Elu ilusaimad hetked trükime välja

«Ära tee minust pilti! Mulle ei meeldi see,» podises meie pesamuna mõne nädala eest mulle Kairo muuseumi ees ja viibutas oma pahameele kinnituseks rusikat.


Minu selgitus, et tahan kodumaale jäänud vanemaid perepoegi interneti teel meie tegemistega kursis hoida, kõlas kurtidele kõrvadele. Pesamuna puuris mind altkulmu pilguga ja iga sõna rõhutades: «Ma ütlesin, et mulle ei meeldi!»


Minu poisil polnud midagi püramiidide taustal poseerimise vastu, kuid suvalised olmeklõpsud ärritavad teda.

Igal turistil on kiustaus püramiidi tipust sakutada.

Kui järele mõelda, olin tunginud oma taskutelefoniga lapse privaatsfääri. Tänapäev digimaailmas pole ühelgi inimesel täit kontrolli oma kujutise jäädvustamise ja levitamise üle, kui mõelda kasvõi tuhandetele turvakaameratele meie ümber.


Erinevalt praegustest inimestest on Kairo muuseumi hämaras hästi ventileeritud kambris lebavad iidsete vaaraode muumiaid kaitstud pildistamise eest hoiatussiltide ja muuseumitöötajate valvsate silmadega. Isegi vargsi pöidlaga oma lelu libistavad nutitelefoni omanikud ei söandanud käsulaudadest naljalt üle astuda – mine seda vaaraode needust tea.


Ammu kuuldud indiaanilugudest meenub, et Ameerika pärismaalased olid Metsiku Lääne rändfotograafide suhtes väga umbusklikud, sest arvasid, et suure klaassilmaga jõllitav ja välku sähvav aparaat imeb hinge inimesest puust kasti sisse lõksu.


Esimesed inimese salvestatud kujutised pärinevad kahesaja aasta eest. Kuigi fotoaparaadi tööpõhimõte oli hiinlastel teada juba 3000 aastat tagasi, ei mõistetud varem seadme abil tekitatavat peegelpilti talletada.


XIX sajandi fotod on haruldased ning rohkem aadlikke ja kodanlasi kujutavad, lihtrahvast kohtab neil vähe. Sotsiaalselt madalamal järjel inimesed polnud punanahkade kombel oma hinge pärast mures, vaid pilt oli eksklusiivne ja kallis ehk valitutele kättesaadav.


Suuremat võidukäiku laiadesse massidesse alustas fotograafia XX sajandi vahetuse eel, kui inimesed muutusid liikuvaks ning lihtsustus inimeste ja ümbruskonna jäädvustamine. Säilinud fotode järgi on tolle ajastu inimestest ja eluolust meil oluliselt piltlikum ettekujutus. Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.


Minu koduses arhiivis leidub neli-viis hoolikalt papile kleebitud mälestust suguvõsa tähtsündmustest, kus ühel fotol poseerib kümneid lipsriides inimesi. Ontlike tualettide järgi otsustades on need tehtud millalgi tsaariaja lõpukümnenditel, kus heal järjel talurahvas ei kandnud enam pikkkuube ja viiske.


Tean vanaema vanematekodust pärit ja põlvest põlve edasi antud fotodest, et need on tehtud tema kodukandis Suurpalus. Olen proovinud kaugete sugulaste koltuvaid nägusid pilguga puurides aimata, kes on kes, aga tunnistan, et fotodelt ma kedagi ära ei tunne.


Sellegipoolest hoian oma tundmatuid kaime sooja südamega reliikviana alles kui tükikest oma pere lugu ja enda identiteeti.


Sajandi algusest on mul tallel vanaisa Vabadussõja järel tehtud sõduripilt ja sellest vanem vanavanaema portree. Vabariigi ajast on perepilte juba rohkem ja pean meeles pidama, et kunagi seletan oma lastele, kes on need inimesed.


Olen laatadel kolades märganud, et paljud perealbumid koos fotopaberile püütud esivanemate hingedega on läinud järeltulevate põlvede ükskõiksuse tõttu rändama kollektsionääridele või müüakse neid vanavaralaatadel kui sisekujunduselemente.


Kurvaks teeb, et kellegi esivanemad ja nende sõbrad-tuttavad on muutunud fotopaberile lõksu püütud anonüümseks minevikunäoks. Katsun oma kaime sellest säästa.


Sajandi eest pidi pildile saamiseks inimene üldjuhul poseerimise ise plaani võtma ja see oli sündmus. Tänapäeval on fotole sattumist vältida pea võimatu.


Iga päev läbi Tallinna vanalinna töö ja kodu vahet astudes on tavaline, et mõni parasjagu kaamerat minu suunas hoidev turist rihib mu hinge oma aparaati püüda.


Ma ei jaksa iga objektiivi eest eemale põigata ega ole pildile jäänuna pudelisse püütud džinni tunnet. Tahtmatult saab minust kümneid kordi nädalas huviväärsust sihtivat kaadrit reostav suvaline tüüp mõne Hiina või Jaapani turisti reisialbumis.


Interneti otsingukeskkond Google on ammu välja mõelnud näotuvastusprogrammi, mis kammib küberavarustest välja soovitud sihverplaati kujutavad ülesvõtted. Vältimaks piltidel olevate privaatsuse kahjustamist avalikult näotuvastust kasutada ei lubata. Nii jääb esialgu teadmata, kuhu ilmanurka kellegi näoga pikslipundar on rännanud.


Digiajastu saabumisega on foto tähendus muutunud. Veel mõnekümne aasta eest raatsisid jooksvat igapäevaelu filmile ja paberile jäädvustada ning hiljem pimikus ilmuti ja kinnitivannide vahel mässata üksnes tõsised fotohuvilised.


Tänapäeval on võimeline pilti tegema ja jäädvustust maailmaga jagama suvaline nutitelefoni omanik. Igas sekundis klõpsitakse üle maailma miljoneid fotosid ja susatakse joonelt kõigile näha. Mõne inimese puhul omandab enda ja ümbritseva jäädvustamine internetis suisa reostuse mõõtmed.


Ma ei tee pildistamist maha. Praegune inimeste ja olustiku jäädvustus võib sajandite pärast olla hindamatu ajalooallikas laiemalt kui pereloo koostamiseks. Varasematel aegadel talletati pilte hoolikamalt kui tänapäeval.


Suur osa nutiklõpsudest on ühekordseks kasutuseks, mida hiljem ei vaata enam keegi. Mälumahu vabastamiseks need kustutakse või kaovad jäädvustatud hetked kosmosesse, kui seade läheb loojakarja.


Isegi kui väärtuslikumad fotod talletatakse mõnel infokandjal, on aastate pärast nende taasesitus kahtlane. Mul on kuskil kapipõhjas virn floppe ja CD-plaate fotodega, kuid pole enam seadet, millesse neid sisestada, või on pildipangaks olnud mälupulk andnud vahepeal otsad.


Ent tean inimesi, kes süsteemselt sordivad arvukatest piltidest välja kõige paremad, trükivad need paberile ja köidavad albumisse ja lasevad ebaolulisel minna igavikku.


Paberile pandud foto näitab endiselt kvaliteeti. Võtan hoogu, et säilitada valitud palu paberil samamoodi, kui on ajale vastu pidanud minu suguvõsa nelja-viie põlve tagused fotod.


https://jarvateataja.postimees.ee/4327571/elu-ilusaimad-hetked-trukime-valja

Ahistajate avalik hukkamine kui uusinkvisitsioon

7. novembril leidis politsei Põhja-Walesist briti poliitiku Carl Sargeanti surnuna, tõenäoliselt võttis mees endalt elu. Nädal varem astus Walesi parlamendi liige ja eksminister seksuaalse ahistamise süüdistuse tõttu tagasi.


Viimasel ajal ei möödu päevagi, kus rahvusvaheline meedia ei käsitle mõnda värskemat paljastust või too päevavalgele aastatetagust juhtumit, kus mõni mõjukal kohal poliitik, filmistaar, produtsent või muu avaliku elu tegelane on seksuaalselt ahistanud mõnd kolleegi või inimest ühisest seltskonnast.


Novembri algul astus tagasi Suurbritannia kaitseminister Michael Fallon, kes tunnistas peaministrile, et pole käitunud kõlbeliselt nii korrektselt, kui nõuab sõjaväelastelt. Sama alatooniga skandaale on saareriigis olnud viimasel ajal silmatorkavalt palju.


Mõjukast filmiprodutsendist Harvey Weinsteinist alguse saanud vägistamissüüdistuste järel tõi üleilmne ahistamisvastane kampaania #metoo riburadapidi paljastusi, mille kesksed tegelased on mõjukal positsioonil valdavalt keskealised või vanemad härrad sõltumata seksuaalsest eelistusest.


Eriti teravalt on võetud pihtide vahele Hollywoodi filmistaar ja menuseriaali «Kaardimaja» peaosatäitja Kevin Spacey. Pall läks veerema, kui üks ohvritest avalikustas 30 aasta taguse juhtumi, kus näitleja proovis jõuliselt läheneda toona alaealisele noormehele. Sellele järgnesid aina uued ja uued episoodid teistelt tema lähenemiskatseid kohanutelt.

Kaader filmist American Beauty, mis tõi Kevin Spaceyle 2000. aastal parima meesnäitleja Oscari. Täna on seksuaalses ahistamises süüdistatud nimekas näitleja kinomaailma persona non grata ning avalikus häbipostis põrmustatud.

Ka Eestis on tänavu lahvatanud mitu skandaali. Meenutagem Riigi Kinnisvara juhi ametist viinud kohatut väljaütlemist haridus- ja teadusministri aadressil või ekspeaminister Taavi Rõivase Malaisia-visiidi basseinipeo liiga liibuvat tantsustiili.


Seksuaalsete süüdistuste laine rullub ühiskondi muutvalt üle ilma ning ajakirjandus ja sotsiaalmeedia lahkab suure kirega vürtsikaid episoode ning taob igasuguse halastuseta häbiposti iga kellegi arvates käsi ja muid eenduvaid kehaosi valesti kasutanud tegelase.


Kevin Spaceyle osaks saanud süüdistuste tõttu läheb ilmselt hingusele superkuulsa seriaali tootmine ning dominoefektina loobuvad kõik näitlejaga koostööst. Näiteks otsustas tuntud režissöör Ridley Scott Spacey just valminud filmist «All the Money in the World» välja lõigata ja asendada teise näitlejaga.


Ühel hetkel kuulsust ja majanduslikku heaolu nautinud staar avastab end järgmisel hetkel põrmust ja elust välja kirjutatuna. Tuntuse tõttu võimu omavatelt libastunud inimestelt võetakse nende vägi ja paisatakse igavesse pagendusse.


Ma ei sea kahtluse alla, et inimestevahelised suhted peavad olema vastastikku austavad ka siis, kui kõhus lendavad liblikad või selgub, et tegelikult liblikaid polnudki. Kui kahe inimese vahel sädet ei teki ja ühe poole lähenemiskatsed lükatakse tagasi, on mõistlik väärikas eemaldumine omavahel kokku leppida.


Kui üks pool on patoloogiliselt seksuaalselt agressiivne ümbritsevate inimeste suhtes ning muutub ahistavaks ja vägivaldseks ning vajab kõrvalist sekkumist, pean õigemaks politseisse pöördumist.


Laupäeval käisin vaatamas publikut raputada armastava NO99 teatri etendust «Kõnts», kus lava täitis paks mudakiht. Napi tekstiga lavastuses näidati inimese madalaid kirgi ja võimuiha, paljastati tavaliselt peitu jäävaid kehaosi ning sõna otseses mõttes tampisid osatäitjad üksteist näoli mutta. Võimult tõugatute asemel tulevad uued nagu igaveses eluringis muiste.


Eelmise nädala Eesti Eks­pressis kirjutab Priit Hõbemägi moraalsest raevuhoost, mis sünnib, kui inimesed märkavad, et keegi võõras on rikkunud teisele võõrale inimesele liiga tehes moraalinorme, ning tunnevad diivanil arvutiklahve klõbistades, et üleastujat on vaja takistada.


Inimesel on tänapäevases maailmas bioloogilise olendina aina raskem elada, sest kultuuri ja moraali kiuste lööb välja ürgseid instinkte, mis sunnivad teda seksuaalsust kiirgavatele tegudele.


Aina rohkem on neid, kes tahavad ennast indiviidina loomariigist kaugemale tõsta, ning nii ongi lihast ja luudest inimeste ning nende arusaamade vahele tekkimas väärtuskonfliktide kuristik.


Kõhutunne ütleb, et eelmisel nädalal Walesi poliitiku vabasurma minek ei jää selles reas viimaseks. Ilmneb, et kõik ahistamises süüdistatud pole paadunud jõhkardid, vaid mõni murdub fataalselt süümepiinades siiraks kahetsuseks ruumi mittejätvate rünnakute all.


Enamik kõmulistest rünnakutest ei jõua politseiuurimise alla ega õiglaselt kohtu arutada, vaid jääb inkvisitsioonihõnguliselt ühiskondlike tribüünide karistada. On näha, et avalik omakohus sünnitab uut ülekohut ja ohvreid muutes eelmised ohvrid ja nendele moraalses raevus kaasaelajad ise ahistajateks.


Ei meeldi mulle asjade selline käik, sest pealekaebamine, massipsühhoosist kantud raev ja õiglase kohtupidamise eiramine on juba XX sajandi keskel põhjustanud inimkonnale nii palju kannatusi, et aeg oleks sellest õppida.


https://jarvateataja.postimees.ee/4309031/ahistajate-avalik-hukkamine-kui-uusinkvisitsioon

Koalitsioonilepetelt jääb Järva Paide ja Türi varju

Saunas võib keris olla suur ja uhke, aga kui puid alla panna pole, saunamees lasknud ahjust tule kustuda või ei tõmba korsten, jääb saunamõnu kesiseks.


Uues Järvas seisab värskelt laotud KERIS keset valda ja ühinenud omavalitsuse rahvas ei saa veel sotti, kas kividelt hakkab tõusma kuuma või läheb liitumispohmelli väljahigistamine nagu Tootsi kinniste kriskadega saunas, kus Kiire Jorh laval eelmise päeva ristsete järel joodud Lati Paci peale hambaid plagistas ja virises: «Külm on!»

KERIS saadi valmis aga kas ka see niipalju vunki kogub, et korralikku leili saada ja vihelda?

Ah et mis kerisest ma siin novembri teisel päeval mõistujuttu keerutan? Kui kõikidest Järva vallas valimistel osalenud erakondadest moodustatud koalitsiooniliikmete esitähed ritta pikkida, siis saamegi: K(esk), E(KRE), R(reform), I(RL), S(sotsiaaldemokraadid).


Kui Paidet poleks juba mõne aasta eest pikalt valitsenud sama kooslus, võiks IRLi Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide liitu IKSiga tähistada.


Kogu eelmise valitsemisaja koostööd harjutanud Türi koalitsioonipartnerite IRLi, Keskerakonna ja Reformierakonna esitähtedest ei anna aga midagi mõistlikku nuputada, nagu oleks nad võtnud õppust maanteeametilt, kes väldib sõidukitele tähenduslike tähekombinatsioonidega registrimärkide väljastamist.


Tõsisema pilguga Järvamaa omavalitsuste valitsuskoalitsioonide kokkulepetele otsa vaadates on näha, et kõige pikema tegevuskava on kokku seadnud Türi võimuliitlased. Neil on seitsmes peatükis kirjas 71 punkti, mida järgneva nelja aasta jooksul on maakonna suurimas omavalitsuses tarvis teha.


Prioriteedid on jagatud peatükkidesse: üldpõhimõtted, juhtimine ja arendus, ettevõtlus, elukeskkond, haridus, lapsed, noored ja pered, sotsiaalne turvalisus, terviseedendus ja tervishoid, sport ja terviseedendus, küla ja linnaelu ning kultuur.


Ülddeklaratiivsed sõnumid, nagu toetame, arvestame, teeme koostööd, lähtume, arendame, hoiame, esindame, edendame, on koondatud valdavalt kahte esimesse peatükki ning neid on alla poole kõikidest punktidest.


Lepingust 39 punkti kirjeldavad kindlat tegevust või objekti. Ambitsioonikamatest on loetletud spordihoone ja uue maja perearstikeskusele ning põhikoolile ehitamist ning kesklinna lasteaia renoveerimist. Ümber ehitatud saab Tolli ja Tehnika tänav.


Türi lepingus on mitmes punktis mainitud rahvustunnet, isamaalist kasvatust, keele ja kommete hoidmist. Eraldi on korduvalt rõhutatud oma valla tunde loomist ja maine olulisust, et inimesed tahaksid just Türi vallas elada ning arvukatele tuntud vapiüritustele tulla. Samuti lubavad Türi võimud tuua professionaalset kunsti ja kultuuri.


Läbimõeldud ja kirjeldatud tegevused on juba ühe perioodi koos valitsenud kooslusele ootuspärased ning türilasel on selge ülevaade, kuhu Väätsa ja Käru vallaga täienenud Türi on teel ja mida soovib saavutada.


Kas ainult mulle tundub, et türikate leppest kumab kergelt läbi soov võistelda põlise konkurendi Paidega?


Paide koalitsioonileping ei jää naabritele palju alla: kuus peatükki ja 68 punkti, neist 48 kindlad tegevused. Eraldi peatükkidena on toodud juhtimine ja arendamine, elukeskkond, ettevõtlus, pered/sotsiaaltöö, haridus ja sotsiaaltöö ning kultuur ja haridus.


Ridade vahelt võib välja lugeda, et Paide saab uue ujula ning vanast tehakse vabaaja- ja spordikeskus. Veel ehitatakse matusemaja, lemmikloomade jalutusväljak ning luuakse vanalinna XIX sajandi muuseum. Paides ehitatakse ümber Tallinna ja Mündi tänav ning jätkub kultuurikeskuse uuendus.


Põneva ideena on välja käidud Paide elanikele Tallinna ühis­kaarti meenutava kodanikukaardi kehtestamine, mis annab omadele soodustusi kultuuri- ja sporditeenuste kasutamisel.


Koalitsioonilepingus on palju tähelepanu pööratud kultuurile, sportimisvõimalustele ja vaba aja sisustamisele. Ka Paide rõhutab isamaalise kasvatuse tähtsust, linna mainet ja turundust, loetleb eraldi, kuidas linna uusi kante arendatakse, ning palju on pööratud tähelepanu haridussüsteemi nüüdisajastamisele.


Paljud kirjeldatud leppepunktid on tuttavad valimisprogrammidest ja kirjutatud nüüd leppesse. Norida võiks punkti üle, mis tagab tasuta sõidu omavalitsuse kalmistule, sest jääb segaseks, kas sõidutatakse siit ilmast lahkunuid või omaste haudu hooldama minejaid.


Ka oodanuks pikemat selgitust, milles täpsemalt seisneb tehisjärve detailplaneeringu elluviimine ja kuidas võideldakse uus piimakombinaat Paidesse.


Kõige kahvatuma sisuga on Järva valla kolme alapealkirja alla (juhtimine, ettevõtlus ja tööhõive ning valla areng) 22 punktiga mahtunud koalitsioonileping.


Kuigi tegu on kõige suuremate proovikivide ees seisva Järvamaa omavalitsusega, paistab, et viiest poliitilisest erakonnast koosnevat, kogu poliitilise spektri kirevust katvat koalitsiooni panna selgel sõnal kirjeldama kõiki rahuldavat tegevusprogrammi osutus liialt raskeks.


Nii loeme Järva valla juhtimist sätestavast alusdokumendist valdavalt ülddeklaratiivseid lubadusi, nagu läbipaistvat juhtimist, kiiret asjaajamist, ettevõtjatega koostööd.


Järva koalitsioonileppest on täpsemalt sätestatud igal asulale õigus ellu jääda, et hästi toimivaid süsteeme ja teenuseid ei lõhuta ega lasta valda laiali joosta – plehku saab panna territooriumiosa, mille üleminekut teise omavalitsusse soovib vähemalt 75 protsenti kodanikest.


Nagu Paide linn, nii rakendab ka Järva vald positiivse algatusena kaasavat eelarvet, et inimesed saaksid seada kogukondlikke eelistusi. Koalitsioonilepingust saame teada, et Järva vallas on vaja postipakiautomaate, valla­ülest spordiklubide liitu ja tehakse interaktiivne interneti kodulehekülg koos online`i-toega.


Jäi silma, et äsja liitunud Järva valla investeeringute kava vajab uue koalitsiooni meelest juba nüüdisajastamist, aga ei anna mitte sõnagagi aimu, mis on seal üle või puudu.


Veel mainitakse, et huvihariduse õpetajate palgad tuleb üldhariduskoolide kolleegidega võrdsustada, huviringi saab valla toel minna ka naaberomavalitsustesse ning tagatakse ranitsa- ja sünnitoetus.


Aga kuhu jäävad suured ja lennukad plaanid? Vallakodanikuna tahaksin teada, kas liitumise eel kokku lepitud keskus jääb Järva-Jaani. Kas ja kuidas kujundatakse seitsme senise vallavalitsuse alusel optimaalne uus vallaülene juhtumine ja teenuste osutamine? Kuidas hakkab uue valla hammas peale suure territooriumi ja suhteliselt hõreda asustustihedusega maalahmaka haldusele?


Ridagi pole kirjas koolivõrgu tulevikust, seitsme erinäolise valla emotsionaalsest liitmisest ühtse identiteedi alla ja mainest laiemalt.


Kui Paide ja Türi jätkavad järgmisel neljal aastal tugevate keskuste alusel omavalitsuse suurejoonelist edasiarendust, siis Järva koalitsioonilepingus puudub positiivne hingus ning dokumenti läbi töötades jääb mõistatuseks, mismoodi hakkavad välja nägema Järva valla halduskorralduslikud ja juhtimise jõujooned.


Rallikeeles öeldes näeme Paides ja Türil Tänaku ja Ogieri WRC-klassi vilumust ning taustal Sõpruse augu kiiruskatsel põristamas üht püüdlikku rahvaliiga satsi.


https://jarvateataja.postimees.ee/4295969/koalitsioonilepetelt-jaab-jarva-paide-ja-turi-varju