«Häid maipühi õele ja õemehele!» kirjutas Maria Paidest oma Ammutas elavale õele Juuliele igal aastal saadetud kaardile. Vaid kolm päeva varem oli ta õele pannud posti kaardi sünnipäevaõnnitlustega ja küll see võidupüha kaart ka veel tuleb.
Avastasin karbi oma vanaema vanade postkaartidega juhuslikult mõni päev tagasi, täpselt tema 119. sünniaastapäeval. Vanaema oli aastakümnete vältel tallele pannud tähtpäevadeks sugulastelt ja naabritelt postkasti potsatanud õnnitluskaardid. Need olid pärast vanaema surma meile jõudnud ja aastakümneteks unustatud.
Lisaks kaartidele oli karbis muudki. Nagu kviitung, mis tõendab, et vanaisa ostis 1968. aasta septembris 14,5 rubla eest Oktoobri kolhoosist kaks põrsast.
Teise kviitungi järgi on vanaisa 1966. aastal lasknud Esna veskis jahvatada 210 kg rukist jahuks, makstes teenuse eest 1,7 rubla.
Arstipaberid näitavad, et Esna jaoskonnaarst oli 1970. aastal kupatanud vanaisa kehva nägemise pärast silmaarsti juurde. Tellimiskviitungid annavad teada, et järjepidevalt käis koju rajoonileht Võitlev Sõna ja Televisioonileht.
Päris põnev, mis pabereid vanaema omal ajal pidas oluliseks karpi koguda, nüüd saan infokildudest kokku klapitada puslet, mis jutustab mulle lookatkeid lähedaste ammumöödunud hetkedest ja manab silme ette lähedasi inimesi, keda ma kunagi kas juttude põhjal või silmast silma tundnud olen.
Ühe uueaastakaardilt leidsin ka koolieelikuna enda maalitud nime, ilmselt vanima säilinud oma käekirja näidise.
Tänapäeval kaarte väga ei saadeta. Näiteks mind pidas viimati sünnipäevadel postkaardiga meeles Paide linnavalitsus. Samuti on selline kiiks mu kunagisel töökaaslasel Heikkil.
Moodsal ajal tervitatakse sünnipäevalast Facebookis, saadetakse sõnum või helistatakse. Harvemini kirjutakse e-kiri.
Infotehnoloogia areng on teinud mõne klahvivajutusega suhtlemise lihtsaks. Internetisuhtluse häda on see, et inimeste suhtlusest ei jää järeltulevatele põlvedele jälgi ja nii ei tea minu lapselapsed aimata, mida ma oma lähedaste ja tuttavatele olen kirjutanud ja nemad mulle.
Kahtlustan, et vanaema õe Marie umbes seitse korda aastas saadetud õnnitluskaartidel olid pühadesoovid pigem suusoojaks öeldud ettekääne, sest enamasti oli kaart tihedalt täis kirjutatud muust elust-olust ja pakitsevatest küsimustest.
Sageli uuris vanatädi vanaema-vanaisa tervise järele, läbi mitme aastakümne kurtis oma tõbesid ja uuris, kas õemees Madisel on müts jälle kuklas, kas mõlemad lehmad on ikka alles, kuidas piimavedu külmal ajal käib ning kas bussid liiguvad, et saaks külla tulla.
Teinekord kirjutas Maria, kes kirja alla oma nimeks märkis enamasti Marja, et lapselapsi tuuakse hoida või kuidas tööl läheb.
Vanatädi meenutas isegi seika, kuidas mu vanaisa käinud Marialt mingil põhjusel niiti-nõela laenamas, või kahetses, et Juuli käis viimati nii põgusalt külas, et ei jõudnud süüagi pakkuda ja see jäänud kripeldama.
1967. aasta 9. maiks saadetud telegrammiblanketil küsib Maria: «Kas mäletate seda päeva, kui sõja lõpetamine välja kuulutati? Oli hea meel, et meil nüüd rahu ja ei ole seda sõjamadinat.»
Ta lisab kuidagi rõhuval toonil: «Aga edaspidi see minule rõõmu ei toonud.»
Neid ridu lugedes jäin mõtlema, et mulle ei meenu, et kunagi oleks meil peres jutuks olnud, mis sai Maria mehe saatusest.
Vanatädi püüdliku käekirjaga kirjutatud teksti lugemine nõudis pingutust, sest õigekiri polnud kõige ladusam ja kirjaread jooksid risti-rästi. Kord mainis kirja autor ka ise, et poeg Ülo öelnud, et ta ei oskavat kirjutada.
Kui kodus oli keegi Maria lastest või hoida toodud keegi lastelastest, siis oli kaardi alla pandud ka nende nimed.
Tähtpäevasoovidele lisatud infokillud annavad mõista, et minu vanaema Juuli ja tema kolm õde hoidsid kokku. Näha on, et kaarte hakati üksteisele rohkem saatma pensionieas.
Ju ei lubanud vanus ja tervis enam üksteisel nii palju külas käia kui varem ning naistepäevaks, maipühadeks, uueks aastaks ja sünnipäevadeks saadetud kaardid sobisid üksteise järele igatsuse leevenduseks ja igapäevauudiste vahetuseks hästi.
Isegi õde Miina, kes elas paar kilomeetrit eemal, pidas õde truult nii isiklikel kui ka riiklikel tähtpäevadel meeles. Tema kaartidel pikka juttu polnud ja soovid kirja pannud käekiri on pea iga kord erinev. Ju dikteeris Miina soove kirjapanekuks lastele ja lastelastele.
Küllap said Miina ja Juulie omavahel tihedamini lobiseda. Mäletan, et vanaemal polnud kõrges eas mingi kunst jalgsi seitse kilomeetrit meile külla vudida, ammugi siis õe juurde.
Palus elanud õde Elisabethi nime leiab vanas kaardikarbis üksikutelt kolletanud kaartidelt. Ta oli õdedest kõige vanem ja suri mitu aastat enne minu ajaarvamist, seetõttu tean temast rohkem juttude järgi.
Beti-tädi kaotas oma väiksed lapsed haigustele ja hiljem uuesti ei proovinud. Ta võttis avasüli vastu toona Kohtla-Järvel elanud õe Juuli sõjapakku tulnud lapsed. Ka pärast sõda kodukanti tagasi kolides käidi Palu vahet palju.
Kaartidelt panin tähele, et üksteise poole pöördumiseks kasutati kaartidel tiitlit «õde» ja ka alla kirjutati oma nime ette «õde». Isegi abikaasasid nimetati pigem õemehe tiitli kui nimega, kuigi Miina ja Juulie mehed Albrecht ja Madis olid omavahel vennad.
Kaardikastist ei leidnud ma ühtegi kirjarida Juuli, Miina, Beti ega Maria vendadelt. Ma ei tea, miks. Eks ole õnn seegi, et ports 1950–70ndatel kirjutatud kaarte üldse alles on. Ilma nende lakooniliste säutsatusteta olnuks mu aim vanaema õdedest ja nende läbikäimisest oluliselt ähmasem.
Läinud nädalavahetusel surnuaial vanaemale sünnipäevaks küünalt panemas käies viisin leheprahi minema ka Maria ja Elisabethi haualt. Eluajal kokku hoidnud õed puhkavad surnuaial üksteise kõrval samal platsil.
Vanas kingakarbis talletunud kaarte sirvimata poleks ma nii tugevatele peresidemetele osanud ehk tähelepanu pöörata. Vaid Miina puhkab surnuaial oma mehe kõrval õdedest 40 sammu lõuna pool.
Loodan väga, et järeltulevad põlved ei viska esivanematest jäänud maamaju koristades säilinud infokilde lõkkesse või pane vanavaralaadal müüki, vaid need jäävad perearhiivis lugusid jutustama.
Eriti väärtuslikuks muutuvad kirjaread siis, kui elavatelt pole võimalik enam üle küsida.
Ent mis lugusid endast jätame järgmistele põlvedele, kui palju olulisest suhtlusest haihtub jälgi jätmata internetikosmosse? Vaat see on küsimus, mis jäi mind vaevama, mõeldes tänapäevale, kus kingakarpi enam lugusid ei koguta.
https://jarvateataja.postimees.ee/4482011/nelja-oe-lugu-vanas-kingakarbis
Avastasin karbi oma vanaema vanade postkaartidega juhuslikult mõni päev tagasi, täpselt tema 119. sünniaastapäeval. Vanaema oli aastakümnete vältel tallele pannud tähtpäevadeks sugulastelt ja naabritelt postkasti potsatanud õnnitluskaardid. Need olid pärast vanaema surma meile jõudnud ja aastakümneteks unustatud.
Lisaks kaartidele oli karbis muudki. Nagu kviitung, mis tõendab, et vanaisa ostis 1968. aasta septembris 14,5 rubla eest Oktoobri kolhoosist kaks põrsast.
Teise kviitungi järgi on vanaisa 1966. aastal lasknud Esna veskis jahvatada 210 kg rukist jahuks, makstes teenuse eest 1,7 rubla.
Arstipaberid näitavad, et Esna jaoskonnaarst oli 1970. aastal kupatanud vanaisa kehva nägemise pärast silmaarsti juurde. Tellimiskviitungid annavad teada, et järjepidevalt käis koju rajoonileht Võitlev Sõna ja Televisioonileht.
Päris põnev, mis pabereid vanaema omal ajal pidas oluliseks karpi koguda, nüüd saan infokildudest kokku klapitada puslet, mis jutustab mulle lookatkeid lähedaste ammumöödunud hetkedest ja manab silme ette lähedasi inimesi, keda ma kunagi kas juttude põhjal või silmast silma tundnud olen.
Ühe uueaastakaardilt leidsin ka koolieelikuna enda maalitud nime, ilmselt vanima säilinud oma käekirja näidise.
Tänapäeval kaarte väga ei saadeta. Näiteks mind pidas viimati sünnipäevadel postkaardiga meeles Paide linnavalitsus. Samuti on selline kiiks mu kunagisel töökaaslasel Heikkil.
Moodsal ajal tervitatakse sünnipäevalast Facebookis, saadetakse sõnum või helistatakse. Harvemini kirjutakse e-kiri.
Infotehnoloogia areng on teinud mõne klahvivajutusega suhtlemise lihtsaks. Internetisuhtluse häda on see, et inimeste suhtlusest ei jää järeltulevatele põlvedele jälgi ja nii ei tea minu lapselapsed aimata, mida ma oma lähedaste ja tuttavatele olen kirjutanud ja nemad mulle.
 |
| Beti-tädi ees vasakul. |
Kahtlustan, et vanaema õe Marie umbes seitse korda aastas saadetud õnnitluskaartidel olid pühadesoovid pigem suusoojaks öeldud ettekääne, sest enamasti oli kaart tihedalt täis kirjutatud muust elust-olust ja pakitsevatest küsimustest.
Sageli uuris vanatädi vanaema-vanaisa tervise järele, läbi mitme aastakümne kurtis oma tõbesid ja uuris, kas õemees Madisel on müts jälle kuklas, kas mõlemad lehmad on ikka alles, kuidas piimavedu külmal ajal käib ning kas bussid liiguvad, et saaks külla tulla.
Teinekord kirjutas Maria, kes kirja alla oma nimeks märkis enamasti Marja, et lapselapsi tuuakse hoida või kuidas tööl läheb.
Vanatädi meenutas isegi seika, kuidas mu vanaisa käinud Marialt mingil põhjusel niiti-nõela laenamas, või kahetses, et Juuli käis viimati nii põgusalt külas, et ei jõudnud süüagi pakkuda ja see jäänud kripeldama.
1967. aasta 9. maiks saadetud telegrammiblanketil küsib Maria: «Kas mäletate seda päeva, kui sõja lõpetamine välja kuulutati? Oli hea meel, et meil nüüd rahu ja ei ole seda sõjamadinat.»
Ta lisab kuidagi rõhuval toonil: «Aga edaspidi see minule rõõmu ei toonud.»
Neid ridu lugedes jäin mõtlema, et mulle ei meenu, et kunagi oleks meil peres jutuks olnud, mis sai Maria mehe saatusest.
Vanatädi püüdliku käekirjaga kirjutatud teksti lugemine nõudis pingutust, sest õigekiri polnud kõige ladusam ja kirjaread jooksid risti-rästi. Kord mainis kirja autor ka ise, et poeg Ülo öelnud, et ta ei oskavat kirjutada.
Kui kodus oli keegi Maria lastest või hoida toodud keegi lastelastest, siis oli kaardi alla pandud ka nende nimed.
Tähtpäevasoovidele lisatud infokillud annavad mõista, et minu vanaema Juuli ja tema kolm õde hoidsid kokku. Näha on, et kaarte hakati üksteisele rohkem saatma pensionieas.
Ju ei lubanud vanus ja tervis enam üksteisel nii palju külas käia kui varem ning naistepäevaks, maipühadeks, uueks aastaks ja sünnipäevadeks saadetud kaardid sobisid üksteise järele igatsuse leevenduseks ja igapäevauudiste vahetuseks hästi.
Isegi õde Miina, kes elas paar kilomeetrit eemal, pidas õde truult nii isiklikel kui ka riiklikel tähtpäevadel meeles. Tema kaartidel pikka juttu polnud ja soovid kirja pannud käekiri on pea iga kord erinev. Ju dikteeris Miina soove kirjapanekuks lastele ja lastelastele.
Küllap said Miina ja Juulie omavahel tihedamini lobiseda. Mäletan, et vanaemal polnud kõrges eas mingi kunst jalgsi seitse kilomeetrit meile külla vudida, ammugi siis õe juurde.
Palus elanud õde Elisabethi nime leiab vanas kaardikarbis üksikutelt kolletanud kaartidelt. Ta oli õdedest kõige vanem ja suri mitu aastat enne minu ajaarvamist, seetõttu tean temast rohkem juttude järgi.
Beti-tädi kaotas oma väiksed lapsed haigustele ja hiljem uuesti ei proovinud. Ta võttis avasüli vastu toona Kohtla-Järvel elanud õe Juuli sõjapakku tulnud lapsed. Ka pärast sõda kodukanti tagasi kolides käidi Palu vahet palju.
Kaartidelt panin tähele, et üksteise poole pöördumiseks kasutati kaartidel tiitlit «õde» ja ka alla kirjutati oma nime ette «õde». Isegi abikaasasid nimetati pigem õemehe tiitli kui nimega, kuigi Miina ja Juulie mehed Albrecht ja Madis olid omavahel vennad.
Kaardikastist ei leidnud ma ühtegi kirjarida Juuli, Miina, Beti ega Maria vendadelt. Ma ei tea, miks. Eks ole õnn seegi, et ports 1950–70ndatel kirjutatud kaarte üldse alles on. Ilma nende lakooniliste säutsatusteta olnuks mu aim vanaema õdedest ja nende läbikäimisest oluliselt ähmasem.
Läinud nädalavahetusel surnuaial vanaemale sünnipäevaks küünalt panemas käies viisin leheprahi minema ka Maria ja Elisabethi haualt. Eluajal kokku hoidnud õed puhkavad surnuaial üksteise kõrval samal platsil.
Vanas kingakarbis talletunud kaarte sirvimata poleks ma nii tugevatele peresidemetele osanud ehk tähelepanu pöörata. Vaid Miina puhkab surnuaial oma mehe kõrval õdedest 40 sammu lõuna pool.
Loodan väga, et järeltulevad põlved ei viska esivanematest jäänud maamaju koristades säilinud infokilde lõkkesse või pane vanavaralaadal müüki, vaid need jäävad perearhiivis lugusid jutustama.
Eriti väärtuslikuks muutuvad kirjaread siis, kui elavatelt pole võimalik enam üle küsida.
Ent mis lugusid endast jätame järgmistele põlvedele, kui palju olulisest suhtlusest haihtub jälgi jätmata internetikosmosse? Vaat see on küsimus, mis jäi mind vaevama, mõeldes tänapäevale, kus kingakarpi enam lugusid ei koguta.
https://jarvateataja.postimees.ee/4482011/nelja-oe-lugu-vanas-kingakarbis
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar