«Nüüd vist tuli?» käis kahin läbi Öötla mõisa saalis kolmveerand tundi kannatlikult oodanud inimsumma. Fotograaf suunas oma objektiivi sissekäigule ning välklambi sähvatus pimestas ust paotanud ülikonda riietatud meest.
Hoolega sihitud kaader läks vett vedama, sest peaminister Jüri Ratase asemel kiikas ukse vahelt ülikonda kandev ihukaitsja ja alles tema varjus võis aimata kõrge külalise kogu.
Foto: Tiiu Saarist.
Ülemöödunud nädalal levis Kareda valla servas kulutulena uudis, et peaminister isiklikult tuleb seltsimajja inimestega juttu puhuma. Nii kõrged külalised ei eksi meie kanti just sageli. Mõni ime siis, et kuulutatud päeval oli Öötla mõisa saal puupüsti rahvast täis. Küllap täitub iga areen, kui püünele oodatakse esimese suurusjärgu staari.
Varasemast meenub, et 2005. aasta suve teises pooles, mõni kuu enne kohalikke valimisi, käis Esna memmedega juttu veeretamas toonane riigikogu esimees Ene Ergma. Ema ütles, et olnud tore inimene. Olen kunagi kirjutanud, et vanaema oli rahvasummas tunnistajaks, kuidas president Päts 1934. aastal Müüsleris vabadussõja ausammast avas. Olnud teine rahvamees.
Perekondliku järjepidevuse huvides otsustasin kogukondlikult tähtsa ajaloolise hetke juures olla. Keegi hõikas, et esimeses reas on koht vaba. Seal istus ees juba mitme valla vanemaid ja volikogu esimehi. Rehmasin vastu, et kohalikuna sobib mulle ka tagareas ja sättisin end tuttavate omakandi inimeste vahele. Las erakonnakaaslased vaatavad oma juhti lähemalt.
Kõrvalistuv meesterahvas oli minu kolumne lugenud ja küünitas uurima, et kas tulin inspiratsiooni ammutama. Kehitasin õlgu. Kui inspireeriv võib olla pikale veniv ootamine tihkeks muutuva õhuga saalis? No näis.
Vanasti nägi lihtsurelik riigipead ainult vermituna raha peale, moodsamal ajastul ajalehest või telerist. Uues valitsuses ei anna peaminister hõlpu endale ega oma ministritele ja läkitab neid mitu õhtut nädalas Eestimaa eri nurkades seltsimajast seltsimajja inimestele riigi asjust seletama. Eks minister tähendagi ladina keelest maakeelde panduna rahva teenrit ja kohalike valimiste eel on rahva teenimine iseäranis tähtis.
Pean tunnistama, et Jüri Ratas rääkis hästi, soravalt, ega andnud põiklevaid vastuseid ega ajanud ümmargust mulli. Stand-up koomiku kontrollitud täpsusega kordas peaminister olulisi sõnu, laiutas õigel kohal käsi, meenutas mõne aja eest saalist kõlanud repliiki ja viskas mõne semuliku nalja.
Meenus, kuis 1976. aasta mais istusin samas saalis, ainult siis olin nina püsti esimeses reas. Koolieelikute kevadpeolisi lummas erri põristavat Buratinot hüpitanud Ferdinand Veike. Kahte etendust võrreldes oli kuidagi tuttav tunne. Nagu oleks saalitäis maarahvast ajalõksu jäänud – nagu toona, polnud ka seekord minust nooremaid inimesi saalis ülemäära palju.
Üsna varsti tabasin end mõttelt, et sügisel irvhammaste leiutatud Ratta põiklevate vastuste kalkulaatori peategelane on kadunud. Nagu oleks tulnukad kohmetu maavillase viisaka noorhärra ära vahetanud: väljanägemine oleks nagu endine, aga sisu hoopis uus.
Vandenõuteoreetikud sosistavad, et kõik maailma juhtivad poliitikud pidid olema tegelikult sisalikud. Kivirähk kirjutas isegi raamatu mehest, kes teadis ussisõnu. Ei pannud tähele, et keegi peaministrit umbusklikult oleks näpistanud või kätt surudes tema kehatemperatuuri mõttes mõõtnud. Kes tahtis, sai ennast koos peaministriga hoopis pildile poseerima sättida.
Ent jätkem vandenõud. Eks inimesed ole võimelised muutuma ja uute oludega kohanema. Näha oli, et saja päevaga on peaminister Eesti paremate spetsialistide käe all tublisti lihvinud oma esinemisoskust ja tunneb end valitsusjuhi rollis aina mugavamalt. Tunda oli hea lavastaja kätt.
Rooma oraatorite koolis õpetati tulevasi kõnemehi 300 sõnaga kõnesid soravalt pidama mis iganes teemal. Minu keskkooliaegne pinginaaber, kes vahepeal käis Tallinnas spordiinternaatkoolis, armastas öelda, et harjutamine teeb meistrikandidaadiks.
Sügisel kohmetust opositsioonipoliitikust nädalaga erakonna esimeheks tõusnud Jüri Rattast on kevadeks saanud südi meistrikandidaat, kes põlise spordimehena alla meistritiitli vaevalt lepib.
http://jarvateataja.postimees.ee/4060075/harjutamine-teeb-meistrikandidaadiks
Hoolega sihitud kaader läks vett vedama, sest peaminister Jüri Ratase asemel kiikas ukse vahelt ülikonda kandev ihukaitsja ja alles tema varjus võis aimata kõrge külalise kogu.
Ülemöödunud nädalal levis Kareda valla servas kulutulena uudis, et peaminister isiklikult tuleb seltsimajja inimestega juttu puhuma. Nii kõrged külalised ei eksi meie kanti just sageli. Mõni ime siis, et kuulutatud päeval oli Öötla mõisa saal puupüsti rahvast täis. Küllap täitub iga areen, kui püünele oodatakse esimese suurusjärgu staari.
Varasemast meenub, et 2005. aasta suve teises pooles, mõni kuu enne kohalikke valimisi, käis Esna memmedega juttu veeretamas toonane riigikogu esimees Ene Ergma. Ema ütles, et olnud tore inimene. Olen kunagi kirjutanud, et vanaema oli rahvasummas tunnistajaks, kuidas president Päts 1934. aastal Müüsleris vabadussõja ausammast avas. Olnud teine rahvamees.
Perekondliku järjepidevuse huvides otsustasin kogukondlikult tähtsa ajaloolise hetke juures olla. Keegi hõikas, et esimeses reas on koht vaba. Seal istus ees juba mitme valla vanemaid ja volikogu esimehi. Rehmasin vastu, et kohalikuna sobib mulle ka tagareas ja sättisin end tuttavate omakandi inimeste vahele. Las erakonnakaaslased vaatavad oma juhti lähemalt.
Kõrvalistuv meesterahvas oli minu kolumne lugenud ja küünitas uurima, et kas tulin inspiratsiooni ammutama. Kehitasin õlgu. Kui inspireeriv võib olla pikale veniv ootamine tihkeks muutuva õhuga saalis? No näis.
Vanasti nägi lihtsurelik riigipead ainult vermituna raha peale, moodsamal ajastul ajalehest või telerist. Uues valitsuses ei anna peaminister hõlpu endale ega oma ministritele ja läkitab neid mitu õhtut nädalas Eestimaa eri nurkades seltsimajast seltsimajja inimestele riigi asjust seletama. Eks minister tähendagi ladina keelest maakeelde panduna rahva teenrit ja kohalike valimiste eel on rahva teenimine iseäranis tähtis.
Pean tunnistama, et Jüri Ratas rääkis hästi, soravalt, ega andnud põiklevaid vastuseid ega ajanud ümmargust mulli. Stand-up koomiku kontrollitud täpsusega kordas peaminister olulisi sõnu, laiutas õigel kohal käsi, meenutas mõne aja eest saalist kõlanud repliiki ja viskas mõne semuliku nalja.
Meenus, kuis 1976. aasta mais istusin samas saalis, ainult siis olin nina püsti esimeses reas. Koolieelikute kevadpeolisi lummas erri põristavat Buratinot hüpitanud Ferdinand Veike. Kahte etendust võrreldes oli kuidagi tuttav tunne. Nagu oleks saalitäis maarahvast ajalõksu jäänud – nagu toona, polnud ka seekord minust nooremaid inimesi saalis ülemäära palju.
Üsna varsti tabasin end mõttelt, et sügisel irvhammaste leiutatud Ratta põiklevate vastuste kalkulaatori peategelane on kadunud. Nagu oleks tulnukad kohmetu maavillase viisaka noorhärra ära vahetanud: väljanägemine oleks nagu endine, aga sisu hoopis uus.
Vandenõuteoreetikud sosistavad, et kõik maailma juhtivad poliitikud pidid olema tegelikult sisalikud. Kivirähk kirjutas isegi raamatu mehest, kes teadis ussisõnu. Ei pannud tähele, et keegi peaministrit umbusklikult oleks näpistanud või kätt surudes tema kehatemperatuuri mõttes mõõtnud. Kes tahtis, sai ennast koos peaministriga hoopis pildile poseerima sättida.
Ent jätkem vandenõud. Eks inimesed ole võimelised muutuma ja uute oludega kohanema. Näha oli, et saja päevaga on peaminister Eesti paremate spetsialistide käe all tublisti lihvinud oma esinemisoskust ja tunneb end valitsusjuhi rollis aina mugavamalt. Tunda oli hea lavastaja kätt.
Rooma oraatorite koolis õpetati tulevasi kõnemehi 300 sõnaga kõnesid soravalt pidama mis iganes teemal. Minu keskkooliaegne pinginaaber, kes vahepeal käis Tallinnas spordiinternaatkoolis, armastas öelda, et harjutamine teeb meistrikandidaadiks.
Sügisel kohmetust opositsioonipoliitikust nädalaga erakonna esimeheks tõusnud Jüri Rattast on kevadeks saanud südi meistrikandidaat, kes põlise spordimehena alla meistritiitli vaevalt lepib.
http://jarvateataja.postimees.ee/4060075/harjutamine-teeb-meistrikandidaadiks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar