Bürokraatia abil tagasi ahviks

Juba mitmendat nädalat arutletakse Eestis valjul häälel, et kui lehepoisid ära keelata, siis kust tulevad tulevikus meie riigi majandust edendavad miljonärid või kuidas lapsed üldse töövõtted käe sisse saavad.


Industriaalajastu Ameerika unistuse eduloo, kuidas ajalehepoisist sai miljonär, kirjutas 1925. aastal bestselleriks saksa kirjanik Hans Dominik. Eesti lugeja on raamatuga tuttav juba 1931. aastast ning sealtmaalt on lugu toitnud sadade inimeste usku maast madalast raske tööga haljale oksale tõusta.


Uus aeg ja uued kombed keeravad järjest pea peale vanu tõekspidamisi ja seavad uude valgusse vanad edulood. Tööinspektsioon tegi juuni algul nädalalehele Eesti Ekspress ettekirjutuse, millega muuhulgas tõdeti, et tänaval ajalehe müük on lastele liiga raske töö. Pealegi ei võivat nii noori inimesi raha ligi lasta.


Viimasel ajal on laialt võetud sõna haridusteemadel, et võõrkeeli tuleb õpetada juba lasteaias, sest mudilased omandavad teadmisi lennult.


Imelik, et samasse kategooriasse ei loeta sotsiaalsete oskuste arendamist, kus mõõduka füüsilise tööga küpsetab konti mööda ülesannete täitmine vaimu ja paisutab musklit.


Ega inimene kasva abituna vati sees ning täisealiseks saades ole valmis viimse vindini pikendatud lapsepõlvest kargama üleöö täiskasvanute karmi maailma.


Järsku šokeerivat üleminekut leevendabki pidev maailma avastamine koos praktiliste harjutustega ja lapsele kindluse andmine, et ta saab iseseisvalt hakkama.

Peetri kooli TPLi rühm Saunametsa kokkutulekult aastast 1983. Foto Aleksander Luhasalu (Võitlev Sõna). Kirjatüki autori peanupp tagareas see kõige pikem.


Ütluses, et töö tegi ahvist inimese, on sügavam iva. Oskus oma kätega midagi teha aitab inimesel jääda ellu, õpetab teiste endasugustega suhtlema ja arvestama ning annab aimu, millise vaevaga tuleb lauale toit, selga riie või tänapäeval tasku nutiseade ja internet.


Veel sajand tagasi oli laps taluperes tootmisvahend, sest elustiili ja elatist pakkuva majandusüksuse hakkamasaamine sõltus töökäte arvust ning oma pere kasutamise eelis oli, et see ei viinud raha välja.


Ent talu teenis raha ka laste koolitamiseks – kui vanim poeg päris talu, siis järgmised said hariduse.
Vaevalt meil oleks maadluse mitmekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu, kui ta teismelisena poleks tohtinud jahukotti üle turja visata.


Laste füüsilise koormuse piiramisega on kaasajal rammumeestega lõpp. Miks me imestame, et kaitseväkke minevatel poistest pooled praagitakse nõrga füüsise pärast välja?


1985. aasta suvel töötasin pool suve õpilasmaleva linnarühmas Paides kaubalaos. Ma polnud veel 16aastanegi. Meie töö oli kaubaautod tühjaks laadida. Jõusaaliga sarnaneva tööpäeva jooksul tuli üksi vinnata üle kümne tonni ning kuuga olin võimeline kummagi kaenla alla kahmama 50kilose suhkrukoti teist nägu tegemata.


See oli ainus suvi mu elus, kus võisin lõuga tõmmata täpselt nii kaua kui viitsisin. Pärast malevat Kaukaasiasse seljakotiga mägimatkale minnes ei valmistanud raskusi ükski mäkketõus.


Mu isa Harri oli kuldsete kätega mees. Ta meenutas, et pidi talu vanima lapsena 9aastaselt kõik meestetööd üle võtma, sest tema isa oli jäänud sõtta. Ainus valik oli hakkama saada.


Mäletan oma lapsepõlvest, et kui ümbruskonna külades oli vaja kellelgi kaevu parandada, saekette teritada, kartuleid mullata, heina niita või siga veristada, siis oli isa iga töö peale meister.


Enne kooli olin isaga tihti tööl kaasas, sain süles veoauto rooli keerata, näpitsaid kätte anda või töökoja ees hommikupäikse paistel kuulata, mida Esna alajaama mehed ilmaelust rääkisid.


Ma teadsin varakult, mis on töö. Lihtne oli võtta saag, haamer ja naelad ning minna nagu Mowgli metsa onni ehitama. Kord harjutasin salamahti isa kombel heinaharki maasse viskama, aga nii õnnetult, et hargiaru tungis läbi jalalaba. Teinekord riivas kirves jalga või tabas haamer sõrme. Nii tulid kogemused.


Oma lapsepõlve ja äsjase lehepoiste juhtumi valguses arvan, et seni, kuni lastel on tahtmist ja huvi täiskasvanute kõrval tööd nokitseda, tuleb seda igal juhul võimaldada. Kui õige aeg mööda lasta, ei saa loikameid enam diivanilt püsti.


Üks mu tuttav Mäos tegutsev ettevõtja rääkis mõne aasta taguse loo, kus varastes 20ndates noormees astus esimesel tööpäeval uksest sisse poolteist tundi kokkulepitust hiljem. Kui talt selgitust küsiti, ei saanud noormees aru, mis ta valesti tegi, kui otsustas hommikuse Simpsonite multifilmi ära vaadata.


Kolhoosi kapsamaal teenitud esimese palga eest ostsin algklassipoisina endale fotoaparaadi Smena 8M. Kuigi suutsin sellega teha parajaid udupilte, on aparaat mul senini alles ning meeles uhke tunne, kui ladusin Paide Pika tänava elektroonikapoe letile oma kätega teenitud 15 rubla. Hea mõelda, et sel ajal polnud ühelgi inspektoril võimu seda keelata.


http://jarvateataja.postimees.ee/4154221/burokraatia-abil-tagasi-ahviks

Päevad, mis innustavad kõrgusi alistama

«Tead, ma üldse ei kahetse, et me siia tulime,» ütles läinud pühapäeval Eesti lennupäevadel mulle vastu jalutanud jäätist limpsiva eakama paari naispool pealt kuulatud vestluses üsna rahulikul toonil.


Minu tuttavad hiidlased tavatsevad õnnestunud asjade kohta öelda, et ei olnud s...t. Selline on viis, kuidas eestlane väljendab end, kui midagi on hästi. Ei mingeid ülemäärast braavosid ega mütside õhku loopimist.


Tegelikult oli lennupäevadel palju asju hästi. Oli muljetavaldav galerii õhuässasid Leedust, Lätist, Rootsist ja Itaaliast, kes ei lenda, vaid hullavad füüsikaseadusi eirates taevalaotuses. Klõpsisin melust oma paar tuhat pilti.


Inimesel ei ole füüsilisi eeldusi omal jõul linnuna pilve piirile tõusta ja kõrgusekartus on enamikul kahejalgsetest veres. Vana-Kreeka mütoloogiast teame, mis juhtus päiksele liiga lähedale kippunud Daidalose poja Ikarosega. Ent meid täidab imetlus, kui näeme neid, kes suudavad lennuvahendeid vallata ja piltlikult öeldes vahaga kleebitud sulgi tiibade küljes hoida.


Lennumasinad on kallid ja Eestis on neid vähe, isegi riigil, mis siis inimestest rääkida. Ilma naljata, lennundusmuuseumi on viimase paarikümne aastaga kogutud sõjalennukeid hulga rohkem kui Eesti õhuväel. Aga eksponaadid ei lenda. Õhuvigureid tehakse korra aastas lennupäevadel.


Mono- ja biplaani tüüpi lennukite peadpööritavaid trikke vaadates tundus, et 100 aastat tagasi alanud lennunduse võidukäigus on just propelleriga lennukid sõumaailmas endiselt populaarsuse tipul. Nende kõrval tundus kuue Balti herilase reaktiivlennukite kujundlennud majesteetliku ja väärika kulgemisena.


Päikse kõrgemale tõustes publik elavnes nagu kõigusoojaline kilpkonn ja aplodeeris kõigile pilvedesse täpiks sõitnud pilootidele. Maapealsetes lennuvõimetutes tekkis usk, et nende emotsioonid võivad ulatuda pilvedeni.


Mine tea, igal juhul oli pea kuklasse ajanud rahvast lennupäevadel oluliselt rohkem kui tarka juttu ajaval arvamusfestivalil.

Paar kuvatõmmist Reporteri uudisest, kus mind on tabatud Vello Loemaaga jutlemas ja presidendiga sammu pidamas.

Minu lennupäevade fotogalerii: https://www.facebook.com/urmas.glase/media_set?set=a.1903628146574699.1073741888.100007825964058&type=3&pnref=story


Äsjastel lennupäevade tegi eestlaste debüüdi ettevõtja Jüri Kaljundi, kes paari aasta eest soetas vigurlennuki. Nädalavahetusel tiirutas ta oma oskusi näidates rahvusvaheliselt tuntud pilootidele sooja teha sooviga aasta pärast teiste õhuässade kõrval juba rohkemat suuta.


Mitu eestlasest lennumasinate omanikku tõi oma masina inimestele uudistada. See on märk, et meie eralennundus areneb.


Lennupäevadel läks hästi ka ilmaga. Veel eelmise nädala sees paduvihma lubanud ilmaennustus leebus paariks päevaks, et esmaspäevast uuesti taevaluugid valla päästa.


Reedel lõõtsunud rajumatel tuuleiilidel nii palju kopsumahtu siiski veel jätkus, et laupäeval Nurmsi lennuväljal baseeruvate Eesti langevarjukeskuse hüppajad maas hoida ja Keelutsooni tiibvarjurite õhkutõus ära nullida.


Nende Järvamaa väljade kohal lendama harjunud koer Kerber pidi nukral ilmel oma tähetundi pühapäevani ootama. Ent ka siis lubasid tuulepuhangud tiibvarjureid üksnes trossiga taeva alla tõmmata. Langevarjuridki said oma demohüpped pühapäeval kirja.

Lennulembene koer Kerber ootamas paremat ilma.



Nurmsi lennuväli pole üksnes Kerberi kodu. 1991. aasta ühel septembri nädalavahetusel, kui enamik eestlasi kartuleid võttis ja Eesti oli just taastanud iseseisvuse, kanti sellel murukattega rajal taasloodud riigi lennumasinate registrisse esimesed lennukid – paar Nõo lennuklubil õppelennukit Jak52.


Noore ajakirjanikuna sündmust kajastades sain sel päeval Jaki kokpitis kaasa teha surmasõlme ja hoida käes lennuki juhtkangi.


Nii on Järvamaa Eesti lennundusajaloos olulisel kohal ja Nurmsi lennuväli on seni Eesti langevarjusportlaste keskne harjutuspaik. Seda kinnitab sealt mulle maakoju kostev iganädalane lennumootori podin.


«Tead, ma olen siin väljapandud sõjalennukitest lennanud kolmega,» ütles Paidest pärit endine Eesti õhuväe ülem Vello Loemaa mulle keset muuseumiplatsi seistes ja käega angaaride poole viibates.


Ma loodan, et ei lobise välja saladust, kui avaldan erru läinud sõjalenduri mõtte. Ta ütles, et on kogunud Eestist pärit sõjaväelendurite kohta ajalugu ja pakub lennundusmuuseumile muuseumilennukitele lisada viited, kes neist millise sõjalennuki juhtkangi on peos hoidnud.


Minu arvates on mõte mõistlik, sest olen kohanud kulmukergitajaid, kes küsivad, mis seost peaks Tartu taha muuseumi kogutud Nõukogude hävitajatel olema tänapäeva Eestiga? Aga palun väga! Kui eestlasi võis kirjanik Hemingway arvates leida igast sadamast, siis küllap on neid jagunud ka erinevate sõjamasinate kokpitti.


Mäletan Loemaad nägupidi juba keskkooliajast: Paide I keskkooli sõjalise õpetuse klassis olid kõikide sõjakooli läinud vilistlaste pildid seinal. Tema mind ei teadnud. Mis sellest, et teenisin Kaukaasias kaks aastat lennuväeosas, mille diviisi komandöri asetäitja ta toona oli.


Meie 36. taevasinine õhuväe diviis paiknes NSV Liidu lõunapiiril Mustast merest Kaspiani ja sõdureid oli rohkem kui praegu kaitseväes ajateenijaid, ning mina ja veel paar järvakat olime piisaks meres.


Juhtus nii, et sattusin 350 kilomeetri kaugusse diviisi staapi alati siis, kui kaasmaalasest komandör viibis eemal. Küll rääkisime nüüd, 30 aastat hiljem, ammustest teenistuspaikadest ja ühistest tuttavatest ning tõdesime, kui väike on maailm.


Lennupäevadel oli vahva, et Tapal endise sõjalennuvälja maadel tänapäevases kaitsejõudude baasis paiknevad brittidest ja prantslastest liitlased tulid esimest korda nii suure rahva ette näitama ja seletama, mida nad siin koos meie relvavendadega askeldavad.


NATO moodsad tankid ja soomustehnika oli õhuässade kõrval vaieldamatult päeva nael. Ronisin minagi lahke punapõskse briti ohvitseri õhutusel seest kitsukesse tanki torni ja sain tankisti lühikursuse.

Briti teras.



Relvad on meessool aastatuhandeid näppe sügelema ajanud. Paljudele lastele ja nende isadele olid üüratud sõjamasinad lennukitele tõsiseks konkurendiks ja murule rivistatud käsirelvade taha sirutasid end silm vidukil sihtima suured ja väiksed.


Nädalavahetusel trehvasin paljude lennundushuvilistest järvakatega. Annast pärit lennuakadeemias sõjaväelisel erialal õppiva sugulase Gerdile jõudsin üksnes terekätt anda ja vahetada paar sõna, sest kursandimundris tudengil oli korraldusmeeskonnas pakilisi tegemisi.


Mäletan oma lapsepõlvest, kui oodatud olid Väinjärve veepeod, kus metsavaht põristas päev läbi huvilende teha. Korra läks minulgi õnneks vanemad pehmeks rääkida ja saada hingemattev elamus. Samasuguseid lapsi seisis jonnimata tunde kopteritiiru järjekorras ka läinud nädalavahetusel lennundusmuuseumis.


30 aasta tagusel suvel nägin mitu puhku unes kodutaevas kihutavaid hävitajaid, nagu oleks aimanud, kuhu sundteenistus mõne kuu pärast viib. Garnisonis, kus oli polgujagu ründelennukeid Su 24, olid oskusi lihvivate pilootide lennusõud igapäevane rutiin.


Minu lapsepõlves oli Eesti nõukogude riigi läänepiiri valvavat õhuväge täis pikitud ning suviti oli reaktiivlennukite möiretest poolel Eestil õhk paks. Eks olnud ka kosmose vallutamine täies hoos, mistõttu unistasid paljud lapsed lenduri või kosmonaudi kutsest.


Tänapäeval kirjutatakse pea igast sõjalennukite harjutuslennust lehes kui sündmusest. Kümneid kordi päevas tõmbavad taevalaotusse vaevukuuldavalt jutte kuskil kilomeetrite kõrgusel Hiinast Ameerikasse rühkivad lainerid, aga need ei puutuks nagu üldse meisse.


Mul on hea meel, et meil on koht, kus suured ja väiksed saavad teraslinde oma käega katsumas käia ja piloodikabiini piiluda. Pühapäeval lennuraja kõrval pea kuklasse ajanud president Kersti Kaljulaid oli meeldivalt imestunud, et suur muuseum ja õhusõu seisab ühe mehe eraalgatusel ja entusiasmil.


Lennupäevade hing ja asutaja Mati Meos tahtis noorpõlves saada lenduriks. Ei saanud. Ometi leidis ta oma unistuste elluviimiseks ja lennundusega tegelemiseks teise tee, millest on võitnud terve Eesti. 15 000 inimest lennupäevadele publikuks saada on kõva sõna.

Noore kaaspiloodi esimesed lennuminutid.



Ka minu algklassiealine laps ütles lennupäevadelt naastes, et tema arust oli äge. Muidugi läks suur osa rõõmust batuudi arvele. Ent noorhärra sai lennata piloodi kõrval nii helikopteri kui ka lennukiga ja usun, et see oli elamus, mida perega reisiplaaneriga Türki lennates ei saa. Ehk innustab pilvepiirilt avanenud vaade teda ja teisi tulevikus kõrgemalt lendama.


http://jarvateataja.postimees.ee/4138519/paevad-mis-innustavad-korgusi-alistama