Paide kunagise lõbustuspargi jubedaim atraktsioon oli
kahe lennukiga karussell, mis hirmsa hooga tsentrifuugis ümber oma telje nagu
tänapäevase pesumasina trummel.
Ma käisin algklassijõmpsikana sellel karusellil täpselt
ühe korra. Öökisin pärast sisikonna pahempidi ja süda oli paha veel mitu päeva
tagantjärele. Sellest peale olin surmkindel, et ma ei taha kunagi saada kosmonaudiks.
 |
| Minu klassi tutipidu 1987. aasta kevadel. Põige Paide kahes karusellist leebemale. Pildi tegi mu klassiõde Marvi. |
Teadmiseks noorematele inimestele, et kuskil 1980ndate
lõpuni tegutses Paides Laia ja Puuvilja tänava nurgal vastu vana raudteetammi lõbustuspargike
paari karuselli ja kiigega.
Karusell, millele mõeldes sisikond siiani sees õõnsaks
kisub, meenus mulle taas möödunud laupäeval Mäo poolt ringristmikule sõites.
Ringristmikule pääsemiseks tuli järsult keerata rool
paremale, järgnevalt rooli vasakule hoides driftida kolmanda mahasõiduni ja
teha uus järsk parempööre Tallinna tänavale.
Kuiva ilmaga on manööver täiesti tehtav, kuid
nädalavahetusel teed katnud püdela lumekördi ja tsentrifugaaljõu koosmõjus hoopis
keerulisem.
Ma ei anna ilmselgelt välja Rootsi talveralliks
valmistuva Ott Tänaku mõõtu, sest vaatamata madalale kiirusele kippus auto ristmikuringi
võtmise asemel libisema otse ja hetk hiljem minema Türi-poolses kaares külglibisemisse.
Paari kiirema südamelöögiga õnnestus õige teeots suurema jamata siiski üles
võtta.
Kogemuse võrra rikkamana lähenesin sama päeva õhtul pealt
poolt seitset Mäo poolt uuesti samale ringristmikule oluliselt aeglasema
käiguga ja ettevaatlikumalt. Märkasin juba kaugelt plinkivate ohutulede järgi,
et kellelgi oli esimesel katsel ristmiku läbimine ebaõnnestunud.
Kraavipervel lumepudrus olid risti-rästi takerdunud
õige mitu sõiduautot, ühel nina suisa tuldud suunas. Jälgede järgi oli näha, et
vaatamata rooli keeramisele suundus üks autodest otse vastu äärekivi ja põrkus
sealt üle tee kraavi mõne sammu kaugusele jalakäijate teeületuskohast.
Pühapäeval oli asja Türile ja maale Esnasse ning teekonnal tuli läbida juba kuus ringristmikku.
Minus tärkas sportlik huvi vaadata kuidas on juhid tulnud toime teiste ristmike
võtmisega.
Kui Türi kesklinna igas suunas laugete peale- ja
mahasõitudega ring kõrvale jätta, olid kõigil teistel ringristmikel värsked jäljed juhtide
suutmatusest teel püsida. Mõne tunni pärast sama teekonda korrates oli näha lisandunud
värskeid jälgi uutest viperustest.
Lumme sõidetud roopad näitasid, et mitmed polnud suutnud
eriti Türi suunal masinat sundida tegema järsku roolinõksu paremale ning
põrgati otse libisedes vastu äärekivi ja sealt tee teise äärde nagu juba
eespool kirjeldatud juhtumi puhul. Teises kohas, kus äärekivi madalam, oli
ringristmiku kumerusi sõidetud sirgemaks või libistatud väliskurvis üle serva.
Veel päevi hiljem on jäljed juhtide seiklustest juhitavuse
kaotanud masinatega näha Olerexi, Maksimarketi ja Reopalu mõlemal ringil ning
Kirna ringristmikul.
Küllap on politsei kombel manitsejaid, kes toonitavad,
et juhil tuleb valida ilmastikule sobilik sõidukiirus selmet pressida
ristmikule 50-kilomeetrise tunnikiirusega, võtta libedasõidu koolitust ja
kontrollida oma talverehvide mustrit.
Mundriau kaitsva teemehe rolli manades ütleks teine,
et ringristmik on projekteeritud ja ehitatud kõikide kehtivatele nõuetele
vastavalt ning teeolud polnud nii ohtlikult libedad ühti.
Alati on neid, kes otsivad äparduste põhjusi rooli ja
autoistme vahel istuvast „tihendist“.
Ometi jääb mind painama küsimus, miks oma esimesi
talvekatsetusi läbivad Paide linna ringristmikud, kui mõned aastad varem
valminud ristmikud, mis teadupoolest mõeldud liikluse rahustamiseks, on paljudele
roolikeerajatele vähegi salakavalamate ilmaoludega parajaks katsumuseks, et
mitte öelda ohtlikud.
Uute ringeistmike liigjärskude kurvide vastu on varem porisenud
ka kaugsõidu autojuhid, kelle väitel on uuemaid väikse raadiusega ringteid
keeruline servi sirgeks sõitmata läbida.
Ma ei salga, et olen teedeehituses ja -hoolduses
võhik. Tean, et kõik eestlased on asjatundjad haridus-, poliitika- ja
meditsiini küsimustes. Lisan nimistusse ka liikluse ja teehoolde.
Liiklejana, kes keeranud rooli üle 30 aasta ja ilmselgelt
alistanud miljoni kilomeetri piiri, ei mahu mulle pähe, miks peab moodsatel
ringristmikel rooli füüsikaseaduste piire kombates kangutama nagu kardirajal,
et ühest otsast sisse ja teisest välja saada.
Julge tegu oleks asjameestel tunnistada, et ristmike
peale- ja mahasõidud on liiga järsud ja sunnivad juhte libedaga minema
külglibisemisse ning need tuleb esimesel võimalusel laugemaks ümber ehitada.
Arvestades heitlikkusega üllatavaid talviseid
ilmaolusid oleks järsu profiiliga ringristmikel suureks abiks teeolude
halvenemisel piirata liikluskiirust operatiivselt 30 kilomeetrini tunnis, et
anda juhtidele hoiatus eesootavast ohust ja katsumusest. Veel parem kui
ringristmikud suudetakse lumest ja jääst piinlikult puhtana hoida.
Mida liiklusohutuse tõstmiseks libedaga ohtlikumaks
muutuvatel ringristmikel täpselt ette võtta, olgu spetsialistide nuputada. Üks
on kindel - nende läbimine ei pea olema nagu lehma siplemine libedal jääl või
kontrolli alt välja karussellisõit.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar