Juba mitmendat nädalat arutletakse Eestis valjul häälel, et kui lehepoisid ära keelata, siis kust tulevad tulevikus meie riigi majandust edendavad miljonärid või kuidas lapsed üldse töövõtted käe sisse saavad.
Industriaalajastu Ameerika unistuse eduloo, kuidas ajalehepoisist sai miljonär, kirjutas 1925. aastal bestselleriks saksa kirjanik Hans Dominik. Eesti lugeja on raamatuga tuttav juba 1931. aastast ning sealtmaalt on lugu toitnud sadade inimeste usku maast madalast raske tööga haljale oksale tõusta.
Uus aeg ja uued kombed keeravad järjest pea peale vanu tõekspidamisi ja seavad uude valgusse vanad edulood. Tööinspektsioon tegi juuni algul nädalalehele Eesti Ekspress ettekirjutuse, millega muuhulgas tõdeti, et tänaval ajalehe müük on lastele liiga raske töö. Pealegi ei võivat nii noori inimesi raha ligi lasta.
Viimasel ajal on laialt võetud sõna haridusteemadel, et võõrkeeli tuleb õpetada juba lasteaias, sest mudilased omandavad teadmisi lennult.
Imelik, et samasse kategooriasse ei loeta sotsiaalsete oskuste arendamist, kus mõõduka füüsilise tööga küpsetab konti mööda ülesannete täitmine vaimu ja paisutab musklit.
Ega inimene kasva abituna vati sees ning täisealiseks saades ole valmis viimse vindini pikendatud lapsepõlvest kargama üleöö täiskasvanute karmi maailma.
Järsku šokeerivat üleminekut leevendabki pidev maailma avastamine koos praktiliste harjutustega ja lapsele kindluse andmine, et ta saab iseseisvalt hakkama.
Peetri kooli TPLi rühm Saunametsa kokkutulekult aastast 1983. Foto Aleksander Luhasalu (Võitlev Sõna). Kirjatüki autori peanupp tagareas see kõige pikem.
Ütluses, et töö tegi ahvist inimese, on sügavam iva. Oskus oma kätega midagi teha aitab inimesel jääda ellu, õpetab teiste endasugustega suhtlema ja arvestama ning annab aimu, millise vaevaga tuleb lauale toit, selga riie või tänapäeval tasku nutiseade ja internet.
Veel sajand tagasi oli laps taluperes tootmisvahend, sest elustiili ja elatist pakkuva majandusüksuse hakkamasaamine sõltus töökäte arvust ning oma pere kasutamise eelis oli, et see ei viinud raha välja.
Ent talu teenis raha ka laste koolitamiseks – kui vanim poeg päris talu, siis järgmised said hariduse.
Vaevalt meil oleks maadluse mitmekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu, kui ta teismelisena poleks tohtinud jahukotti üle turja visata.
Laste füüsilise koormuse piiramisega on kaasajal rammumeestega lõpp. Miks me imestame, et kaitseväkke minevatel poistest pooled praagitakse nõrga füüsise pärast välja?
1985. aasta suvel töötasin pool suve õpilasmaleva linnarühmas Paides kaubalaos. Ma polnud veel 16aastanegi. Meie töö oli kaubaautod tühjaks laadida. Jõusaaliga sarnaneva tööpäeva jooksul tuli üksi vinnata üle kümne tonni ning kuuga olin võimeline kummagi kaenla alla kahmama 50kilose suhkrukoti teist nägu tegemata.
See oli ainus suvi mu elus, kus võisin lõuga tõmmata täpselt nii kaua kui viitsisin. Pärast malevat Kaukaasiasse seljakotiga mägimatkale minnes ei valmistanud raskusi ükski mäkketõus.
Mu isa Harri oli kuldsete kätega mees. Ta meenutas, et pidi talu vanima lapsena 9aastaselt kõik meestetööd üle võtma, sest tema isa oli jäänud sõtta. Ainus valik oli hakkama saada.
Mäletan oma lapsepõlvest, et kui ümbruskonna külades oli vaja kellelgi kaevu parandada, saekette teritada, kartuleid mullata, heina niita või siga veristada, siis oli isa iga töö peale meister.
Enne kooli olin isaga tihti tööl kaasas, sain süles veoauto rooli keerata, näpitsaid kätte anda või töökoja ees hommikupäikse paistel kuulata, mida Esna alajaama mehed ilmaelust rääkisid.
Ma teadsin varakult, mis on töö. Lihtne oli võtta saag, haamer ja naelad ning minna nagu Mowgli metsa onni ehitama. Kord harjutasin salamahti isa kombel heinaharki maasse viskama, aga nii õnnetult, et hargiaru tungis läbi jalalaba. Teinekord riivas kirves jalga või tabas haamer sõrme. Nii tulid kogemused.
Oma lapsepõlve ja äsjase lehepoiste juhtumi valguses arvan, et seni, kuni lastel on tahtmist ja huvi täiskasvanute kõrval tööd nokitseda, tuleb seda igal juhul võimaldada. Kui õige aeg mööda lasta, ei saa loikameid enam diivanilt püsti.
Üks mu tuttav Mäos tegutsev ettevõtja rääkis mõne aasta taguse loo, kus varastes 20ndates noormees astus esimesel tööpäeval uksest sisse poolteist tundi kokkulepitust hiljem. Kui talt selgitust küsiti, ei saanud noormees aru, mis ta valesti tegi, kui otsustas hommikuse Simpsonite multifilmi ära vaadata.
Kolhoosi kapsamaal teenitud esimese palga eest ostsin algklassipoisina endale fotoaparaadi Smena 8M. Kuigi suutsin sellega teha parajaid udupilte, on aparaat mul senini alles ning meeles uhke tunne, kui ladusin Paide Pika tänava elektroonikapoe letile oma kätega teenitud 15 rubla. Hea mõelda, et sel ajal polnud ühelgi inspektoril võimu seda keelata.
http://jarvateataja.postimees.ee/4154221/burokraatia-abil-tagasi-ahviks
Industriaalajastu Ameerika unistuse eduloo, kuidas ajalehepoisist sai miljonär, kirjutas 1925. aastal bestselleriks saksa kirjanik Hans Dominik. Eesti lugeja on raamatuga tuttav juba 1931. aastast ning sealtmaalt on lugu toitnud sadade inimeste usku maast madalast raske tööga haljale oksale tõusta.
Uus aeg ja uued kombed keeravad järjest pea peale vanu tõekspidamisi ja seavad uude valgusse vanad edulood. Tööinspektsioon tegi juuni algul nädalalehele Eesti Ekspress ettekirjutuse, millega muuhulgas tõdeti, et tänaval ajalehe müük on lastele liiga raske töö. Pealegi ei võivat nii noori inimesi raha ligi lasta.
Viimasel ajal on laialt võetud sõna haridusteemadel, et võõrkeeli tuleb õpetada juba lasteaias, sest mudilased omandavad teadmisi lennult.
Imelik, et samasse kategooriasse ei loeta sotsiaalsete oskuste arendamist, kus mõõduka füüsilise tööga küpsetab konti mööda ülesannete täitmine vaimu ja paisutab musklit.
Ega inimene kasva abituna vati sees ning täisealiseks saades ole valmis viimse vindini pikendatud lapsepõlvest kargama üleöö täiskasvanute karmi maailma.
Järsku šokeerivat üleminekut leevendabki pidev maailma avastamine koos praktiliste harjutustega ja lapsele kindluse andmine, et ta saab iseseisvalt hakkama.
Peetri kooli TPLi rühm Saunametsa kokkutulekult aastast 1983. Foto Aleksander Luhasalu (Võitlev Sõna). Kirjatüki autori peanupp tagareas see kõige pikem.
Ütluses, et töö tegi ahvist inimese, on sügavam iva. Oskus oma kätega midagi teha aitab inimesel jääda ellu, õpetab teiste endasugustega suhtlema ja arvestama ning annab aimu, millise vaevaga tuleb lauale toit, selga riie või tänapäeval tasku nutiseade ja internet.
Veel sajand tagasi oli laps taluperes tootmisvahend, sest elustiili ja elatist pakkuva majandusüksuse hakkamasaamine sõltus töökäte arvust ning oma pere kasutamise eelis oli, et see ei viinud raha välja.
Ent talu teenis raha ka laste koolitamiseks – kui vanim poeg päris talu, siis järgmised said hariduse.
Vaevalt meil oleks maadluse mitmekordset olümpiavõitjat Kristjan Palusalu, kui ta teismelisena poleks tohtinud jahukotti üle turja visata.
Laste füüsilise koormuse piiramisega on kaasajal rammumeestega lõpp. Miks me imestame, et kaitseväkke minevatel poistest pooled praagitakse nõrga füüsise pärast välja?
1985. aasta suvel töötasin pool suve õpilasmaleva linnarühmas Paides kaubalaos. Ma polnud veel 16aastanegi. Meie töö oli kaubaautod tühjaks laadida. Jõusaaliga sarnaneva tööpäeva jooksul tuli üksi vinnata üle kümne tonni ning kuuga olin võimeline kummagi kaenla alla kahmama 50kilose suhkrukoti teist nägu tegemata.
See oli ainus suvi mu elus, kus võisin lõuga tõmmata täpselt nii kaua kui viitsisin. Pärast malevat Kaukaasiasse seljakotiga mägimatkale minnes ei valmistanud raskusi ükski mäkketõus.
Mu isa Harri oli kuldsete kätega mees. Ta meenutas, et pidi talu vanima lapsena 9aastaselt kõik meestetööd üle võtma, sest tema isa oli jäänud sõtta. Ainus valik oli hakkama saada.
Mäletan oma lapsepõlvest, et kui ümbruskonna külades oli vaja kellelgi kaevu parandada, saekette teritada, kartuleid mullata, heina niita või siga veristada, siis oli isa iga töö peale meister.
Enne kooli olin isaga tihti tööl kaasas, sain süles veoauto rooli keerata, näpitsaid kätte anda või töökoja ees hommikupäikse paistel kuulata, mida Esna alajaama mehed ilmaelust rääkisid.
Ma teadsin varakult, mis on töö. Lihtne oli võtta saag, haamer ja naelad ning minna nagu Mowgli metsa onni ehitama. Kord harjutasin salamahti isa kombel heinaharki maasse viskama, aga nii õnnetult, et hargiaru tungis läbi jalalaba. Teinekord riivas kirves jalga või tabas haamer sõrme. Nii tulid kogemused.
Oma lapsepõlve ja äsjase lehepoiste juhtumi valguses arvan, et seni, kuni lastel on tahtmist ja huvi täiskasvanute kõrval tööd nokitseda, tuleb seda igal juhul võimaldada. Kui õige aeg mööda lasta, ei saa loikameid enam diivanilt püsti.
Üks mu tuttav Mäos tegutsev ettevõtja rääkis mõne aasta taguse loo, kus varastes 20ndates noormees astus esimesel tööpäeval uksest sisse poolteist tundi kokkulepitust hiljem. Kui talt selgitust küsiti, ei saanud noormees aru, mis ta valesti tegi, kui otsustas hommikuse Simpsonite multifilmi ära vaadata.
Kolhoosi kapsamaal teenitud esimese palga eest ostsin algklassipoisina endale fotoaparaadi Smena 8M. Kuigi suutsin sellega teha parajaid udupilte, on aparaat mul senini alles ning meeles uhke tunne, kui ladusin Paide Pika tänava elektroonikapoe letile oma kätega teenitud 15 rubla. Hea mõelda, et sel ajal polnud ühelgi inspektoril võimu seda keelata.
http://jarvateataja.postimees.ee/4154221/burokraatia-abil-tagasi-ahviks
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar