Minu esimene klassijuhataja Peetri koolis, õpetaja Reedla, tavatses kooliuusikutele sügavamõttelisel ilmel öelda, et rumal on olla rumal. Mulle ei meenu klassikaaslastest kedagi, kes tahtnuks olla rumal.
Läinud nädalal laiutasid Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid üheskoos käsi, et targaks saamine on kallis ja ülikoolidel tasuta hariduse andmiseks enam raha ei jätku.
Koolipapad andsid mõista, et tudengid peaksid hakkama ülikoolitarkuse eest omast taskust juurde maksma. Selline avaldus pani ilmselt tuhandeid üliõpilasi, tulevasi õppureid ja nende vanemaid võpatama ning kulm kipras pere eelarvet ümber rehkendama, aga ka valitsuse liikmeid kukalt kratsima.
Rumal olukord. Alles viis aastat tagasi viidi Eestis läbi kõrgharidusreform, mis kohustas avalik-õiguslikke ülikoole andma kodumaistele tudengitele tasuta kõrgharidust. Vastutasuks tasulistest õppekohtadest loobumisele said ülikoolid tollel hetkel korraliku rahasüsti.
Mäletan aegu, kus ülikooli uksi sai avada rahakotiga. 1990. aastate keskel läksin õppima avatud ülikooli. Oma raha eest. Kiirelt elus edenenud inimeste jaoks andis hinnalipikuga tsükliõpe võimaluse töö ja pere kõrvalt koolis käia.
Internetieelsel ajastul ühest Eesti otsast teise töö, pere ja kooli vahet lehvimine oli paras katsumus, aga ülikool oli kasinama õppeedukusegi puhul kannatlik kuni õppemaks tasutud. Nagu üks õppejõud naljatas: «Egas kuldmune munevaid kanu tapeta.»
Ühel hetkel jäi rahakott omal kulul õppimiseks õhukeseks ja sinnapaika toona mul kool jäi. «Rumal on olla rumal,» kõlasid esimese õpetaja sõnad kuklas, aga oma varjust üle hüpata jaksu polnud.
Koos tasuta kõrgharidusega avas 2013. aasta reform ülikooli ukse uuesti ka minusugustele, kellel keskhariduse omandamisest või kõrgkooli õpingute katkemisest möödas kümnend või mitu, rääkimata arvukatest noortest, kes varem riigieelarvelistele kohtadele ei mahtunud.
Minu jaoks oli 2014. aastal ülikooli minekul kaalukeeleks asjaolu, et tekkisid erialad, kuhu astumiseks polnud vaja enam koos noortega riigieksameid õiendada, vaid sisseastumisküpsust hinnati olemasolevate teadmiste ja võimete pinnalt. Ma ei saa hästi aru ühe rektori möödunudnädalasest väitest, et hariduse eest maksmine distsiplineerib üliõpilast ning tasuta õpe teeb laisaks.
Olen täiega kasutanud mulle vanuigi avanenud võimalust riigieelarvelisel kohal õppida: kahe aastaga tegin läbi bakalaureuseõppe ja teise kahega olen jõudnud magistriõppes lõpusirgele.
Ülikooli esimesel aastal põikasin aastaks paralleelselt veel kutseõppesse ja selleks jaanipäevaks saab ühele poole ka aasta intensiivset reservohvitseri õpet. Nelja aastaga neli diplomit teha ei ole just eriline laiskuse märk. Pigem tekkis tasulisel kohal õppides meelepete, et mina maksan ja tellin muusika.
Mööngem siiski, et üks ja isiklik näide ei ole piisav üldistamiseks. Küllap on neid, kes naudivad tasuta õppimist täiel rinnal, neid kes kasutavad priilt ühelt erialalt teisele hüppamist endas selgusele jõudmiseks, kui neid, kes tiksuvad ülikoolis lapsepõlve pikendada. Küllap leidub neidki, kes on valmis uskuma, et kulutatud isiklik raha annab haridusele tõelise väärtuse.
On teistega, kuidas on. Mulle meeldis pärast 15aastast pausi uuesti ülikoolipinki istuda ja akadeemilises keskkonnas riigieelarvelisel kohal nagu tudeng muiste uuema aja tarkusi ammutada. Elukestvas õppes tuleb nahk kogu aeg toores hoida.
Arvamusliidrid korrutavad mantrat, et inimene peab elu jooksul korduvalt koolipinki naasma, et tehnoloogiliselt tormiliste sammudega areneval tööturul konkurentsis püsida.
Õpikulude surumine õppija enda kraesse ei kõla elukestva õppe soodustamise kontekstis motiveerivalt, seda enam, et ka riigi poliitika rõhub rahva haritusele. Seega jätab rektorite idee üsna toore ja provokatiivse mulje, mille tagamõte pigem on anda valitsusele tugevam signaal rahakraanide avamiseks kõrghariduse alarahastuse leevenduseks.
Eks ole tõesti paradoks, et samal ajal, kui poliitikud ja majandusinimesed kinnitavad, et kunagi varem pole elu Eestis olnud parem kui praegu, on ülikoolidel põsed rahapuudusest lohus ja silmad auku vajunud?
Arutelu kõrghariduse tuleviku üle on tervitatav, et ümber hinnata hariduse andmise võimalusi, muutuda efektiivsemaks ja paindlikumaks ning hinnata kõrgemalt ka õppejõudude panust. Oma ettepanekutega on tulnud välja üliõpilasesindused, tööandjad, teadlased.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rahustas Õpetajate Lehes üldsust, et riigi eelarvestrateegia prioriteetideks aastatel 2019-2022 on ülikoolide lisarahastamine. Ent erarahastust ei välista temagi. Eks näis.
Usun, et oma kodanike haritust kõrgelt tähtsustava ja edukust hindava riigi jaoks on aasta enne riigikogu valimisi raskesti seeditav kõrghariduse kättesaadavuse piiramine varalise võimekuse järgi, kuni puudub mehhanism, kuidas ka tasuline haridus jääks kättesaadavaks kõigile võimekaile õppida soovijaile.
https://jarvateataja.postimees.ee/4431893/kas-ulikooli-naasevad-kuldmune-munevad-kanad
Läinud nädalal laiutasid Eesti avalik-õiguslike ülikoolide rektorid üheskoos käsi, et targaks saamine on kallis ja ülikoolidel tasuta hariduse andmiseks enam raha ei jätku.
Koolipapad andsid mõista, et tudengid peaksid hakkama ülikoolitarkuse eest omast taskust juurde maksma. Selline avaldus pani ilmselt tuhandeid üliõpilasi, tulevasi õppureid ja nende vanemaid võpatama ning kulm kipras pere eelarvet ümber rehkendama, aga ka valitsuse liikmeid kukalt kratsima.
Rumal olukord. Alles viis aastat tagasi viidi Eestis läbi kõrgharidusreform, mis kohustas avalik-õiguslikke ülikoole andma kodumaistele tudengitele tasuta kõrgharidust. Vastutasuks tasulistest õppekohtadest loobumisele said ülikoolid tollel hetkel korraliku rahasüsti.
Mäletan aegu, kus ülikooli uksi sai avada rahakotiga. 1990. aastate keskel läksin õppima avatud ülikooli. Oma raha eest. Kiirelt elus edenenud inimeste jaoks andis hinnalipikuga tsükliõpe võimaluse töö ja pere kõrvalt koolis käia.
Internetieelsel ajastul ühest Eesti otsast teise töö, pere ja kooli vahet lehvimine oli paras katsumus, aga ülikool oli kasinama õppeedukusegi puhul kannatlik kuni õppemaks tasutud. Nagu üks õppejõud naljatas: «Egas kuldmune munevaid kanu tapeta.»
Ühel hetkel jäi rahakott omal kulul õppimiseks õhukeseks ja sinnapaika toona mul kool jäi. «Rumal on olla rumal,» kõlasid esimese õpetaja sõnad kuklas, aga oma varjust üle hüpata jaksu polnud.
Koos tasuta kõrgharidusega avas 2013. aasta reform ülikooli ukse uuesti ka minusugustele, kellel keskhariduse omandamisest või kõrgkooli õpingute katkemisest möödas kümnend või mitu, rääkimata arvukatest noortest, kes varem riigieelarvelistele kohtadele ei mahtunud.
Minu jaoks oli 2014. aastal ülikooli minekul kaalukeeleks asjaolu, et tekkisid erialad, kuhu astumiseks polnud vaja enam koos noortega riigieksameid õiendada, vaid sisseastumisküpsust hinnati olemasolevate teadmiste ja võimete pinnalt. Ma ei saa hästi aru ühe rektori möödunudnädalasest väitest, et hariduse eest maksmine distsiplineerib üliõpilast ning tasuta õpe teeb laisaks.
Olen täiega kasutanud mulle vanuigi avanenud võimalust riigieelarvelisel kohal õppida: kahe aastaga tegin läbi bakalaureuseõppe ja teise kahega olen jõudnud magistriõppes lõpusirgele.
Ülikooli esimesel aastal põikasin aastaks paralleelselt veel kutseõppesse ja selleks jaanipäevaks saab ühele poole ka aasta intensiivset reservohvitseri õpet. Nelja aastaga neli diplomit teha ei ole just eriline laiskuse märk. Pigem tekkis tasulisel kohal õppides meelepete, et mina maksan ja tellin muusika.
Mööngem siiski, et üks ja isiklik näide ei ole piisav üldistamiseks. Küllap on neid, kes naudivad tasuta õppimist täiel rinnal, neid kes kasutavad priilt ühelt erialalt teisele hüppamist endas selgusele jõudmiseks, kui neid, kes tiksuvad ülikoolis lapsepõlve pikendada. Küllap leidub neidki, kes on valmis uskuma, et kulutatud isiklik raha annab haridusele tõelise väärtuse.
On teistega, kuidas on. Mulle meeldis pärast 15aastast pausi uuesti ülikoolipinki istuda ja akadeemilises keskkonnas riigieelarvelisel kohal nagu tudeng muiste uuema aja tarkusi ammutada. Elukestvas õppes tuleb nahk kogu aeg toores hoida.
Arvamusliidrid korrutavad mantrat, et inimene peab elu jooksul korduvalt koolipinki naasma, et tehnoloogiliselt tormiliste sammudega areneval tööturul konkurentsis püsida.
Õpikulude surumine õppija enda kraesse ei kõla elukestva õppe soodustamise kontekstis motiveerivalt, seda enam, et ka riigi poliitika rõhub rahva haritusele. Seega jätab rektorite idee üsna toore ja provokatiivse mulje, mille tagamõte pigem on anda valitsusele tugevam signaal rahakraanide avamiseks kõrghariduse alarahastuse leevenduseks.
Eks ole tõesti paradoks, et samal ajal, kui poliitikud ja majandusinimesed kinnitavad, et kunagi varem pole elu Eestis olnud parem kui praegu, on ülikoolidel põsed rahapuudusest lohus ja silmad auku vajunud?
Arutelu kõrghariduse tuleviku üle on tervitatav, et ümber hinnata hariduse andmise võimalusi, muutuda efektiivsemaks ja paindlikumaks ning hinnata kõrgemalt ka õppejõudude panust. Oma ettepanekutega on tulnud välja üliõpilasesindused, tööandjad, teadlased.
Haridus- ja teadusminister Mailis Reps rahustas Õpetajate Lehes üldsust, et riigi eelarvestrateegia prioriteetideks aastatel 2019-2022 on ülikoolide lisarahastamine. Ent erarahastust ei välista temagi. Eks näis.
Usun, et oma kodanike haritust kõrgelt tähtsustava ja edukust hindava riigi jaoks on aasta enne riigikogu valimisi raskesti seeditav kõrghariduse kättesaadavuse piiramine varalise võimekuse järgi, kuni puudub mehhanism, kuidas ka tasuline haridus jääks kättesaadavaks kõigile võimekaile õppida soovijaile.
https://jarvateataja.postimees.ee/4431893/kas-ulikooli-naasevad-kuldmune-munevad-kanad
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar