1997. aasta 26. märtsi õhtul andis Jaapanist riigivisiidilt naasnud
president Lennart Meri Tallinna lennujaama käimlas pressikonverentsi,
kus kritiseeris lennujaama räpaseid peldikuid, mis jätsid riiki saabunud
külalisele mulje, et siin elavad inimesed on mustad ja harimatud.
Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.
«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.
Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.
1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.
Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.
Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.
Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.
Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.
Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.
See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.
Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.
Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.
Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.
Foto: Dmitri Kotjuh/JÄRVA TEATAJA/SCANPIX
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.
Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.
Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?
Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.
Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.
Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.
Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.
Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.
Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.
Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.
Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.
Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.
Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.
Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.
Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.
Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.
http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat
Aastapäevad hiljem assisteeris presidendile ajakirjanik Kalev Kesküla väitega, et 30 protsenti eestlastest pidavat olema mustad, 50 hoolikamad ja 20 protsenti puhtad.
«Hügieenikombed on kaasaegses maailmas ühed silmatorkavamad grupitunnused. Pestud inimesed kuuluvad kultuursesse ja valgustatud Lääneilma, räpasevõitu rahvad pimedasse idasse,» tulistas 1998. aasta arvamuslooks hinnatud kolumni autor Kesküla eestlaste uhkuse pihta.
Juba 1660. aastal trükitud eesti keele sõnastikus on toodud väljend «peltick» tänapäevaselt tuntud tähenduses.
1816. aastal ilmus J. W. L. Luce «Tervise Katekismuse Ramat», millest eestlased võisid emakeeles lugeda oma tervise eest hoolitsemise vajadusest ja moodustest, sealhulgas hügieenipidamise ja puhtuse tähtsusest.
Sellele vaatamata polnud talupoegadele asjalkäimise esteetilistel kategooriatel erilist tähendust ega tähtsust 20. sajandi esimese pooleni.
Eesti taluarhitektuurile omane rehielamu oli sajanditega välja kujunenud optimaalse eluaseme võrdkuju. Sisuliselt elas kogu majandusüksus alates pererahvast, sulastest kuni loomadeni koos ühe katuse all. Nii oli kõigil külg-külje kõrval suurem lootus külm talv üle elada.
Veel sajand tagasi oli käimla mõisaliku või linliku elulaadi osa, millele talurahvas oma igapäevaelus erilist kohta ei näinud. Talupojamõistus ei näinud mingit mõtet ekskremente kambrinurka kasti koguda, kui ihuhädadega sai otse heinamaad või põldu väetama kõndida.
Jõuliselt võttis eestlaste hügieeniprobleemidega tegelemise ette alles keiserliku Saksamaa okupatsioonivõim, mis 1918. aastal nõudis vastuvaidlemata igalt talupidamiselt kultuurset lahendust. Aasta vastu pidanud okupatsioonivõim sundis igasse tallu käimla ehitama, mis küll ei aidanud palju talupoegade mõtteviisi muuta.
Läinud sajandi 20. aastatel Eesti vabariigis koostatud sanitaartopograafia luges kokku, et keskmiselt 58,2 protsendil taludest olid peldikud olemas. Kodusel Järvamaal oli see protsent koguni vähem kui 50.
See näitas, et sama agaralt, kui muistse vabadusvõitluse ajal pesti endalt ristimisvett ja lõhuti öösiti päeval kerkinud ristiusu pühakodasid, lükati iseseisvuse tulles ümber pooled käsukorras ehitatud käimlad.
Lõuapoolikutele ei jäänud märkamata ka järgmine, 1930. aastatel oma riigi algatatud käimlakultuuri uuendamise puhang. Irvhambad avastasid, et riik pani peldiku isegi rahale: Toompea lossi kujutaval kahekroonisel mündil oli selgesti näha kindlusemüürist eenduv käimla, mida ajaloolased nimetavad danskeriks.
Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloog Heiki Pärdi tõdes, et Eesti taludes polnud käimlate igapäevane kasutamine veel 30ndate lõpukski üldlevinud. See viitas maal säilinud sajandeid vanale talupoeglikule maailmapildile, mis väljendus konkreetsetes arusaamades puhtuse ja mustuse kohta.
Tekib küsimus, kas sama maailmapilt on eestlasliku kultuuripärandina kandunud tänasesse päeva.
Kahe nädala eest upitas üks Esna mees «Naabriplika» seriaaliga kuulsaks saanud bussipeatuse kõrvale oma kätega ehitatud viksi ja viisaka välikäimla. Isegi valge vaiba pani maha ja sametpehme tualettpaberirulli häda tundvaid teelisi ootama.
Viimastel suvedel Esnast läbi sõites on pea alati mõni siseturist bussipeatuses jalgu kõlgutamas või kaheliitrisest balloonist õlut lonksamas, et tõetruumat fotot saada. Ka eile nende ridade kirjutamise eel märkasin seal üht vihma trotsivat paarikest enekaid klõpsimas.
Bussi ootavad kohalikud tunnevad ninasõõrmetega, et Sokratest, Tola ja Inseneri jäljendavad teelised käivad kohmitsemas ka bussipeatuse varjuküljel. Aga kuhu neil asjale minnagi?
Esna raudteejaama kõrval kössitab lääpa vajunud avalik käimla. Meeste ja naiste sektsiooniga uhke paviljon jäi raudtee kadudes alles, kuid praegu ei tõsta sinna jalga keegi, kel elu armas.
Siseturistide avastatud Esna vaatamisväärsuse hügieeniprobleemile lennartmerilikult viidanud omaalgatuslik käimla, millest tehtud ülesvõte ületas uudisekünnise nii Järva Teatajas kui ka Postimehes, kadus samal päeval, kui lehed sellest kirjutasid.
Eks Kareda vallavõimud andsid lehe kaudu karmi ultimaatumi: miljöösse sobimatu ja kooskõlastamata putka peab kaduma ja nii ka läks. Seega hõljub Eesti kuulsaima bussipeatuse ümber miljööväärtuslik uriinihõng edasi.
Mis sest et Eesti maarahva hügieeni- ja käimlakultuuri uurinud etnoloogi Heiki Pärdi hinnangul juurdusid kaasaegsetele arusaamadele vastavad tavad maarahva seas laiemalt juba möödunud sajandi 30ndatel.
Mis sest et kümme aastat tagasi avastasid naaberkülas Karedal miljööväärtuslikke ehituspärle hinnanud Eesti vabaõhumuuseumi teadurid 19. sajandi algusest pärit taluhoonest ilmselt vanima teadaoleva sisseehitatud käimla, mis oli tollal maarahva seas suur erand.
Avaliku käimla ümber on hiljaaegu lahinguid löödud maakonnalinnas Paideski, aga see on vähemalt Vallimäe veeres olemas, kui kellelgi jaksu ja tahtmist üle mäe uidata.
Külades pole ka moodsaid kaubanduskeskusi, kus saab oma asjatoimetusi õiendada.
Nädalavahetusel tegin peatuse Karksi-Nuia väikelinnas, kus keskväljakul on kaasaegne bussiootepaviljon ja 20 sendi eest saavad nii mehed kui ka naised end eraldi kabiinides kergendamas käia. Läbisõitvatele külalistele lihtne ja tänuväärne lahendus.
Statistikaameti 2011. aasta rahvaloenduse andmed näitavad, et Järvamaal on 1473 leibkonda endiselt veevärgi ja 1801 pesemisvõimaluseta, see tähendab ka veekloseti puudumist. Veel 1989. aasta rahvaloendusel vastas meie kandi 3990 leibkonda, et elamises pole veevärki. Tualetis ei saanud vett tõmmata 5761 majapidamises.
Visalt, aga järjekindlalt kaovad maalt viimased jäljed eestlastele ainuomasest talukultuurist, sellest mustast ja harimatust, kui kasutada president Meri sõnu.
Põlisasukad asenduvad suvitajatega ja maale rahu ja vaikust otsima tulevate moodsate hõimlastega, kes ripuvad nabanööripidi üleilmses arvutivõrgus, vaatavad satelliidilt sadu telekanaleid ja tõmbavad reklaamipauside ajal tualetis rahulolevalt vett.
Aina vähemaks jääb neid inimesi, kes plaksutavad vaimustunult käsi, nähes küla vahel nõgise rehetoa hõngulisest talutarest koidikul trotslikult kapsavagude vahele silkavat põliseestlast.
Läbisõitvale külalisele on elementaarne, et asula, mis naudib laiemat tuntust, pakub talle paremaid tingimusi kui piinlikult bussipeatuse taha hiilida.
http://jarvateataja.postimees.ee/3784819/mida-oelnuks-president-meri-keset-esnat
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar