kolmapäev, 29. november 2017

Elu ilusaimad hetked trükime välja

«Ära tee minust pilti! Mulle ei meeldi see,» podises meie pesamuna mõne nädala eest mulle Kairo muuseumi ees ja viibutas oma pahameele kinnituseks rusikat.


Minu selgitus, et tahan kodumaale jäänud vanemaid perepoegi interneti teel meie tegemistega kursis hoida, kõlas kurtidele kõrvadele. Pesamuna puuris mind altkulmu pilguga ja iga sõna rõhutades: «Ma ütlesin, et mulle ei meeldi!»


Minu poisil polnud midagi püramiidide taustal poseerimise vastu, kuid suvalised olmeklõpsud ärritavad teda.


Igal turistil on kiustaus püramiidi tipust sakutada.


Kui järele mõelda, olin tunginud oma taskutelefoniga lapse privaatsfääri. Tänapäev digimaailmas pole ühelgi inimesel täit kontrolli oma kujutise jäädvustamise ja levitamise üle, kui mõelda kasvõi tuhandetele turvakaameratele meie ümber.


Erinevalt praegustest inimestest on Kairo muuseumi hämaras hästi ventileeritud kambris lebavad iidsete vaaraode muumiaid kaitstud pildistamise eest hoiatussiltide ja muuseumitöötajate valvsate silmadega. Isegi vargsi pöidlaga oma lelu libistavad nutitelefoni omanikud ei söandanud käsulaudadest naljalt üle astuda – mine seda vaaraode needust tea.


Ammu kuuldud indiaanilugudest meenub, et Ameerika pärismaalased olid Metsiku Lääne rändfotograafide suhtes väga umbusklikud, sest arvasid, et suure klaassilmaga jõllitav ja välku sähvav aparaat imeb hinge inimesest puust kasti sisse lõksu.


Esimesed inimese salvestatud kujutised pärinevad kahesaja aasta eest. Kuigi fotoaparaadi tööpõhimõte oli hiinlastel teada juba 3000 aastat tagasi, ei mõistetud varem seadme abil tekitatavat peegelpilti talletada.


XIX sajandi fotod on haruldased ning rohkem aadlikke ja kodanlasi kujutavad, lihtrahvast kohtab neil vähe. Sotsiaalselt madalamal järjel inimesed polnud punanahkade kombel oma hinge pärast mures, vaid pilt oli eksklusiivne ja kallis ehk valitutele kättesaadav.


Suuremat võidukäiku laiadesse massidesse alustas fotograafia XX sajandi vahetuse eel, kui inimesed muutusid liikuvaks ning lihtsustus inimeste ja ümbruskonna jäädvustamine. Säilinud fotode järgi on tolle ajastu inimestest ja eluolust meil oluliselt piltlikum ettekujutus. Öeldakse, et pilt räägib rohkem kui tuhat sõna.


Minu koduses arhiivis leidub neli-viis hoolikalt papile kleebitud mälestust suguvõsa tähtsündmustest, kus ühel fotol poseerib kümneid lipsriides inimesi. Ontlike tualettide järgi otsustades on need tehtud millalgi tsaariaja lõpukümnenditel, kus heal järjel talurahvas ei kandnud enam pikkkuube ja viiske.


Tean vanaema vanematekodust pärit ja põlvest põlve edasi antud fotodest, et need on tehtud tema kodukandis Suurpalus. Olen proovinud kaugete sugulaste koltuvaid nägusid pilguga puurides aimata, kes on kes, aga tunnistan, et fotodelt ma kedagi ära ei tunne.


Sellegipoolest hoian oma tundmatuid kaime sooja südamega reliikviana alles kui tükikest oma pere lugu ja enda identiteeti.


Sajandi algusest on mul tallel vanaisa Vabadussõja järel tehtud sõduripilt ja sellest vanem vanavanaema portree. Vabariigi ajast on perepilte juba rohkem ja pean meeles pidama, et kunagi seletan oma lastele, kes on need inimesed.


Olen laatadel kolades märganud, et paljud perealbumid koos fotopaberile püütud esivanemate hingedega on läinud järeltulevate põlvede ükskõiksuse tõttu rändama kollektsionääridele või müüakse neid vanavaralaatadel kui sisekujunduselemente.


Kurvaks teeb, et kellegi esivanemad ja nende sõbrad-tuttavad on muutunud fotopaberile lõksu püütud anonüümseks minevikunäoks. Katsun oma kaime sellest säästa.


Sajandi eest pidi pildile saamiseks inimene üldjuhul poseerimise ise plaani võtma ja see oli sündmus. Tänapäeval on fotole sattumist vältida pea võimatu.


Iga päev läbi Tallinna vanalinna töö ja kodu vahet astudes on tavaline, et mõni parasjagu kaamerat minu suunas hoidev turist rihib mu hinge oma aparaati püüda.


Ma ei jaksa iga objektiivi eest eemale põigata ega ole pildile jäänuna pudelisse püütud džinni tunnet. Tahtmatult saab minust kümneid kordi nädalas huviväärsust sihtivat kaadrit reostav suvaline tüüp mõne Hiina või Jaapani turisti reisialbumis.


Interneti otsingukeskkond Google on ammu välja mõelnud näotuvastusprogrammi, mis kammib küberavarustest välja soovitud sihverplaati kujutavad ülesvõtted. Vältimaks piltidel olevate privaatsuse kahjustamist avalikult näotuvastust kasutada ei lubata. Nii jääb esialgu teadmata, kuhu ilmanurka kellegi näoga pikslipundar on rännanud.


Digiajastu saabumisega on foto tähendus muutunud. Veel mõnekümne aasta eest raatsisid jooksvat igapäevaelu filmile ja paberile jäädvustada ning hiljem pimikus ilmuti ja kinnitivannide vahel mässata üksnes tõsised fotohuvilised.


Tänapäeval on võimeline pilti tegema ja jäädvustust maailmaga jagama suvaline nutitelefoni omanik. Igas sekundis klõpsitakse üle maailma miljoneid fotosid ja susatakse joonelt kõigile näha. Mõne inimese puhul omandab enda ja ümbritseva jäädvustamine internetis suisa reostuse mõõtmed.


Ma ei tee pildistamist maha. Praegune inimeste ja olustiku jäädvustus võib sajandite pärast olla hindamatu ajalooallikas laiemalt kui pereloo koostamiseks. Varasematel aegadel talletati pilte hoolikamalt kui tänapäeval.


Suur osa nutiklõpsudest on ühekordseks kasutuseks, mida hiljem ei vaata enam keegi. Mälumahu vabastamiseks need kustutakse või kaovad jäädvustatud hetked kosmosesse, kui seade läheb loojakarja.


Isegi kui väärtuslikumad fotod talletatakse mõnel infokandjal, on aastate pärast nende taasesitus kahtlane. Mul on kuskil kapipõhjas virn floppe ja CD-plaate fotodega, kuid pole enam seadet, millesse neid sisestada, või on pildipangaks olnud mälupulk andnud vahepeal otsad.


Ent tean inimesi, kes süsteemselt sordivad arvukatest piltidest välja kõige paremad, trükivad need paberile ja köidavad albumisse ja lasevad ebaolulisel minna igavikku.


Paberile pandud foto näitab endiselt kvaliteeti. Võtan hoogu, et säilitada valitud palu paberil samamoodi, kui on ajale vastu pidanud minu suguvõsa nelja-viie põlve tagused fotod.


https://jarvateataja.postimees.ee/4327571/elu-ilusaimad-hetked-trukime-valja

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar