«Võiks tunda rõõmu, et meie inimesed on suurte liitjate ja lahutajate
kiuste võtmas ohjad oma kätte, kui poleks kurb, et suure ja ühtse
Järvamaa asemel käib kaevikusõda üksikute külade pärast.»
Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.
Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.
On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.
On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.
On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.
On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.
Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.
Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.
Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.
Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.
Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.
Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.
Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.
Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.
Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.
50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.
Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.
Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.
Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»
Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.
Nende sõnadega lõpetasin oma mõttemõlgutuse rohkem kui kaks kuud tagasi. Toonase ajaga on omavalitsuste liitumine edasi arenenud niipalju, et kõigi maakonna omavalitsuste ja ka Järvamaa poole vaatava Käru vallavolikogu on teinud oma eelistuse avalikuks.
Türi liitub Käru ja Väätsaga, Paide linn ja vald sõlmivad kolmikliidu Roosna-Allikuga, ülejäänud seitse omavalitsust rihivad ennast maavalda.
On omavalitsusi, kus enne liitumisläbirääkimiste lõppvooru sisenemist käisid valitsejad koos ametnikeväega omal algatusel külast külla ja seletasid inimestele võimalikult puust ja punaseks tulevikustsenaariume. Neis omavalitsustes pole kuulda, et inimesed olekid volinike valiku peale mässu tõstnud.
On omavalitsusi, kus võimul olijad käisid inimeste ees suletud kõrvadega, et veenda neid kohalike koalitsioonide ette antud valikute ainuõigsuses. Samuti on maanurki, kus külarahva kokkukutsutud koosolekule valitseva koalitsiooni poliitikud üldse nägu ei näidanudki.
On omavalitsusi, kus volinikud ütlevad, et seadus annab neile õiguse ilma kodanike arvamust arvesse võtmata teha otsuseid ja pidagu protestijad mokk maas.
On omavalitsusi, kus maakonnalinnaga liituda soovijaid hirmutati ähvardustega, et linn ei tule talvel koduteed lahti lükkma ja paneb esimese asjana kinni kooli.
Teised räägivad surmtõsiselt, et maainimene on nii eriline, et ei sobi kuidagi linnainimesega ühte ruumi asju arutama.
Oma volinikustaatuse kõikvõimsusega lahmivate kohalike poliitikute silmaklappidega demagoogia tekitab kõhedust. Vallajuht, kes on iga auditooriumi eest valmis kuulama ja vastama, tekitab sümpaatiat ja liidab.
Kas valimistel saadud häältepagas annab õiguse kuulujuttude põhjal ning isiklike sümpaatiate ja antipaatiate najal otsustades sadade inimeste tuleviku üle? Kahtlane.
Võimu ja kogukonna vahelised ebakõlad ei jää enam vaka alla. Kus on omavalitsused kõrgid või jätnud rahvaga olulised asjad läbi arutamata, seal on tüli avalikult majas. Inimesed ei ole nõus, et nende tagaselja toimetab kuskil käputäis volinikke ja proovib põrsast kotis müüa. Kogutakse allkirju küll poolt, küll vastu.
Ambla kant ei taha Järva maavalda vaid Tapale. Kareda valla Paide-poolne serv hoiab jälle linna poole. Türi vallaga liituma pidavale Reopalule on loogiline end ümber nurga Paidesse haakida. Käru kandi põhjaserv ei taha kuulda Järvamaast. Paide vallas koguti allkirju, et säilitada iseseisvus.
Haldusreform ei saa olla edukas, kui liitumisasju aetakse kiirustades, puuduliku või vale info najal ja oma inimesi kuulamata ning asju selgeks rääkimata.
Rabeda tõmblemise on omavalitsustele peale surunud haldusreformi algatanud valitsus ja riigikogu. Kiirustamine ja infopuudus teeb kõiki närviliseks.
Minu meelest tehakse haldusreformi toiminguid vales järjekorras. Ei ole normaalne, et väiksearvulised volikogud surutakse olukorda, kus tekib kiusatus kohalik arvamust üle varre saata.
Reformi alusdokumentidesse tulnuks kirjutada, et volikogule on kohustus eelnevalt välja selgitada oma kodanike eelistused ja selle põhjal astuda järgmisi samme. Nii oleks neil kogukonna mandaat, mis hoidnuks ära palju tüli.
Ent Eestis on omavalitsusi, kelle arvates rikub valitsuse kiirustatud pealesurutud haldusreform kohalike valitsuste põhiseaduslikke õigusi. Viis omavalitsust Tartu- ja Jõgevamaalt tellisid endise justiitsministri, praeguse advokaadi Paul Varuli juhitud meeskonnalt koostatud õigusliku ekspertiisi, mis nende kahtlusi kinnitab.
50 juristi koostöös valminud ekspertiis märkab põhiseaduslikku riivet nii liigses riigipoolses kiirustamises, sundliitmise ebavõrdsete tingimuste loomises kui ka 5000 elaniku piiri seadmises, mis ei iseloomusta kuidagi omavalitsuse haldussuutlikkust.
Kui riigile vastu hakanud vallad saavad riigikohtust õiguse, ei pea omavalitsused, kes tahavad iseseisvalt jätkata ja saavad majanduslikult hakkama, enam ummisjalu tormama kellegagi liituma. Kes tahab liitumist jätkata, need võivad sellega edasi minna.
Selline kohtulahend lööks kaardid uuesti segi, kuid aitaks omavalitsustes pingeid maandada, aega maha võtta ja uuesti rahulikult õigeid otsuseid kaaluda.
Haldusreformi ümber käiva tohuvabohu ilmestamiseks sobivad hästi läinud nädalavahetusel Paides arvamusfestivalil Euroopa Kontrollkoja liikme Kersti Kaljulaiu öeldud sõnad: «Eetiline riik ei mängi oma rahvaga. Enesekindel rahvas nõuab eetilist riiki. Eetiline riik toetab eestlase valikuid. Enesekindel eestlane teeb ise ennast õnnelikuks. Eetiline riik ei kirjuta kellelegi ette, kuidas õnnelikuks saada või mis on õnn, mis on õnn olla eestlane. Enesekindel eestlane on oma valikutes vaba. Olema eestlane siin või mujal. Saama lapsi või elama teistsugust elu. Enesekindel riik lehvitab minejatele, saab kasu tulijatest ja tunnustab iga eestlast, olgu ta selleks sündinud või hakanud. Eetiline riik on tänulik oma kodanikele nende panuse eest ja pakub vastu tervist, haridust, kultuuri, vabadust.»
Ma arvan, et iga poliitiku peas sündinud reform on määratud põruma, kui see ei arvesta inimeste tahet, pole inimestega läbi arutatud ega tööta inimeste heaks. Seega pole veel sugugi hilja teha otsused, mida aastate pärast hinnates poleks kellelgi häbi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar