saada Eesti president, vaid mõõdetakse, kas inimene sobib kaks ametiaega riigipeaks olnud Lennart Meri mantlipärijaks.
Ammustel eelmise sajandi 90ndatel olen minagi noore ajakirjanikuna president Meriga mitu puhku kokku puutunud. Need olid humoorikad ja meeldejäävad sündmused, kus president tegi alati midagi ettearvamatut.
1994. aasta 21. novembri pärastlõunal oli sidepataljon rivistatud Kadrioru lossi ette, et võtta vastu koopia lipust, mille Järva maavalitsus ja Paide linnavalitsus annetasid väeosale 1928. aastal.
Koos kõrgete aukandjatega ootasid lossi uste avanemist toonane Järva maavanem Arvo Sarapuu ja Paide linnapea Jaan Rõuk. Lossi uksed läksid valla. President astus trepile. Tseremoonia hakkas peale. Trepist laskuv president märkas trepi kõrval punti ajakirjanikke, kelle seas minagi olin sündmust kajastama tulnud, ja võttis suuna meie poole, jättes lipu õnnistamist ootavad sõjaväelased ja tähtsad ametnikud suurte silmadega ootama.
«Tere, kuidas läheb?» tuli president meie juurde ja kätles muhedat nalja visates kirjatsurad läbi. Ei saa salata, et ajakirjanike seas tekkis meeldiv elevus, et president eelistas meid, jättes kogu ametliku krempli mitmeks minutiks ebamugavasse olukorda tammuma.
Juba mõni hetk hiljem kõneles president Meri sidepataljoni sõduritele lippu üle andes: «Sümbolid ei oma tähendust, kui need pole südames. Lipp ei aita, kui lehvib vardas, vaid selle koht on südames, kus arendab kohusetunnet, austust ja distsipliini.»
Aasta hiljem, 22. novembril 1995 veetsin mõne tunni president Lennart Meri tuules Tapal. Toona oli kombeks, et president tegi riigisiseseid visiite maakondadesse ning see oli kohalikele inimestele suur sündmus, mis tõi kokk hulgaliselt uudistajaid.
Lennart Meri ei püüdnud linna vahel liikudes olla tähtis mees tähtsas ametis, vaid eelistas näidata end inimlikust küljest ja suhelda tänaval uudistajatega. Kes küsis riigipealt paremat elu, see sai vastuseks, et see tuleb endale ise ehitada.
Juhuslikke vestlusi pidades oli president teravmeelne ja lakooniline. Kui mõnigi tapalane lootis presidendihärra nööbist pikemalt kinni hoida, vabandas Meri: «Aega ei ole. Mina pean ju igale poole jõudma!»
Sel hetkel meenutas president jõuluvana, kes igale säravate silmadega lapsele räägib, et peab tõttama kõigile kingitust viima.
Talle ei maksnud palju Tapa kaubamaja müüjatelt uurida, miks pole müügil suuremat komplekti majaehituslegosid, või küsida juhatust, kuidas koduõlle valmistamiseks poest maltoosat leida. Kangaosakonna meetrine joonlaud sobis hästi protokolliülema mõõtmiseks.
Raudteejaamas pistis president pea kassaluugist sisse ja küsis: «Pilet Pariisi, palun!» Kadrina piletid olid ametnikel niikuinii juba varutud. Küsimust tuli seekord vene keeles üle korrata, enne kui hämmeldunud piletimüüja eitavat vastuse suutis anda. Sellele vaatamata jätkas president mõttelendu, et Pariisist sõitnuks ta edasi Versailles’sse, ning uuris, kas meie raudteel oleks selleks puhuks vagun olemas.
President Meri andis pidevalt mõista, et riigipea ei allu reeglitele, vaid kujundab raame ja muudab neid ise. Neid inimesi, kes suudavad sama elegantsel moel seda teha, ei ole meie paesel kamaral palju.
Ent ega Merilgi õnnestunud kõiki omatahtsi seada. Tapalt rongile minnes keelitas ta mahajäävaid kaameramehi ja piltnike efektseid kaadreid võtma, kus president lehvitab kaugeneva rongi ukselt. Nii kui rong paigalt võttis, sulgusid susinal ka rongi uksed. Nii jäi paljudele Tapa jaamas lehvitajatele viimaseks vaatepildiks kaugenev rong ukse vahel sipleva presidendiga.
Hiljem olen kohtunud ka teiste presidentidega. Arnold Rüütlil oli kriitikute meelest maalähedast suhtumist, kuid jäi vajaka rahvusvahelisest haardest.
Toomas Hendrik Ilvest kiidetakse jälle Eesti riigi maine parandamisel väljaspool riiki ja kübermaailmas, aga heidetakse ette vähest rahvamehelikkust ja tegemata tööd kodanikuühiskonna ühendajana.
Lauristinil on õigus, sest nii Rüütlit kui ka Ilvest hinnati ikka Meri kontuuridest lõigatud šablooni järgi. Ma arvan, et pingutagu keegi palju tahes, ühelgi järgneval presidendil ei õnnestu olla Lennart Meri kloon. Mida rohkem püüda, seda koomilisem see välja näeks.
Soovin, et täna või hiljemalt valijameeste kogus suudetakse leida Eestile president, kes ühendab rahvast, taltsutab erakondi soosikuid hellitamata ning oleks välispoliitiliselt osav, kuid seda enda moodi. Unistada ju võib.
http://jarvateataja.postimees.ee/3817005/valida-presidenti-voi-lennartit-selles-on-kusimus
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar