«Soh, sa ei karda kohe üldse võõrast onu?» üllatus vanaema Võrumaal Roosiku külas, kui memme seelikusaba varjust jooksis silma järgi kooliuusiku eas tüdruk talumaja lävepakule astunud kaitseväe vormis meest kallistama.
Tüdrukutirts ei öelnud sõnagi, ainult embas kõvasti-kõvasti. Vormikandja silmanurk tõmbus niiskeks. «Tulin ütlema, et homme-ülehomme võib siinkandis sõjakära paisuda. Õppused on sealmaal, kus hakkame Mustajõe silda kaitsma pealetungiva vastase eest ja läheb paugutamiseks. Kui teil on kartlik koer, siis mõistlik oleks ta neil päevil toas hoida,» selgitas sõjamees.
«Mis te, poisid, pullite, venelane teispool piiri ainult naerab selle peale,» ühmas viimasena uksele tulnud vanaisa torisedes.
Seni laigulise maastikuauto juures seisnud telekast tuttava näoga reservväelane astus ligi ja selgitas poliitikule omase veenvusega, et 15 000 inimest mundrisse pannud õppus näitab igale võimalikule vastasele, et meil on oma maa kaitsmisega tõsi taga.
Seletamisest oli kasu. «Pange edasi, poisid!,» hüüdis taat lahkuvatele kaitseväelastele juba hoopis teisel toonil. Väike tüdruk surus samal ajal kingituseks saadud digilaigulist «Eesti jõud» kirjaga šokolaaditahvlit ühe käega vastu rinda teisega ootamatutele külalistele järele lehvitades.
Reservväelasena suurõppusel Siil tsiviil-militaarkoostööga (CIMIC) tegeledes tuli mul palju käia ukselt uksele ja rääkida seda kanti puudutavast õppuste käigust ja üldpildist laiemalt. Teisisõnu tähendas see suhtlemist ja selgitamist ning võimalike pingete ennetamist või maandamist.
Võru- ja Valgamaa muidu vaiksetel teedel paisus neil päevil kaitseväe autode ja lahingutehnika liiklus meenutama suurlinna tipptundi. Kohalikud olid heatahtlikud ja lehvitasid igale mööda vuravale militaarsõidukile. Üksuste lähedastes külapoodides panid sõdurid elu kihama.
Vahel tuli ka häbelikele lastele olla vahemeheks, et viia teel peatunud üksuste juurde palvega näidata tehnikat ja relvi.
Suurõppus Siil oli kaugel kaitseväelaste omaette nokitsemisest kuskil eraldatud alal. Üldist fooni hinnates oli tegu justkui üldrahvaliku ettevõtmisega.
Paljud ettevõtted säilitasid oma laigulistesse riietunud töötajatele õppuste ajaks palga. Hulk kauplusi tegi siililistele soodustust. Meedia kihas õppusi kajastavatest lugudest ja eetris oli suisa oma raadiojaam Sõduri FM.
Käisin koos oma pataljoni lahingkompanii ühe rühmaga «Teeme ära!» talgute ajal Roosiku külaseltsil abis lehti riisumas ja oksaprahti kokku korjamas. Sõduritele oli see hea vaheldus ja kohalikule kogukonnale abiks suure pargi kordategemisel.
Kui üks järjekordne uudishimulik memm päris, millega sõdurid kõik need päevad tegelevad, tundus talle mu jutt strateegiatest ja taktikatest ning moraali tugevdamisest liialt keeruline. Tema silm läks särama alles siis, kui naljaga pooleks ütlesin, et eks need ole sõdurite suvepäevad.
Eesti on tõenäoliselt ainus Euroopa riik, kus kaitsevägi harjutab suurtel õppustel sõjapidamist tegelikul maastikul ja asulastes, mitte ei sulgu polügoonile. Tegelikus kriisiolukorras annab iga käänaku ja puu tundmine veelgi suurema koduseinte eelise.
Nii oli minu kandev roll käia ühe õppusel osaleva pataljoni tarvis maaomanikelt paiknemis- ja lahingualasid välja kauplemas ja pärast lahkumist klaarimas. Pea kahe õppusenädalaga liikus meie üksus korduvalt ringi Sännast Tõrvani, kui vaja, siis kaitsepositsioonidele kaevudes.
Eks tuli oma tööd tehes vahel kuulata ärritunud maaomaniku emotsionaalset sõnavalingut, kui lubatud territooriumil mõni raske veok murule sõites sildadeni sisse vajus ning pärast väljasikutamist endast kraatri maha jättis. Päeva lõpuks olime maaomanikuga jälle sõbrad.
Teist maaomanikku tuli veenda, et ta lubaks sõjaväelastel koduhoovi läbivat teed mööda liikuda ning nii «omade» kui «vastaste» üksustele sõnad peale lugeda, et kiirus jääks õuealale vastavaks.
Pärast õppust silub kaitsevägi kõik roopad, parandab teed ja hüvitab omanikele kahjud. Teed saavad vaat et paremaks kui enne. Lavkat ootavate memmedega juttu puhuma jäädes rõõmustas üks neist, et enne oli külateel auk augus kinni, õppuste ajal on tee silutud siledaks kui laud.
Minu suurim katsumuse oli Jõgevestel, kus kompanii jagu võitlejaid valmistus kaitsma Väike-Emajõe silda, kuid pimedast kurvist suurel kiirusel alla tuiskavad rekad ja muud sõidukid muutsid ülematelt saadud ülesande täitmise ohtlikuks.
Elava liiklusega riigimaanteel ei saa üksik sõdur käeviipega liiklust rahustada nagu külavahe tolmuteel. Kõrgemad ülemad vangutasid pead, et maanteeametiga ametlik asjaajamine kiirusepiirangute seadmise kooskõlastuseks võtvat aega vähemalt kuu.
Kõne maanteeameti peakontorisse ja kohaliku piirkonna juhile tõendasid, et hea tahtega on võimalik ohtlik olukord maanteel piirata poolteise tunniga, ning minu sügav kummardus ääretult mõistvatele ametnikele. Nii said ka tsiviilstruktuurid panustada õppuste kordaminekusse.
Minu CIMICu ekipaaž vuras oma ülesannet täites Lõuna-Eesti teedel maha jämedalt 2500 kilomeetrit, seetõttu sain õppustest parema ülevaate kui metsaserva kaitsepositsioonidele kaevunud sõdurid.
Nägin lahinguid, staapide pingelist plaanimistööd, liitlaste üksuste tegevust ja vägede ümberpaiknemisi ehk õppusi iga kandi pealt. Tegin õppustest hobikorras sadu fotosid ja minule oli nähtu elamus.
Kes sattusid otse palavamate sündmuste keskele, ütlesid, et õppus oli äge. Ent paljud kaitseväelased, eriti reservistid, nurisesid, et konutasid niisama positsioonidel, saamata terve õppuse vältel püssi palge panna. Liigagi tihti ühmati pettunult, et teist korda samamoodi kümmet päeva surnuks lüüa ei viitsiks.
Ma saan aru, et väejuhatusel on oluline näha üksusi maastikul liikumas ja hindamas nende võimekust. Ent mitu lahinguüksust ei sattunud õppuste vältel kordagi vastasega mõõtu võtma.
Ka päris sõjas olla palju passimist. Arusaadav, et vastane väldib tugevalt kindlustatud vastupanu ja otsib edasiliikumiseks nõrku kohti. Ent õppustel nädalapäevad puud valvanud sõdurit see ei lohuta.
Et lugeda õppust kõikides elementides õnnestunuks, peab edaspidi hoolitsema ka selle eest, et tsiviilellu naasvad reservväelased ja reservi arvatavad ajateenijad räägiksid kodus pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele kui positiivsest elamusest ja kasulikust kogemusest.
Tahtmata väga viriseda, on siin kaitseväe juhtkonnale ja õppuste plaanijatele mõtlemise koht, kuidas edaspidi laskuda reavõitleja vaatesse ja programmeerida ka neile põnevaid olukordi, mida kodustele õhinal rääkida ja kunagi kiiktoolis õõtsudes lastelastele meenutada.
Lähtudes õppuste motost, loeb ikkagi iga okas. Õppustel osalenutelt suust suhu edasi leviv hinnang on mõjusam kui riigikaitse juhtide meediaveergudel võimendatud kõuehäälsed sõnad või riigisaladusega kaitstud staapides tehtud analüüsid üksuste võimekustest. Järgmisel õppusel täitkem ka see lünk.
https://jarvateataja.postimees.ee/4489400/uhe-okka-muljed-siilist
Tüdrukutirts ei öelnud sõnagi, ainult embas kõvasti-kõvasti. Vormikandja silmanurk tõmbus niiskeks. «Tulin ütlema, et homme-ülehomme võib siinkandis sõjakära paisuda. Õppused on sealmaal, kus hakkame Mustajõe silda kaitsma pealetungiva vastase eest ja läheb paugutamiseks. Kui teil on kartlik koer, siis mõistlik oleks ta neil päevil toas hoida,» selgitas sõjamees.
 |
| Esimene kokkuvõte Siilist sai räägitud TV3 mikri ees õppuste lõpetamisel Paju lahinguväljal.Taustal massistseenides Kaitseväe juhataja ja Kaitseliidu ülem ning mu CIMICu kamraadid. |
«Mis te, poisid, pullite, venelane teispool piiri ainult naerab selle peale,» ühmas viimasena uksele tulnud vanaisa torisedes.
Seni laigulise maastikuauto juures seisnud telekast tuttava näoga reservväelane astus ligi ja selgitas poliitikule omase veenvusega, et 15 000 inimest mundrisse pannud õppus näitab igale võimalikule vastasele, et meil on oma maa kaitsmisega tõsi taga.
Seletamisest oli kasu. «Pange edasi, poisid!,» hüüdis taat lahkuvatele kaitseväelastele juba hoopis teisel toonil. Väike tüdruk surus samal ajal kingituseks saadud digilaigulist «Eesti jõud» kirjaga šokolaaditahvlit ühe käega vastu rinda teisega ootamatutele külalistele järele lehvitades.
Reservväelasena suurõppusel Siil tsiviil-militaarkoostööga (CIMIC) tegeledes tuli mul palju käia ukselt uksele ja rääkida seda kanti puudutavast õppuste käigust ja üldpildist laiemalt. Teisisõnu tähendas see suhtlemist ja selgitamist ning võimalike pingete ennetamist või maandamist.
Võru- ja Valgamaa muidu vaiksetel teedel paisus neil päevil kaitseväe autode ja lahingutehnika liiklus meenutama suurlinna tipptundi. Kohalikud olid heatahtlikud ja lehvitasid igale mööda vuravale militaarsõidukile. Üksuste lähedastes külapoodides panid sõdurid elu kihama.
Vahel tuli ka häbelikele lastele olla vahemeheks, et viia teel peatunud üksuste juurde palvega näidata tehnikat ja relvi.
Suurõppus Siil oli kaugel kaitseväelaste omaette nokitsemisest kuskil eraldatud alal. Üldist fooni hinnates oli tegu justkui üldrahvaliku ettevõtmisega.
Paljud ettevõtted säilitasid oma laigulistesse riietunud töötajatele õppuste ajaks palga. Hulk kauplusi tegi siililistele soodustust. Meedia kihas õppusi kajastavatest lugudest ja eetris oli suisa oma raadiojaam Sõduri FM.
Käisin koos oma pataljoni lahingkompanii ühe rühmaga «Teeme ära!» talgute ajal Roosiku külaseltsil abis lehti riisumas ja oksaprahti kokku korjamas. Sõduritele oli see hea vaheldus ja kohalikule kogukonnale abiks suure pargi kordategemisel.
Kui üks järjekordne uudishimulik memm päris, millega sõdurid kõik need päevad tegelevad, tundus talle mu jutt strateegiatest ja taktikatest ning moraali tugevdamisest liialt keeruline. Tema silm läks särama alles siis, kui naljaga pooleks ütlesin, et eks need ole sõdurite suvepäevad.
Eesti on tõenäoliselt ainus Euroopa riik, kus kaitsevägi harjutab suurtel õppustel sõjapidamist tegelikul maastikul ja asulastes, mitte ei sulgu polügoonile. Tegelikus kriisiolukorras annab iga käänaku ja puu tundmine veelgi suurema koduseinte eelise.
Nii oli minu kandev roll käia ühe õppusel osaleva pataljoni tarvis maaomanikelt paiknemis- ja lahingualasid välja kauplemas ja pärast lahkumist klaarimas. Pea kahe õppusenädalaga liikus meie üksus korduvalt ringi Sännast Tõrvani, kui vaja, siis kaitsepositsioonidele kaevudes.
Eks tuli oma tööd tehes vahel kuulata ärritunud maaomaniku emotsionaalset sõnavalingut, kui lubatud territooriumil mõni raske veok murule sõites sildadeni sisse vajus ning pärast väljasikutamist endast kraatri maha jättis. Päeva lõpuks olime maaomanikuga jälle sõbrad.
Teist maaomanikku tuli veenda, et ta lubaks sõjaväelastel koduhoovi läbivat teed mööda liikuda ning nii «omade» kui «vastaste» üksustele sõnad peale lugeda, et kiirus jääks õuealale vastavaks.
Pärast õppust silub kaitsevägi kõik roopad, parandab teed ja hüvitab omanikele kahjud. Teed saavad vaat et paremaks kui enne. Lavkat ootavate memmedega juttu puhuma jäädes rõõmustas üks neist, et enne oli külateel auk augus kinni, õppuste ajal on tee silutud siledaks kui laud.
Minu suurim katsumuse oli Jõgevestel, kus kompanii jagu võitlejaid valmistus kaitsma Väike-Emajõe silda, kuid pimedast kurvist suurel kiirusel alla tuiskavad rekad ja muud sõidukid muutsid ülematelt saadud ülesande täitmise ohtlikuks.
Elava liiklusega riigimaanteel ei saa üksik sõdur käeviipega liiklust rahustada nagu külavahe tolmuteel. Kõrgemad ülemad vangutasid pead, et maanteeametiga ametlik asjaajamine kiirusepiirangute seadmise kooskõlastuseks võtvat aega vähemalt kuu.
Kõne maanteeameti peakontorisse ja kohaliku piirkonna juhile tõendasid, et hea tahtega on võimalik ohtlik olukord maanteel piirata poolteise tunniga, ning minu sügav kummardus ääretult mõistvatele ametnikele. Nii said ka tsiviilstruktuurid panustada õppuste kordaminekusse.
Minu CIMICu ekipaaž vuras oma ülesannet täites Lõuna-Eesti teedel maha jämedalt 2500 kilomeetrit, seetõttu sain õppustest parema ülevaate kui metsaserva kaitsepositsioonidele kaevunud sõdurid.
Nägin lahinguid, staapide pingelist plaanimistööd, liitlaste üksuste tegevust ja vägede ümberpaiknemisi ehk õppusi iga kandi pealt. Tegin õppustest hobikorras sadu fotosid ja minule oli nähtu elamus.
Kes sattusid otse palavamate sündmuste keskele, ütlesid, et õppus oli äge. Ent paljud kaitseväelased, eriti reservistid, nurisesid, et konutasid niisama positsioonidel, saamata terve õppuse vältel püssi palge panna. Liigagi tihti ühmati pettunult, et teist korda samamoodi kümmet päeva surnuks lüüa ei viitsiks.
Ma saan aru, et väejuhatusel on oluline näha üksusi maastikul liikumas ja hindamas nende võimekust. Ent mitu lahinguüksust ei sattunud õppuste vältel kordagi vastasega mõõtu võtma.
Ka päris sõjas olla palju passimist. Arusaadav, et vastane väldib tugevalt kindlustatud vastupanu ja otsib edasiliikumiseks nõrku kohti. Ent õppustel nädalapäevad puud valvanud sõdurit see ei lohuta.
Et lugeda õppust kõikides elementides õnnestunuks, peab edaspidi hoolitsema ka selle eest, et tsiviilellu naasvad reservväelased ja reservi arvatavad ajateenijad räägiksid kodus pereliikmetele, sõpradele ja töökaaslastele kui positiivsest elamusest ja kasulikust kogemusest.
Tahtmata väga viriseda, on siin kaitseväe juhtkonnale ja õppuste plaanijatele mõtlemise koht, kuidas edaspidi laskuda reavõitleja vaatesse ja programmeerida ka neile põnevaid olukordi, mida kodustele õhinal rääkida ja kunagi kiiktoolis õõtsudes lastelastele meenutada.
Lähtudes õppuste motost, loeb ikkagi iga okas. Õppustel osalenutelt suust suhu edasi leviv hinnang on mõjusam kui riigikaitse juhtide meediaveergudel võimendatud kõuehäälsed sõnad või riigisaladusega kaitstud staapides tehtud analüüsid üksuste võimekustest. Järgmisel õppusel täitkem ka see lünk.
https://jarvateataja.postimees.ee/4489400/uhe-okka-muljed-siilist
