Harjutamine teeb meistrikandidaadiks

«Nüüd vist tuli?» käis kahin läbi Öötla mõisa saalis kolmveerand tundi kannatlikult oodanud inimsumma. Fotograaf suunas oma objektiivi sissekäigule ning välklambi sähvatus pimestas ust paotanud ülikonda riietatud meest.


Hoolega sihitud kaader läks vett vedama, sest peaminister Jüri Ratase asemel kiikas ukse vahelt ülikonda kandev ihukaitsja ja alles tema varjus võis aimata kõrge külalise kogu.

Foto: Tiiu Saarist.


Ülemöödunud nädalal levis Kareda valla servas kulutulena uudis, et peaminister isiklikult tuleb seltsimajja inimestega juttu puhuma. Nii kõrged külalised ei eksi meie kanti just sageli. Mõni ime siis, et kuulutatud päeval oli Öötla mõisa saal puupüsti rahvast täis. Küllap täitub iga areen, kui püünele oodatakse esimese suurusjärgu staari.


Varasemast meenub, et 2005. aasta suve teises pooles, mõni kuu enne kohalikke valimisi, käis Esna memmedega juttu veeretamas toonane riigikogu esimees Ene Ergma. Ema ütles, et olnud tore inimene. Olen kunagi kirjutanud, et vanaema oli rahvasummas tunnistajaks, kuidas president Päts 1934. aastal Müüsleris vabadussõja ausammast avas. Olnud teine rahvamees.


Perekondliku järjepidevuse huvides otsustasin kogukondlikult tähtsa ajaloolise hetke juures olla. Keegi hõikas, et esimeses reas on koht vaba. Seal istus ees juba mitme valla vanemaid ja volikogu esimehi. Rehmasin vastu, et kohalikuna sobib mulle ka tagareas ja sättisin end tuttavate omakandi inimeste vahele. Las erakonnakaaslased vaatavad oma juhti lähemalt.


Kõrvalistuv meesterahvas oli minu kolumne lugenud ja küünitas uurima, et kas tulin inspiratsiooni ammutama. Kehitasin õlgu. Kui inspireeriv võib olla pikale veniv ootamine tihkeks muutuva õhuga saalis? No näis.


Vanasti nägi lihtsurelik riigipead ainult vermituna raha peale, moodsamal ajastul ajalehest või telerist. Uues valitsuses ei anna peaminister hõlpu endale ega oma ministritele ja läkitab neid mitu õhtut nädalas Eestimaa eri nurkades seltsimajast seltsimajja inimestele riigi asjust seletama. Eks minister tähendagi ladina keelest maakeelde panduna rahva teenrit ja kohalike valimiste eel on rahva teenimine iseäranis tähtis.


Pean tunnistama, et Jüri Ratas rääkis hästi, soravalt, ega andnud põiklevaid vastuseid ega ajanud ümmargust mulli. Stand-up koomiku kontrollitud täpsusega kordas peaminister olulisi sõnu, laiutas õigel kohal käsi, meenutas mõne aja eest saalist kõlanud repliiki ja viskas mõne semuliku nalja.


Meenus, kuis 1976. aasta mais istusin samas saalis, ainult siis olin nina püsti esimeses reas. Koolieelikute kevadpeolisi lummas erri põristavat Buratinot hüpitanud Ferdinand Veike.  Kahte etendust võrreldes oli kuidagi tuttav tunne. Nagu oleks saalitäis maarahvast ajalõksu jäänud – nagu toona, polnud ka seekord minust nooremaid inimesi saalis ülemäära palju.


Üsna varsti tabasin end mõttelt, et sügisel irvhammaste leiutatud Ratta põiklevate vastuste kalkulaatori peategelane on kadunud. Nagu oleks tulnukad kohmetu maavillase viisaka noorhärra ära vahetanud: väljanägemine oleks nagu endine, aga sisu hoopis uus.


Vandenõuteoreetikud sosistavad, et kõik maailma juhtivad poliitikud pidid olema tegelikult sisalikud. Kivirähk kirjutas isegi raamatu mehest, kes teadis ussisõnu. Ei pannud tähele, et keegi peaministrit umbusklikult oleks näpistanud või kätt surudes tema kehatemperatuuri mõttes mõõtnud. Kes tahtis, sai ennast koos peaministriga hoopis pildile poseerima sättida.


Ent jätkem vandenõud. Eks inimesed ole võimelised muutuma ja uute oludega kohanema. Näha oli, et saja päevaga on peaminister Eesti paremate spetsialistide käe all tublisti lihvinud oma esinemisoskust ja tunneb end valitsusjuhi rollis aina mugavamalt. Tunda oli hea lavastaja kätt.


Rooma oraatorite koolis õpetati tulevasi kõnemehi 300 sõnaga kõnesid soravalt pidama mis iganes teemal. Minu keskkooliaegne pinginaaber, kes vahepeal käis Tallinnas spordiinternaatkoolis, armastas öelda, et harjutamine teeb meistrikandidaadiks.


Sügisel kohmetust opositsioonipoliitikust nädalaga erakonna esimeheks tõusnud Jüri Rattast on kevadeks saanud südi meistrikandidaat, kes põlise spordimehena alla meistritiitli vaevalt lepib.


http://jarvateataja.postimees.ee/4060075/harjutamine-teeb-meistrikandidaadiks

Ussisoo tee on kui ohvriandi neelav lohe

«Nüüd on kraavi minek!» sähvas mõte peast läbi, kui auto istumise all maanteega risti kiskus. Juhtus see eelmisel teisipäeval Tallinna–Tartu maanteel Mustla-Nõmmel, mõni kilomeeter pärast kodusele Järvamaale jõudmist. Kell oli saamas kuus õhtul.


Külma oli paar kraadi. Maantee tundus küll pisut tatine, aga veel Ardus hoogu pidurdades paistis pidamisega olevat korras. Ees venis kaubafurgoon napilt seitsmekümnega. Tagantjärele on minu viga, et aeglane tempo ei andnud mulle häirekella.


Meie vahel liikunud punane Citroen vupsas veoautost kerge vaevaga mööda. Lauge kurviga pikk sirge oli hea nähtavusega, kedagi vastu ei tulnud. Kiirendasin ja alustasin möödasõitu, kui asi võttis soovimatu pöörde.

Tundsin, kuis nelikveolise auto tagumine telg sujuvalt, aga jonnaka järjekindlusega hakkas esimese rattapaariga samale joonele tikkuma vedades autot metsa suunas. Kõrgelt teepervelt põhjatuks süvendatud kraavi kiigates oli selge, et sinna maandudes on auto raisus ja ega endalgi hästi lähe.


Mõne nädala pärast täitub mul 30 aastat autojuhistaaži. Neisse aastatesse mahub mitu samasugust hetke. 1989. aasta jaanuaris tegin sõjaväes väeosa ülema värske autojuhina oma esimest pikemat sõitu diviisi staapi.


Selja taga oli 350 kilomeetrit rooli keeramist Aserbaidžaanist Gruusiasse, oli öö ning Kaukasuse mägedes jäi võtta viimane viis kilomeetrit tõusu. Järjekordset aina jäisemaks muutuvat serpentiinijuppi võttes keeldus «uazik» ülesmäge rühkimast ja hakkas jonnakalt tagasi libisema.


Komandör hüüatas midagi ja kadunud ta kõrvalistmelt oligi. Mõtlesin, et vaat kus veider nõrganärviline sell. Ma ei teadnud, et ta oli varem ühe samasuguse õnnetuse üle elanud, tema kaassõitjad mitte. Sohvril polnud hüpata kuhugi – jäänuks ikkagi auto libisemisteele.


Mul oli õnne. Asfaldilt teeperve killustikule vajunud armeedžiip sai enesekindluse tagasi ja teekond võis jätkuda.


Mõni päev hiljem tagasiteele asudes andis ülem märku, kui samast paigast läbi sõitsime. Alles päevavalges jõudis kohale, kui palju oli mul vedanud. Üle teeserva vajudes olnuks sadakond meetrit püstloodis langemist ja fataalsest õhulennust lahutas mind mõnikümmend sentimeetrit.


Vähem õnne oli mul 1990. aasta 19. aprillil Türi-Alliku kurvis Paide poole sõites, kui rahevaling muutis tee hetkega liuväljaks. Jõudsin vaevu ilma üle imestada, kui tegin autoga pirueti ja maandusin külili sisekurvi kraavi põhjas.


Uppis auto kõrvalistmel oli tütarlaps, kellest peagi sai minu abikaasa. Pääsesime mõne kriimu ja sinikaga. Loppis auto sirutasid osavad mehed sirgeks.


Sellistel hetkedel tundub, et sündmused kulgevad aegluubis. Läinud teisipäeval suutsin keerata rooli täpselt nii palju, et esirattad püsisid teega paralleelselt. Auto tagumine ots tegi ühe liu veel paremale ja siis uuesti vasakule, enne kui moodsa auto ohukellad vaikisid.


Ega ma täpselt teagi, kui palju mind päästis oma sõidukogemus ja reaktsioonikiirus, veojõukontroll ja muud auto ajju programmeeritud abifunktsioonid või kui palju pidid pingutama minu kaitseinglid. Igatahes võisin mõne igavikulisena tundunud sekundi järel kergendatult hingata.


Sel ajal kui veoki taga siplesin, oli minu ees eduka möödasõidu sooritanud Citroen juba end kaugeks täpiks sõitnud. Milline kaal on mõnel sekundil, meetril või muul pisiasjal!


Loetud kilomeetrid pärast minu ärevaid hetki hakkas kaugelt silma politseiauto sinipunane vilkur. Kraavipõhjast paistis valge mahtuniversaal. Hoogu võttis maha sündmuskohale lähenev kiirabi.


Hiljem lugesin uudistest, et õnnetuspaika teel olnud päästeauto oli ise libedaga Kükital kraavi käntsatanud nii õnnetult, et mitu päästjat viidi haiglasse ja hinnalist päästemasinat ähvardab mahakandmine.


Vähem kui tund aega hiljem põrkasid täpselt samas kohas, kus mina oma poognaid tõmbasin, samasuguses möödasõiduolukorras kokku kaks autot.


Tavaliselt on puistur teinud tähtsamatel riigiteedel libeduseohtu ennetava tiiru. Minust veerand tundi tagapool sama teekonna läbinud tuttav ütles, et soola külvav tõrjemasin tuli vastu Mäo lähistel, aga kes teab, kui tõhus see salakavala ilma ja teeoluga maanteelõigul oli.


Juhtidele taotakse kõrvade vahele, et valida tuleb teeoludele vastav sõidukiirus ja juhtimisvõtted. Ent isegi päästjad, kelle igapäevatöö on ohte adekvaatselt hinnata ja trotsida, lasid seekord end ootamatul ilmapöördel ebameeldivalt üllatada.


Moodsad autod ja eeldus, et riigi põhimaanteed on operatiivselt ja ennetavalt hooldatud, uinutavad valvsuse. Tavaliselt arvatakse, et egas minuga juhtu, ikka teistega ja nende äpardustele elame kaasa uudiste kaudu.


Maanteelõik Ussisoo eel ja järel pakub korra-paar aastas väga kiiresti ohtlikuks muutunud teeolusid ja nõuab nagu ümbruskonda terroriseeriv muinasjutulohe korrapäraselt oma ohvriande.


Olen sõitnud talviselt muutlikel Euroopa kiirteedel, kus ilma pöördudes ilmuvad operatiivselt tulikirjas hoiatused tabloodele koos sõidukiirust piiravate märkidega. On turvalisem, kui lisaks oma kõhutundele jõuab juhtideni viivitamatult teave teeolude muutusest.


Küllap mäletate, et Matsimäe kandis oli infotabloo, mis enamasti soovis liiklejatele ohutut teed, mistõttu sai see irvhammastelt palju pilgata.


Tänapäeval ja eduka e-riigi mainega Eestis on imelik, et anomaalselt muutlike oludega teelõikudel pole kiiret hoiatussüsteemi. Ma ei tea teist teelõiku, mis selle järele rohkem karjuks vaatamata sellele, et mõne aasta pärast ehitatakse uus tee ja see kulgeb teist trassi mööda.


Eelmise teisipäeva õnnetuskahjud olid ilmselt kallimad kui asjakohane tehniline lahendus. Oleks minu teha, jätaksin Ussisoo lohe nälga.


http://jarvateataja.postimees.ee/4044279/ussisoo-tee-on-kui-ohvriandi-neelav-lohe