«Edasi, Kentuki poisid! Valu punanahkadele!» tormas Tartu raad kui üks mees linnapea sõjahüüu saatel raekoja trepist alla, hõõguvad ahjuroobid kurjakuulutavalt käes, Emajõe Ateena ümber maia näoga luusivaid puiduvabrikantidest kalkunitolkameid klohmina.
Märtsi alguses kaevus Tartu volikogu harvanähtava üksmeelega Emajõele, Taaralinnast ülesvoolu kavandatava ettevõtte Est-For tselluloositehase vastu ega ole positsioonidelt tolligi taganenud.
Kas vabrik on ka tegelikult nii jube, nagu kriitikud kuulutavad, ei tea muidugi keegi, sest uuringuid, kuidas kavandatav hiigeltehas keskkonda mõjutab, veel tehtud ei ole. Tehase poolt rääkivad argumendid kõlavad kurtidele kõrvadele.
Maailma õnnelikemas riigis Soomes on selliseid tselluloositehaseid kümmekond. Õnnelikkuse edetabeli 64. kohal olevas riigis elavaid tartlasi uuringud ei huvita, neil on niigi selge: «Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema ja haisema!»
Eestlaste seas kogub tuure eneseavastus metsarahvana. Kahjuks ei ela see rahvas metsa keskel ega elatu metsast. Uus metsarahvas vaatab metsa autoaknast ja õhkab puudele kaasa elada kivilinna müüride vahelt, muutudes aina ortodoksemaks nende suhtes, kes näevad metsa majanduslikust vaatenurgast.
Nende meelest on harvesteriga metsas müttamine korralik roim. Roimareid ei kannata ka heade mõtete linn. «Mis kinni ei jää, saab kinni löödud,» laseb Tartu vaimueliidilt aina uusi kogupauke puidu väärindajate suunas.
Kui poliitikute puhul on emotsionaalne ülereageerimine tavaline, siis nüüd on nende tuules kõrgeks ja hääle kiledaks ajanud ka teadlased, kellelt ootaks pigem kainelt tasakaalustatud ja kaalutletud seisukohti, mis tuginevad faktitäpsele teadustööle.
Arutelu koht pole isegi see, miks reostab Tartu linn Emajõge oluliselt rohkem kui kavandatav tselluloositehas. Parafraseerides antiikklassikuid: «Mis on lubatud Tartule, pole lubatud tselluloositehasele.»
See näitab, et Tartus on läbi viidud üldmobilisatsioon ning oma ametirüü on heitnud seljast ja Stalingradi kaitsele tulnud kõik, kes linnas jaksavad teravalt sõna öelda või suudavad loosungit kanda. Ilma võitluseta ei anta ära jalatäitki maad.
Metsandusettevõtjad on öelnud, et elaksime rikkamalt, kui ei ekspordiks kolmandikku riigist raiutud puidust ümarpalgi ehk odava toorainena. Metsamaterjali kohapealne väärindamine annaks ümbruskaudsetele tööd ja leiba ning ettevõtjatele rikkust, mida majanduse elavdamisse ringiga tagasi suunata.
Ega ka tartlased selles kahtle, et puitu on vaja kallima hinna saamiseks töödelda kohapeal, kuid tehtagu seda mujal – linnatanuma taga tossavad korstnad pärsivad vaba vaimu ja mürgitavad akadeemilist õhku ning peletavad tudengeid, keda ülikoolid vajavad kui õhku.
Eesti häda on selles, et väikses riigis napib kohti, kuhu tehas energia- ja veevarustuse ning transpordivõrgustiku ja tooraine läheduse tõttu sobiks.
Metsatöösturite parimaks asukohaks hinnatud Tartus peetakse tselluloosivabrikut idülli lõhkuvaks sissetungijaks. Ehk on koer maetud siia, et tehase kavandajad pole proovinud linnale omaks saada ega pakkunud piisavat meelehead? Slaavi kroonikud on muiste kirjutanud, kuidas Läänemere äärest tulnud kaupmehed käisid bojaaridele austust avaldamas, et saada luba Novgorodi turul kaubelda.
Hilja on arutada, kas ärimehed pidanuks õiget ust otsides vaatama tagasi Dorpati aegadesse, kui soodsa ärikeskkonna saamiseks laotati bojaaride jalge ette sooblinahku, kopranõret, hõbedat ja kulda.
Tänapäeval oleks aidanud linnaväravaid avada ehk mõni avalikuks kasutuseks linnale kingitud spordihall, uus park või mängulinnak.
Huvitaval kombel on Tartust sada kilomeetrit põhja pool olukord ühe teise tehasega, mis pakub ka kohalikele töökohti, kuid tarbib vett ja koormab keskkonda, risti vastupidine. Eksib see, kes arvab, et rihin äsja Imaveres nurgakivi saanud uut söödatehast.
Eks ole sama mis metsamehed kurtnud ka põllumehed, et Eestist veetakse päevas odavalt välja pool tuhat tonni toorpiima, mis on samuti hinnanguliselt kolmandik riigi piimatoodangust, selmet riigi jõukuse huvides teha piimast kallimaid tooteid, mida suurema raha eest kannataks müüa välismaale.
Piimaga saab asi klaariks, kui riigi ja eraettevõtjate koosrahastusel kerkib Paidesse uus ühistuline meierei. Südamelinnas ei roninud piimakombinaadi vastu barrikaadidele keegi.
Vastupidi. Linnavalitsus nägi mullu hullu vaeva, et tööstus omale saada ja teisi meepoti ümber tiirlevaid kosilasi eemale peletada. Tartu võitlust vaadates on suisa kurioosne, et Järvamaa rahvas hääletas piimakombinaadi tuleku maakonna aasta teoks isegi enne, kui kopp üldse maasse löödi.
Erinevus ongi selles, et Järvamaal on piimakombinaat oma. Põlises põllumajandusmaakonnas on sügavad traditsioonid, meil on isegi Eesti piimandusmuuseum! Siinse piimatöötluse hiilgeaegu meenutatakse nostalgiapisaraga ja nüüd on võimalik endisaegne kuulsus Paides taastada.
Põllumajandus on endiselt Järvamaa majanduse trumpvaldkond ja E-Piim on oma, kohalik ettevõte: aitas Jaak Mae omal ajal Albu suusaradadelt olümpiasangariks ja toetab Paide spordihalli.
Tartu puidutööstust omaks ei võta. Kui ka iga linnavolinik piinapingil nelja ilmakaare poole tükkideks tõmmata, karjub iga tükk edasi, et Tartusse puidumassi keedukoda ei tule.
Tüürin oma jutuga sinnakanti, et Eesti metsatöötluse ajalugu teha soovivad ettevõtjad on siinkandis omad. Nad on nullist üles ehitanud Imavere saetööstuse, taastanud elamiseks omale keset Järvamaad lapsepõlvekoduks olnud mõisa.
Võidujooks on juba alanud. Valga pakkus juba ennast tselluloositehasele alternatiiviks. Neil on raudtee ja metsad siin- ja sealpool piiri, aga pole piisavalt vett.
Pandivere kõrgustik pressib Järvamaal vett välja rohkelt. Türil on raudtee ja mitu üheks saavat veerikast jõge ning ajalooline kogemus nii metsakombinaadi kui ka paberivabrikuga. Hakkab koitma?
Ehk oleks aeg kosja minna? Ent rõhutan, et kui kosjaviinad peaks ka vastu võetama, siis ilma keskkonda võimalikult vähe koormava tehnoloogiata ei saaks tselluloositehas tulla ka Järvamaale, muidu lasevad pärnakad Rae silla õhku ja neavad meid maapõhja.
https://jarvateataja.postimees.ee/4446389/ehk-mahub-jarvamaale-veel-moni-suurtoostus
Märtsi alguses kaevus Tartu volikogu harvanähtava üksmeelega Emajõele, Taaralinnast ülesvoolu kavandatava ettevõtte Est-For tselluloositehase vastu ega ole positsioonidelt tolligi taganenud.
Kas vabrik on ka tegelikult nii jube, nagu kriitikud kuulutavad, ei tea muidugi keegi, sest uuringuid, kuidas kavandatav hiigeltehas keskkonda mõjutab, veel tehtud ei ole. Tehase poolt rääkivad argumendid kõlavad kurtidele kõrvadele.
 |
| Eestlased tõrguvad oma agraar-looduslähedasse maailmapilti laskmast suurtööstusi ning muid mastaapseid äriedendusi ning seetõttu meenutab tselluloositehase teema tsivilisatsioonide kokkupõrget. |
Maailma õnnelikemas riigis Soomes on selliseid tselluloositehaseid kümmekond. Õnnelikkuse edetabeli 64. kohal olevas riigis elavaid tartlasi uuringud ei huvita, neil on niigi selge: «Mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema ja haisema!»
Eestlaste seas kogub tuure eneseavastus metsarahvana. Kahjuks ei ela see rahvas metsa keskel ega elatu metsast. Uus metsarahvas vaatab metsa autoaknast ja õhkab puudele kaasa elada kivilinna müüride vahelt, muutudes aina ortodoksemaks nende suhtes, kes näevad metsa majanduslikust vaatenurgast.
Nende meelest on harvesteriga metsas müttamine korralik roim. Roimareid ei kannata ka heade mõtete linn. «Mis kinni ei jää, saab kinni löödud,» laseb Tartu vaimueliidilt aina uusi kogupauke puidu väärindajate suunas.
Kui poliitikute puhul on emotsionaalne ülereageerimine tavaline, siis nüüd on nende tuules kõrgeks ja hääle kiledaks ajanud ka teadlased, kellelt ootaks pigem kainelt tasakaalustatud ja kaalutletud seisukohti, mis tuginevad faktitäpsele teadustööle.
Arutelu koht pole isegi see, miks reostab Tartu linn Emajõge oluliselt rohkem kui kavandatav tselluloositehas. Parafraseerides antiikklassikuid: «Mis on lubatud Tartule, pole lubatud tselluloositehasele.»
See näitab, et Tartus on läbi viidud üldmobilisatsioon ning oma ametirüü on heitnud seljast ja Stalingradi kaitsele tulnud kõik, kes linnas jaksavad teravalt sõna öelda või suudavad loosungit kanda. Ilma võitluseta ei anta ära jalatäitki maad.
Metsandusettevõtjad on öelnud, et elaksime rikkamalt, kui ei ekspordiks kolmandikku riigist raiutud puidust ümarpalgi ehk odava toorainena. Metsamaterjali kohapealne väärindamine annaks ümbruskaudsetele tööd ja leiba ning ettevõtjatele rikkust, mida majanduse elavdamisse ringiga tagasi suunata.
Ega ka tartlased selles kahtle, et puitu on vaja kallima hinna saamiseks töödelda kohapeal, kuid tehtagu seda mujal – linnatanuma taga tossavad korstnad pärsivad vaba vaimu ja mürgitavad akadeemilist õhku ning peletavad tudengeid, keda ülikoolid vajavad kui õhku.
Eesti häda on selles, et väikses riigis napib kohti, kuhu tehas energia- ja veevarustuse ning transpordivõrgustiku ja tooraine läheduse tõttu sobiks.
Metsatöösturite parimaks asukohaks hinnatud Tartus peetakse tselluloosivabrikut idülli lõhkuvaks sissetungijaks. Ehk on koer maetud siia, et tehase kavandajad pole proovinud linnale omaks saada ega pakkunud piisavat meelehead? Slaavi kroonikud on muiste kirjutanud, kuidas Läänemere äärest tulnud kaupmehed käisid bojaaridele austust avaldamas, et saada luba Novgorodi turul kaubelda.
Hilja on arutada, kas ärimehed pidanuks õiget ust otsides vaatama tagasi Dorpati aegadesse, kui soodsa ärikeskkonna saamiseks laotati bojaaride jalge ette sooblinahku, kopranõret, hõbedat ja kulda.
Tänapäeval oleks aidanud linnaväravaid avada ehk mõni avalikuks kasutuseks linnale kingitud spordihall, uus park või mängulinnak.
Huvitaval kombel on Tartust sada kilomeetrit põhja pool olukord ühe teise tehasega, mis pakub ka kohalikele töökohti, kuid tarbib vett ja koormab keskkonda, risti vastupidine. Eksib see, kes arvab, et rihin äsja Imaveres nurgakivi saanud uut söödatehast.
Eks ole sama mis metsamehed kurtnud ka põllumehed, et Eestist veetakse päevas odavalt välja pool tuhat tonni toorpiima, mis on samuti hinnanguliselt kolmandik riigi piimatoodangust, selmet riigi jõukuse huvides teha piimast kallimaid tooteid, mida suurema raha eest kannataks müüa välismaale.
Piimaga saab asi klaariks, kui riigi ja eraettevõtjate koosrahastusel kerkib Paidesse uus ühistuline meierei. Südamelinnas ei roninud piimakombinaadi vastu barrikaadidele keegi.
Vastupidi. Linnavalitsus nägi mullu hullu vaeva, et tööstus omale saada ja teisi meepoti ümber tiirlevaid kosilasi eemale peletada. Tartu võitlust vaadates on suisa kurioosne, et Järvamaa rahvas hääletas piimakombinaadi tuleku maakonna aasta teoks isegi enne, kui kopp üldse maasse löödi.
Erinevus ongi selles, et Järvamaal on piimakombinaat oma. Põlises põllumajandusmaakonnas on sügavad traditsioonid, meil on isegi Eesti piimandusmuuseum! Siinse piimatöötluse hiilgeaegu meenutatakse nostalgiapisaraga ja nüüd on võimalik endisaegne kuulsus Paides taastada.
Põllumajandus on endiselt Järvamaa majanduse trumpvaldkond ja E-Piim on oma, kohalik ettevõte: aitas Jaak Mae omal ajal Albu suusaradadelt olümpiasangariks ja toetab Paide spordihalli.
Tartu puidutööstust omaks ei võta. Kui ka iga linnavolinik piinapingil nelja ilmakaare poole tükkideks tõmmata, karjub iga tükk edasi, et Tartusse puidumassi keedukoda ei tule.
Tüürin oma jutuga sinnakanti, et Eesti metsatöötluse ajalugu teha soovivad ettevõtjad on siinkandis omad. Nad on nullist üles ehitanud Imavere saetööstuse, taastanud elamiseks omale keset Järvamaad lapsepõlvekoduks olnud mõisa.
Võidujooks on juba alanud. Valga pakkus juba ennast tselluloositehasele alternatiiviks. Neil on raudtee ja metsad siin- ja sealpool piiri, aga pole piisavalt vett.
Pandivere kõrgustik pressib Järvamaal vett välja rohkelt. Türil on raudtee ja mitu üheks saavat veerikast jõge ning ajalooline kogemus nii metsakombinaadi kui ka paberivabrikuga. Hakkab koitma?
Ehk oleks aeg kosja minna? Ent rõhutan, et kui kosjaviinad peaks ka vastu võetama, siis ilma keskkonda võimalikult vähe koormava tehnoloogiata ei saaks tselluloositehas tulla ka Järvamaale, muidu lasevad pärnakad Rae silla õhku ja neavad meid maapõhja.
https://jarvateataja.postimees.ee/4446389/ehk-mahub-jarvamaale-veel-moni-suurtoostus
