Iga riigitelevisiooni vaataja teab, et viimane aeg on hakata end sättima. Päevast päeva ketrav reklaamrull näitab manuaalina, kuis ideaalne Eesti pere valmistub eeloleval laupäeval tähistama Eesti Vabariigi 100. aastapäeva.
Viimastel nädalatel sisendab sinine teleekraan aina kasvava järjekindlusega meisse, et 24. veebruar võiks olla midagi veelgi hardamat, kui on jõululaupäevane põlvkondi ühendav perekondlik koosistumine.
Pean tunnistama, et teleklipi talvises idüllilises ideaalmaailmas maale kenasse taluhäärberisse pidulikule õhtusöögile seenioridele külla ristlev punapäine pere toob pisara silma küll.
Kenad muhedad inimesed, ilusad rõivad, korralik auto ja tulede säras vuntsitud taluhäärber kui talviselt postkaardilt panevad unistavalt ohkama. Seega on klipimeistrid teinud head tööd ja pigistanud välja võimsa emotsiooni.
On isegi veider, et alles riigi saja aasta juubeliks hakkame looma rahvalikumat kuvandit või peenes pildikeeles maalitud ettekujutust, kuidas riigi alamal oleks paslik seda päeva veeta.
Pigem tundis suurem hulk kodanikke seni lihtsalt rõõmu vabast päevast. Kes magas ennast korralikult välja ja vaatas telerist hommikukohvi kõrvale kaitseväe marssivaid kolonne, lasi muude toimetuste taustaks pildikastil kanda üle oikumeenilist jumalateenistust ning tõmbas õhtul end diivanile kerra imetlema eliidi pingviinide paraadi ja uhkeid kleite.
Loomulikult jagub ka neid, kes 24. veebruaril on koos päiksetõusuga jalul, kui Toompeal ja üle Eesti keskväljakutel heisatakse riigilippe, päeva edenedes asetatakse ausammastele pärgi ning paljastatakse päid jumalateenistustel mäletamaks ja mälestamaks neid rahvuskaaslasi, kellele võlgneme oma riigi sünni.
Kui riigitegelaste osalusel peetavad tähtsamad tseremooniad kõrvale jätta, pole kohalikud tähistamised paraku nii rahvarohked olnud. Tähtpäeva kajastatavates galeriides kipuvad korduma kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad, poliitikud, korporandid ning näpuotsaga vabadusvõitlejaid ja muud rahvast.
Vahepealse 50 aastaga inimestesse harjutatud komme paksude kardinate taga sinimustvalge korraks lauale tõsta ja pits valget teha hoiab inimesi ikka veel kodudes. «Eks ilm ole külm ka,» võiks ühmata varavalges värske õhu kätte tulemata jätmist välja vabandades.
Tunnen, et riigi juubeli tähistamine on võtnud üldrahvalikuma suuna alles Eesti 100. aastapäeva pika ja mahuka programmiga. Ühtäkki on inimesi Virust Setumaani haaranud suur kihk midagi riigile kinkida või ise oma käte ja peaga kaasa lüüa.
Pisut meenutab see läinud sajandi 30ndatest tuttavat kodukaunistuse tuhinat, kus riigi õhutusel haaras inimesi patriootlik loomepuhang.
Internetis Eesti 100 koduleheküljel on lugematu hulk näiteid, mida inimesed lähedalt ja kaugelt on meie riigi aastapäevaks teinud.
Kes pole veel vaadanud, siis uskuge, fantaasial ei paista piire olevat: kes kudus üüratut riigilippu, kes timmis kanu munema 100 värvi mune, kes istutas 100 puud või mõtles välja 100 muud asja, mida riigile pühendada. Ehk polegi aina minakeskseks muutuvas maailmas rahvusliku ühtekuuluvustunde levitamise ja kinnistamisega hiljaks jäädud. Parem hilja kui veelgi hiljem.
Eks Landeswehri alistamist hakkasime võidupühana tähistama alles 1934. aastal ehk 15 aastat hiljem. Ka taasiseseisvumise päev, 20. august sai Savisaare püha staatusest lahti ja omandas riigiülese mõõtme alles 20 aastat hiljem, kui kampa lõi kogu poliitiline koorekiht.
Muretsema paneb pigem, et ega me üle pinguta. Juubeli tähistamine on venitatud üle mitme aasta ja võib muutuda väsitavaks püsiseisundiks, millega kõik on harjunud kui osaga argipäevast.
Peab olema tõsise maratonimehe võhma, et esimese juubeliaasta ja Euroopa Liidu Eesti eesistumise järel hoida rõõmus ilme näol veel kuni Tartu rahu 100. aastapäevani 2020. aasta veebruaris.
Lemmikloomaomanikud teavad, et paarinädalane koera pulm või armuvalus kasside kontsert paneb nii pererahva kui ka naabrite närvid üsna tugevalt proovile. Eks katsuge veel kaks aastat vastu pidada pidevas peomeeleolus nii, et see tervisele või ajudele ei hakka!
Teadlased vaidlevad endiselt selle üle, mitu tuhat aastat on siin räägitud eesti keelt, kuid põhjust seda maanurka praegu enda omaks pidada on meil kindlasti rohkem kui kellelgi teisel.
Maailma mõistes tillukese rahvakillu oma riigi sünd 100 aasta eest on geopoliitiline ime nagu seegi, et 1991. aastal teises ilmasõjas kaotatud vabaduse tagasi saime.
Praegustes igapäevatoimetustes kipume pidama vabadust liiga iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks. Samavõrd oleme mõne pehme talvega hakanud nimetama nappe külmakraade pakaseks, kuigi tõenäosus arktiliselt külmade talvede naasmiseks pole kuhugi kadunud.
Eesti ime püsib meie endi inimeste toel. Kutsun lugejaid üles 24. veebruaril heitma kõrvale naaklused naabriga, kirju tulumaksusüsteemi ja aktsiiside siunamise, Rail Balticu ja tselluloositehase vaenamise ja üleüldse kõik, mis tuju rikub.
Ärgem unustagem, et Eesti on midagi enamat, kui üks või teine valitsuskoalitsioon, moevool või kampaania.
Tunneme rõõmu, et maailmas on olemas üks riik, kus eestlased saavad kõnelda, mõelda ja kirjutada eesti keeles ning tunda end selles maanurgas koduselt ja peremehena.
Olemaks ime jätkumise tunnistajaks ja edasikandjaks, tulgem kõik 24. veebruaril kodudest välja, võtkem lapsed kaasa ja osalegem mõnel päevakajalisel sündmusel, lehvitagem lippe ja näidakem oma uhkust oma riigi üle. Mõni päev on aega veel end sättida!
https://jarvateataja.postimees.ee/4414685/paar-paeva-on-veel-sattimisaega
Viimastel nädalatel sisendab sinine teleekraan aina kasvava järjekindlusega meisse, et 24. veebruar võiks olla midagi veelgi hardamat, kui on jõululaupäevane põlvkondi ühendav perekondlik koosistumine.
Pean tunnistama, et teleklipi talvises idüllilises ideaalmaailmas maale kenasse taluhäärberisse pidulikule õhtusöögile seenioridele külla ristlev punapäine pere toob pisara silma küll.
 |
Kenad muhedad inimesed, ilusad rõivad, korralik auto ja tulede säras vuntsitud taluhäärber kui talviselt postkaardilt panevad unistavalt ohkama. Seega on klipimeistrid teinud head tööd ja pigistanud välja võimsa emotsiooni.
On isegi veider, et alles riigi saja aasta juubeliks hakkame looma rahvalikumat kuvandit või peenes pildikeeles maalitud ettekujutust, kuidas riigi alamal oleks paslik seda päeva veeta.
Pigem tundis suurem hulk kodanikke seni lihtsalt rõõmu vabast päevast. Kes magas ennast korralikult välja ja vaatas telerist hommikukohvi kõrvale kaitseväe marssivaid kolonne, lasi muude toimetuste taustaks pildikastil kanda üle oikumeenilist jumalateenistust ning tõmbas õhtul end diivanile kerra imetlema eliidi pingviinide paraadi ja uhkeid kleite.
Loomulikult jagub ka neid, kes 24. veebruaril on koos päiksetõusuga jalul, kui Toompeal ja üle Eesti keskväljakutel heisatakse riigilippe, päeva edenedes asetatakse ausammastele pärgi ning paljastatakse päid jumalateenistustel mäletamaks ja mälestamaks neid rahvuskaaslasi, kellele võlgneme oma riigi sünni.
Kui riigitegelaste osalusel peetavad tähtsamad tseremooniad kõrvale jätta, pole kohalikud tähistamised paraku nii rahvarohked olnud. Tähtpäeva kajastatavates galeriides kipuvad korduma kaitseliitlased, kodutütred ja noorkotkad, poliitikud, korporandid ning näpuotsaga vabadusvõitlejaid ja muud rahvast.
Vahepealse 50 aastaga inimestesse harjutatud komme paksude kardinate taga sinimustvalge korraks lauale tõsta ja pits valget teha hoiab inimesi ikka veel kodudes. «Eks ilm ole külm ka,» võiks ühmata varavalges värske õhu kätte tulemata jätmist välja vabandades.
Tunnen, et riigi juubeli tähistamine on võtnud üldrahvalikuma suuna alles Eesti 100. aastapäeva pika ja mahuka programmiga. Ühtäkki on inimesi Virust Setumaani haaranud suur kihk midagi riigile kinkida või ise oma käte ja peaga kaasa lüüa.
Pisut meenutab see läinud sajandi 30ndatest tuttavat kodukaunistuse tuhinat, kus riigi õhutusel haaras inimesi patriootlik loomepuhang.
Internetis Eesti 100 koduleheküljel on lugematu hulk näiteid, mida inimesed lähedalt ja kaugelt on meie riigi aastapäevaks teinud.
Kes pole veel vaadanud, siis uskuge, fantaasial ei paista piire olevat: kes kudus üüratut riigilippu, kes timmis kanu munema 100 värvi mune, kes istutas 100 puud või mõtles välja 100 muud asja, mida riigile pühendada. Ehk polegi aina minakeskseks muutuvas maailmas rahvusliku ühtekuuluvustunde levitamise ja kinnistamisega hiljaks jäädud. Parem hilja kui veelgi hiljem.
Eks Landeswehri alistamist hakkasime võidupühana tähistama alles 1934. aastal ehk 15 aastat hiljem. Ka taasiseseisvumise päev, 20. august sai Savisaare püha staatusest lahti ja omandas riigiülese mõõtme alles 20 aastat hiljem, kui kampa lõi kogu poliitiline koorekiht.
Muretsema paneb pigem, et ega me üle pinguta. Juubeli tähistamine on venitatud üle mitme aasta ja võib muutuda väsitavaks püsiseisundiks, millega kõik on harjunud kui osaga argipäevast.
Peab olema tõsise maratonimehe võhma, et esimese juubeliaasta ja Euroopa Liidu Eesti eesistumise järel hoida rõõmus ilme näol veel kuni Tartu rahu 100. aastapäevani 2020. aasta veebruaris.
Lemmikloomaomanikud teavad, et paarinädalane koera pulm või armuvalus kasside kontsert paneb nii pererahva kui ka naabrite närvid üsna tugevalt proovile. Eks katsuge veel kaks aastat vastu pidada pidevas peomeeleolus nii, et see tervisele või ajudele ei hakka!
Teadlased vaidlevad endiselt selle üle, mitu tuhat aastat on siin räägitud eesti keelt, kuid põhjust seda maanurka praegu enda omaks pidada on meil kindlasti rohkem kui kellelgi teisel.
Maailma mõistes tillukese rahvakillu oma riigi sünd 100 aasta eest on geopoliitiline ime nagu seegi, et 1991. aastal teises ilmasõjas kaotatud vabaduse tagasi saime.
Praegustes igapäevatoimetustes kipume pidama vabadust liiga iseenesestmõistetavaks ja loomulikuks. Samavõrd oleme mõne pehme talvega hakanud nimetama nappe külmakraade pakaseks, kuigi tõenäosus arktiliselt külmade talvede naasmiseks pole kuhugi kadunud.
Eesti ime püsib meie endi inimeste toel. Kutsun lugejaid üles 24. veebruaril heitma kõrvale naaklused naabriga, kirju tulumaksusüsteemi ja aktsiiside siunamise, Rail Balticu ja tselluloositehase vaenamise ja üleüldse kõik, mis tuju rikub.
Ärgem unustagem, et Eesti on midagi enamat, kui üks või teine valitsuskoalitsioon, moevool või kampaania.
Tunneme rõõmu, et maailmas on olemas üks riik, kus eestlased saavad kõnelda, mõelda ja kirjutada eesti keeles ning tunda end selles maanurgas koduselt ja peremehena.
Olemaks ime jätkumise tunnistajaks ja edasikandjaks, tulgem kõik 24. veebruaril kodudest välja, võtkem lapsed kaasa ja osalegem mõnel päevakajalisel sündmusel, lehvitagem lippe ja näidakem oma uhkust oma riigi üle. Mõni päev on aega veel end sättida!
https://jarvateataja.postimees.ee/4414685/paar-paeva-on-veel-sattimisaega
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar