Pühapäeva õhtul pool kümme pani valimistulemuste avaldamine mu südame korraks kiiremini põksuma, kui potentsiaalsete Järva valla volinike nimekirja ilmus pärast kaheksanda jaoskonna tulemuste kokkulöömist minu nimi.
Korraks. Kui ma oleks samal ajal käinud köögis võileiba tegemas, poleks märganudki enda vilksatamist Järva Valla Heaks valimisnimekirja tipus. Õnneks elas Kareda kandi rahvas sotsiaalmeedias valimistele pingsalt kaasa ja andis kõigile omadele kandidaatidele võngetest operatiivse signaali. Jõudsin isegi kuvatõmmise teha.
Eelvalimiste ajal sugulastelt saadud telefonikõnede põhjal sain ehk kuue hääle peale kindel olla. Järgnev oli igal juhul üllatus.
Finišijoonel selgus, et 30 häälega platseerusin nimekirjas seitsmendaks ehk volikogu künnise kolmandaks joonealuseks. Kolmveerandi häältesaagist andsid inimesed mu kodukohast Karedalt. Kummardan sügavalt usalduse eest.
Minu üheksa-aastane poeg Markus küsis pärast ukse taha jäämise kinnitust, kas ma tahtsin sinna saada. «Tahtsin.» «Siis on jama,» ohkas ta osavõtlikult. Abikaasa kiikas köögist elutuppa vaatama, kas olen väga kurb. Ei olnud.
Kümme protsenti koduvallas hääletanutest on hea tulemus. Ent Järva valla hääletustulemused näitasid, et inimesed andsid hääle ennekõike kohalike poolt ja Kareda vald on selles masinaklassis teiste omavalitsuste seas väikseim tegija.
Üle-eelmisel pühapäeval ütles Eesti Televisioonis Anu Välbal külas olnud näitleja Katrin Karisma, et rahvas ei armasta poliitikuid ning teatrilaval aplausi nautinud inimesena avastas ta riigikokku saades poliitareenil ehmatusega eest vaenuliku auditooriumi. Ta sai kiiresti aru, et on näitlejana parem kui poliitikuna.
Oma häältesaaki hinnates võiksin seega optimistlikult muheleda, et järvakad peavad mind kolumnistina poliitikust paremaks. Ju siis nii on.
Tänu järvamaalaste valikule pääsen kirumisest, sest volikogusse saanu sildistatakse ruttu saamahimuliseks ja selgrootuks võimu poole koogutajaks. Üks tundmatu kodanik proovis juba enne valimisi Facebookis mulle samasuguseid etteheiteid krae vahele laduda.
Minu lähenemine valimiskarussellile sai alguse kevadel, kui mõtlesin, et kaua ma arvamuslugudes niisama sõnu kõrvalt targutades tolmuks jahvatan.
Olen käinud suure tüki oma elu igasugustes koolides, näinud ilma, pidanud erinevaid ameteid ja arvasin, et kõlban omavalitsuse volikogusse kohalikku elu paremaks rassima.
Konkreetsemaks muutus mõte Paide keskväljakul jaanipäevaeelsel maakaitsepäeval Prantsuse võõrleegionäride soomuki vilus Järva-Jaani vallavanema Arto Saare ja volikogu esimehe Meelis Mändlaga trehvates ja jutlema jäädes. Ehk on ajaloolastel kunagi vaja teada, et kaubamaja nurga juurest sai alguse minu munitsipaalpoliitiline seiklus anno 2017.
Valimispäeva eelõhtul küsis üks mu hea tuttav, miks ma Paides ei kandideerinud. Tema arvates oleks mu väljavaated volikogu laua taha murda olnud linnas paremad. Tal võib olla õigus, ent mu juured on Kareda kandis liiga sügaval.
Pealegi on minu arvates haldusreformi järel Paides ja Türil asjad igavalt paigas. Värsked uudised kavandatavatest koalitsioonidest viitavad, et mul kipub äkki olema õigus.
Kõige põnevam ja ettearvamatum on seis endiselt Järva vallas. Kõik seitse meeskonda on volikogus ja kombineerimisvõimalusi uue koalitsiooni kokkupanekuks mitu.
Ka on Järva vallas vastutus kõige suurem, sest üles ehitada tuleb täiesti uus vald, kujundada uued suhted ja juhtimismudel, võtta vastu palju keerukaid ja tulevikku mõjutavaid otsuseid.
Kes iganes koalitsiooni moodustab, sel on oht põruda väga suur, sest seitsmest erinevate huvidega vallast üht luua on väga delikaatne ülesanne. Teisalt, õnnestumise korral on nii mõnelgi juhtpoliitikul pilet poolteise aasta pärast riigikogusse sama hea kui taskus.
Seega ei imesta ma sugugi, kui Järvas kesise tulemuse teinud parteid valimised võitnud erakonnal tee võimule koos valimisliitudega hoopis ära lõikavad. Aga jäägu see koalitsioonimeistritest strateegide nuputada.
Mida õpetlikku ma sellest paarist kuust kõrva taha panin? Kui on selge siht murda välja volikogu toolile, tuleb teha tõsist tööd.
Ei aita mõnel üksikul õhtul kultuurimajas valijatega kohtumisel käimisest või oma näopildi postkasti sokutamisest. Piltlikult öeldes on vaja olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Ajaliselt tähendab, et tuleb töölt, koolist ja kõikvõimalikest hobidest võtta vähemalt paarinädalane paus.
Kindlasti peab rahakott olema puuga seljas, sest valija peab saama suurte tähtedega silme vahele, et teada, kes kandideerib. Kui erakonnad kõik plangud, lehesabad ja postkastid üle uputab, on väiksemal tegijal oht kaotsi minna suur. See teeb rahalises mõttes madalamasse klassi jäävatel valimisliitudel võitmise raskeks.
Lõpetuseks on mul rõõm teatada, et Järva vallas kandideerimisest tingitud tsölibaat on lõppenud ja jätkan kolumnide treimist.
https://jarvateataja.postimees.ee/4278439/parem-kolumnist-kui-poliitik
Korraks. Kui ma oleks samal ajal käinud köögis võileiba tegemas, poleks märganudki enda vilksatamist Järva Valla Heaks valimisnimekirja tipus. Õnneks elas Kareda kandi rahvas sotsiaalmeedias valimistele pingsalt kaasa ja andis kõigile omadele kandidaatidele võngetest operatiivse signaali. Jõudsin isegi kuvatõmmise teha.
Eelvalimiste ajal sugulastelt saadud telefonikõnede põhjal sain ehk kuue hääle peale kindel olla. Järgnev oli igal juhul üllatus.
 |
| Milline on poliiitiku naeratus? |
Finišijoonel selgus, et 30 häälega platseerusin nimekirjas seitsmendaks ehk volikogu künnise kolmandaks joonealuseks. Kolmveerandi häältesaagist andsid inimesed mu kodukohast Karedalt. Kummardan sügavalt usalduse eest.
Minu üheksa-aastane poeg Markus küsis pärast ukse taha jäämise kinnitust, kas ma tahtsin sinna saada. «Tahtsin.» «Siis on jama,» ohkas ta osavõtlikult. Abikaasa kiikas köögist elutuppa vaatama, kas olen väga kurb. Ei olnud.
Kümme protsenti koduvallas hääletanutest on hea tulemus. Ent Järva valla hääletustulemused näitasid, et inimesed andsid hääle ennekõike kohalike poolt ja Kareda vald on selles masinaklassis teiste omavalitsuste seas väikseim tegija.
Üle-eelmisel pühapäeval ütles Eesti Televisioonis Anu Välbal külas olnud näitleja Katrin Karisma, et rahvas ei armasta poliitikuid ning teatrilaval aplausi nautinud inimesena avastas ta riigikokku saades poliitareenil ehmatusega eest vaenuliku auditooriumi. Ta sai kiiresti aru, et on näitlejana parem kui poliitikuna.
Oma häältesaaki hinnates võiksin seega optimistlikult muheleda, et järvakad peavad mind kolumnistina poliitikust paremaks. Ju siis nii on.
Tänu järvamaalaste valikule pääsen kirumisest, sest volikogusse saanu sildistatakse ruttu saamahimuliseks ja selgrootuks võimu poole koogutajaks. Üks tundmatu kodanik proovis juba enne valimisi Facebookis mulle samasuguseid etteheiteid krae vahele laduda.
Minu lähenemine valimiskarussellile sai alguse kevadel, kui mõtlesin, et kaua ma arvamuslugudes niisama sõnu kõrvalt targutades tolmuks jahvatan.
Olen käinud suure tüki oma elu igasugustes koolides, näinud ilma, pidanud erinevaid ameteid ja arvasin, et kõlban omavalitsuse volikogusse kohalikku elu paremaks rassima.
Konkreetsemaks muutus mõte Paide keskväljakul jaanipäevaeelsel maakaitsepäeval Prantsuse võõrleegionäride soomuki vilus Järva-Jaani vallavanema Arto Saare ja volikogu esimehe Meelis Mändlaga trehvates ja jutlema jäädes. Ehk on ajaloolastel kunagi vaja teada, et kaubamaja nurga juurest sai alguse minu munitsipaalpoliitiline seiklus anno 2017.
Valimispäeva eelõhtul küsis üks mu hea tuttav, miks ma Paides ei kandideerinud. Tema arvates oleks mu väljavaated volikogu laua taha murda olnud linnas paremad. Tal võib olla õigus, ent mu juured on Kareda kandis liiga sügaval.
Pealegi on minu arvates haldusreformi järel Paides ja Türil asjad igavalt paigas. Värsked uudised kavandatavatest koalitsioonidest viitavad, et mul kipub äkki olema õigus.
Kõige põnevam ja ettearvamatum on seis endiselt Järva vallas. Kõik seitse meeskonda on volikogus ja kombineerimisvõimalusi uue koalitsiooni kokkupanekuks mitu.
Ka on Järva vallas vastutus kõige suurem, sest üles ehitada tuleb täiesti uus vald, kujundada uued suhted ja juhtimismudel, võtta vastu palju keerukaid ja tulevikku mõjutavaid otsuseid.
Kes iganes koalitsiooni moodustab, sel on oht põruda väga suur, sest seitsmest erinevate huvidega vallast üht luua on väga delikaatne ülesanne. Teisalt, õnnestumise korral on nii mõnelgi juhtpoliitikul pilet poolteise aasta pärast riigikogusse sama hea kui taskus.
Seega ei imesta ma sugugi, kui Järvas kesise tulemuse teinud parteid valimised võitnud erakonnal tee võimule koos valimisliitudega hoopis ära lõikavad. Aga jäägu see koalitsioonimeistritest strateegide nuputada.
Mida õpetlikku ma sellest paarist kuust kõrva taha panin? Kui on selge siht murda välja volikogu toolile, tuleb teha tõsist tööd.
Ei aita mõnel üksikul õhtul kultuurimajas valijatega kohtumisel käimisest või oma näopildi postkasti sokutamisest. Piltlikult öeldes on vaja olla igas pulmas peigmees ja matustel kadunuke. Ajaliselt tähendab, et tuleb töölt, koolist ja kõikvõimalikest hobidest võtta vähemalt paarinädalane paus.
Kindlasti peab rahakott olema puuga seljas, sest valija peab saama suurte tähtedega silme vahele, et teada, kes kandideerib. Kui erakonnad kõik plangud, lehesabad ja postkastid üle uputab, on väiksemal tegijal oht kaotsi minna suur. See teeb rahalises mõttes madalamasse klassi jäävatel valimisliitudel võitmise raskeks.
Lõpetuseks on mul rõõm teatada, et Järva vallas kandideerimisest tingitud tsölibaat on lõppenud ja jätkan kolumnide treimist.
https://jarvateataja.postimees.ee/4278439/parem-kolumnist-kui-poliitik
