Mõne päeva eest maal õhtul puude taha vajuvat tulekera vaadates tabasin end mõttelt, et pärast sügisest haldusreformi on kõige suurem maastikul tajutav muutus koduses Esnas ehk see, et päike loojub vana raudteetammi taha Roosna-Alliku valla asemel Paide linna.
Kui haldusreform tõi Paide linna piiri mu koduaknast mõnesaja meetri kaugusele, siis vallamaja viis mitme metsa taha. Nii on pärismaalastel pool aastat pärast valdade liitmist suhe uue vallavalitsuse ja endistest naabritest vallakaaslastega jäänud üsna pinnapealseks ja juhuslikuks.
 |
| Viimased pool aastat on loojunud Paide linna. Foto Urmas Glase |
Enam ei viska vallavanem küla vahel vastu sõites näppu, sest praegune lihtsalt ei sõida seda kaudu. Kohalikud ei tunne vallavalitsust ja volinikke sedavõrd, et neid kiruda või kiita, ja nii on suhe omavalitsusse üsna leige. No toimetab keegi kuskil.
Geograafiliselt on Järva-Jaani vana raudteed pidi minnes üks jaamavahe edasi ehk oluliselt lähemal kui Paide linnasüda. Ometi on mööda lauget asfaltteed meie maanurk harjunud lehvima Paide vahet, mitte üksi tee, vaid parema bussiühenduse, harjumuse, kaubavaliku ja tööasjade pärast.
Kolm kõige otsemat teed Esnast Järva-Jaani on kruusateed ja kaks neist viivad läbi suureks kasvanud linna. Mööda tolmuvaba teed saab vallamajja kolmandiku pikemat teed mööda.
Mõni kilomeeter kruusateed tolmuvabaks muutes toob endise Kareda valla lääneserva uuele vallamajale oluliselt lähemale. Ent tolmuvaba otseühenduse puudumine valla keskusega on mitme teisegi paiga mure, näiteks Koigi ja Imavere rahvas saab asfaldil liikuda Mäeküla kaudu.
Kui varem juhtus kodutee lumme mattuma ja lükkamine viibis või oli prügivedajaga vaja segadust klaarida, oli omakandi vallavanemale traati tõmmata käkitegu.
Kuigi tunnen ka suure valla vanemat, on mastaap nüüd teine ja käsi nii lihtsalt telefonitoru haarama ei tõuse.
Oma viga, et uus vallamaja Järva-Jaanis jääb ikka veel väljapoole tajuvälja. Äkki suurendab vallamaja kaugenemine taotluslikult kohaliku inimese iseseisvust, et mitte öelda omaette olemist?
Mulle tundub, et eri paikkondade uueks vallaks kasvamist aeglustab tõik, et uue omavalitsuse tähtsamad võimukandjad on minu kodukandi külapildist kadunud.
Nende käiguteed ei läbi suure valla nurgatagust serva ning tööd-tegemised tunduvad tähtsamad kui varem väikses vallas. Mis seal imestada, kui suure valla ühest otsast teise on 80 kilomeetrit. Ega ma arva, et uute kodanikega tuttavaks saada on lihtne.
Loodan, et valla mõne asjamehe eksimine kaugemas külas hoovile ei ehmata meie kandi inimesi sedavõrd kui Paide küljealuses Valgma külas, et politseile kaevata. Minupärast tulgu julgelt külla kogukonna käekäigu kohta pärima, muidugi siis, kui pererahvas on kodus.
Enne haldusreformi oli iga Kareda vallavolikogu istung draamarohke koduõuel hargnev etendus. Esnast oli esinduskogus suisa kaks inimest ning kohalik võim oli oma võlus ja valus käega katsuda ning aiaväraval naabriga arutada.
Praegu on Järva vallavolikogus vanast vallast vaid üks inimene ja ega ta jõua suurema esindatusega asumitega võidu joosta.
Nii mõnigi kohalik on toonast kohalikku poliitikat praegusega võrreldes tõdenud, et igav on. Öötla memmed ütlesid eelmisel nädalal riigihaldusminister Jaak Aabilt nööbist kinni hoides, et hakkavad otsast ajama piirikülade saagat Paidega liitumiseks. Eks siis läheb jälle põnevaks.
Mäluvärskenduseks meenutan, et mullu tekitas kirgi haldusreformi piiride tõmbamine ja Paide lähikülade elanike enamiku soov linna tiiva alla pageda.
Plehku ei lastud toona kedagi. Või siiski. Öötla küla ühe piiritalu postkasti hakkas Järva Valla Lehe asemel käima Paide Linnaleht.
Vallalehest rääkides on see kõige selgem kanal, mis kogu uue valla rahva peaks siduma ühte inforuumi. Igast lehenumbrist otsin esmalt tuttavaid oma nurga uudiseid ja inimesi, aga neid napib.
Ehk annab minu maanurgast üle valla aimu jüriöö märgutulede saatmine Rakvere poole või Naabriplika kevadlaat.
Nii naljakas, kui see pole, siis kõige rohkem Esna uudiseid tuleb iga esmaspäeva õhtul hoopis «Naabriplika» seriaalist. Nüüd, kus naabrimees metsa võttis, paistab Eesti kuulsaima bussipeatuse napsivendade askelduste taustal mu kodumajagi telekast kätte.
Vaatasime just koos väikse pojaga koos järjekordset osa. Pesamuna nentis, et Esnas on kõik lollid peale Alina. Nojah. Tõepähe seriaali elu võtta muidugi ei saa, aga lõbusat aseainet reaalsele elule pakub küll.
Näen kõrvalt, kuidas Paide linn möllab huvigruppe kokku kutsuda, et seada arengusihte ja ideid ammutada. Vaatan seda kadedal meelel. Järva vallast pole mu postkasti jõudnud ühtegi kutset samasugustele ideekorjetele.
Vahetu omavahelise suhtlusega saamegi üüratu valla teiste kantide inimestega isiklikult tuttavamaks. Aktiivne läbikäimine ja organiseeritud kaasamine liidab inimesi ja seob paiku.
Niikaua kui seda ei juhtu, ei tunne ma Tartu poolt või mööda Piibet põhjast Järvamaale sõites, et olen jõudnud koduvalda.
