Teadjamehed kuulutavad, et aastaks 2030 on kaks kolmandikku
praegustest töökohtadest asendunud uutega. Millistega täpsemalt, selle
üle ühiskonnateadlased alles vaidlevad.
Äsjasel arvamusfestivalil keskendus hulk aruteluteemasid töö mõiste ja iseloomu muutumisele. Ühes ollakse kindlad: automatiseeritakse kõik rutiinid, mida annab infotehnoloogia abil veel teha.
Samasugusel üksmeelel ollakse inimese taandumisel andmete kogumisest ja töötlemisest, masinad teevad seda põhjalikumalt, kiiremini ja täpsemini. Pole ka ime: minu taskus olev nutitelefon on sama võimekas, kui oli kogu USA kosmoseagentuuri NASA arvutipark minu sünni ajal, 1969. aastal.
Meil on e-riik, e-valitsus, e-pank ning tehnoloogiarevolutsioon ei paista peatuvat enne, kui tehisintellekt on arenenud nii kaugele, et vabastada inimene tööst ja eksistentsiaalsete probleemide lahendamisest, jättes inimkonnale vabaduse nautida elu ja olemist.
XVIII sajandi tööstusrevolutsioon ajas XIX sajandi alguseks Inglismaa kangrud mässama ja ketrusmasinaid lõhkuma. Masinapurustajad joonistasid tuleviku tarbeks välja ohukohad, milliste sotsiaalsete pingetega tuleb silmitsi seista kiirelt arenevatel ühiskondadel, kus tehnoloogilised hüpped muudavad järsult sotsiaalseid struktuure ja olukorda tööhõiveturul.
Viimaste aastasadade vältel on paljude uuendustele jalgu jäänud ametite esindajad pidanud tunnistama uute tehnoloogiate ülimuslikkust ning automatiseerimise tõttu seisnud silmitsi uue ameti õppimisega.
Küsimus on muutuste kiiruses, millega uued leiutised said laiadele massidele kättesaadavaks ja enesestmõistetavaks.
Kristjan Port kirjutas eelmisel aastal teadusportaalis Novaator, et 1876. aastal leiutatud telefonil kulus ligi sada aastat saamaks kõigile soovijatele kättesaadavaks sidevahendiks.
Nõudepesumasinal kulus tootmisse minekust 80 aastat, et muutuda koduköökides argipäevaseks abiliseks. Internetil läks esimesest kommertsvõrgust üleilmse levikuni jõudmiseks kümmekond aastat. Tahvelarvutist sai laiatarbekaup viie ja nutitelefonist vaid paari aastaga.
Paratamatult tekib küsimus, kui kiirelt uued seadmed ja tehnoloogiad saavad tulevikus maailma vallutada ning kas ühiskonnad ja nende üksikliikmed on võimelised edaspidi elu muutvate protsessidega kohanema ning oma eluea vältel hakkama saama muutustega mitu korda järjest.
Suurenev konkurents sunnib ettevõtjaid muutuma. Reageerimata jätmine võrdub olelusvõitluses väljasuremisega. 2008. aasta majanduskriis näitas kätte suuna, kuidas inimesi tehnoloogiatega asendades töötajate hulk ja palgakulu vähenevad ning majandusnäitajad paranevad.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel loodud Eesti infoühiskonna arengukavaga on meie maa võtnud sihiks olla info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselt riigi arengumootor kõigis majandusharudes ja ühiskondlikel aladel. Eesti ambitsioonid on suured ja soov selles vallas silma paista veelgi suurem.
Arvutite ajudes podisevad andmekogud teavad täpselt iga kliendi ostukäitumist ja oskavad teha talle pakkumisi, millest on võimatu nutikassa ees seistes keelduda.
Moodsaimad digitehnoloogiad – riistvara, tarkvara ning nende käsutuses olevad üüratud ja aina kasvavad andmebaasid on suutelised diagnoosima haigusi arstidest täpsemini.
Isesõitvaid nutikaid busse, mis liiguvad roolikeeraja abita, on Eesti teedel juba katsetatud. Üht prototüüpi esitleti arvamusfestivalil ja selliste igapäevane kasutuselevõtt on aja küsimus.
Bussijuhtide tume tulevik on vaid üks näide paljudest, kuidas masinad tänapäeval üha enam eri valdkondades mõjutavad tööturgu.
2016. aastal ilmunud raamatus «The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies» ütlevad autorid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson, et tänapäevased infotehnoloogial põhinevad masinad on hakanud rutiinsete tööde ülevõtmise ja automatiseerimise asemel aina rohkem inimeste eest järjest nutikamaid ülesandeid lahendama ja inimese aitamise asemel teda asendama.
Kaldun arvama, et inimeste kohanemisvõimel on piir, mida me tänapäevastes tehnoloogilistes muutustes oleme peagi saavutamas. On ilmne, et nii nagu inimesed vajasid pikemat kohanemisaega esimesel masinaajastul, nii vajatakse seda ka nüüd.
Julgen inimkonna absoluutses tööst võõrandumises kahelda, sest arenegu inimühiskond kui tormiliselt, ikka säilivad manuaalseid või spetsiifilisi oskusi nõudvad tööd, mida pole võimalik automatiseerida. Keegi peab masinatele andma korraldusi ja süsteeme hooldama.
Ma pole kindel, et hästi organiseeritud ja vahenditega kindlustatud aja tapmine tsivilisatsiooni arengu lõppeesmärgina on päris see, mida ligimesed meie ümber soovivad.
Kahtlen, kas suur osa inimkonnast lepib masinate nende asemel tehtava töö eest kodanikupalka saades asendustegevuste viljelemisega, aga mul pole voli kõnelda ühiskonna või kogu inimkonna nimel.
Meenutades vanasõna «Töö tegi ahvist inimese», ei saa välistada, et tööst kui evolutsioonis eelist andvast privileegist loobumine viib inimkonna paradiisi asemel kiire allakäiguni või kihistumiseni, kus privilegeeritud osa tehnilise taibuga ühiskonnast suudab tehisintellekti juhtida ja uusi tehnoloogiaid ka edaspidi välja töötada.
Veelgi hullem, kui meie endi loodud ja inimesest kõrgema intellektiga masinad saavutavad ühel hetkel sellise ratsionaalsuse, kus tõdevad, et tehismaailm on veelgi täiuslikum ilma inimeseta.
Äsjane mõttekäik võib olla ulmeromaanide aines, kuid märgin, et juba praegu ei oska inimene tänavalt parandada kodumasinaid ega orienteeruda auto kapoti all.
Abitu inimene ilmselt ei ole õnnelik, ta ei tunne ennast olukorra peremehe ja protsesside juhtijana, vaid targema tehnoloogia poolt ajas ja ruumis nihutatava ühikuna.
Kui varem juurdusid tehnoloogilised uuendused mitme inimpõlve jooksul, siis tänapäeval tuleb uuesti kohaneda iga mõne aasta järel. Mida arenenumad on tehnoloogiad, seda suuremad on turvariskid.
Praegusaja ühiskonnad on muutunud manipuleeritavaks ja seeläbi haavatavaks, kuna suur osa ühiskonna ja üksikindiviidi ladusast toimimisest sõltub keerulistest tehnilistest süsteemidest ning käeline võimekus ilma infotehnoloogilise toeta hakkama saamiseks kahaneb.
Ennustan, et aina kiirust koguva tempo juures tabab inimkonda tehnoloogiline ülekuumenemine või üleväsimus, kus iga paari aasta tagant ei suudeta infotehnoloogia hiidude uute tehnoloogiliste arendustega enne eelmise põlvkonna elukaare ammendumist lühisesse sattumata kohaneda.
Ühiskonna kinnijooksmise vältimiseks ja kohanemisvõime laadimiseks on tarvis teha inimfüsioloogiat arvestavaid hingetõmbepause.
Inimkonna tulevikuväljavaadete sõltuvusse panek füüsilise maailma olemasolu jätkuvalt eirates on pigem fataalne risk tsivilisatsioonile kui võimalus kindlustada tulevastele põlvkondadele muretu elu.
https://jarvateataja.postimees.ee/6108778/mis-saab-tulevikus-toost
Äsjasel arvamusfestivalil keskendus hulk aruteluteemasid töö mõiste ja iseloomu muutumisele. Ühes ollakse kindlad: automatiseeritakse kõik rutiinid, mida annab infotehnoloogia abil veel teha.
Samasugusel üksmeelel ollakse inimese taandumisel andmete kogumisest ja töötlemisest, masinad teevad seda põhjalikumalt, kiiremini ja täpsemini. Pole ka ime: minu taskus olev nutitelefon on sama võimekas, kui oli kogu USA kosmoseagentuuri NASA arvutipark minu sünni ajal, 1969. aastal.
Meil on e-riik, e-valitsus, e-pank ning tehnoloogiarevolutsioon ei paista peatuvat enne, kui tehisintellekt on arenenud nii kaugele, et vabastada inimene tööst ja eksistentsiaalsete probleemide lahendamisest, jättes inimkonnale vabaduse nautida elu ja olemist.
XVIII sajandi tööstusrevolutsioon ajas XIX sajandi alguseks Inglismaa kangrud mässama ja ketrusmasinaid lõhkuma. Masinapurustajad joonistasid tuleviku tarbeks välja ohukohad, milliste sotsiaalsete pingetega tuleb silmitsi seista kiirelt arenevatel ühiskondadel, kus tehnoloogilised hüpped muudavad järsult sotsiaalseid struktuure ja olukorda tööhõiveturul.
Viimaste aastasadade vältel on paljude uuendustele jalgu jäänud ametite esindajad pidanud tunnistama uute tehnoloogiate ülimuslikkust ning automatiseerimise tõttu seisnud silmitsi uue ameti õppimisega.
 |
| Tehnoloogia võidukäik vabastab tööst ja jätab rohkem aega hobidele. |
Küsimus on muutuste kiiruses, millega uued leiutised said laiadele massidele kättesaadavaks ja enesestmõistetavaks.
Kristjan Port kirjutas eelmisel aastal teadusportaalis Novaator, et 1876. aastal leiutatud telefonil kulus ligi sada aastat saamaks kõigile soovijatele kättesaadavaks sidevahendiks.
Nõudepesumasinal kulus tootmisse minekust 80 aastat, et muutuda koduköökides argipäevaseks abiliseks. Internetil läks esimesest kommertsvõrgust üleilmse levikuni jõudmiseks kümmekond aastat. Tahvelarvutist sai laiatarbekaup viie ja nutitelefonist vaid paari aastaga.
Paratamatult tekib küsimus, kui kiirelt uued seadmed ja tehnoloogiad saavad tulevikus maailma vallutada ning kas ühiskonnad ja nende üksikliikmed on võimelised edaspidi elu muutvate protsessidega kohanema ning oma eluea vältel hakkama saama muutustega mitu korda järjest.
Suurenev konkurents sunnib ettevõtjaid muutuma. Reageerimata jätmine võrdub olelusvõitluses väljasuremisega. 2008. aasta majanduskriis näitas kätte suuna, kuidas inimesi tehnoloogiatega asendades töötajate hulk ja palgakulu vähenevad ning majandusnäitajad paranevad.
Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi eestvõttel loodud Eesti infoühiskonna arengukavaga on meie maa võtnud sihiks olla info- ja kommunikatsioonitehnoloogia kasutuselt riigi arengumootor kõigis majandusharudes ja ühiskondlikel aladel. Eesti ambitsioonid on suured ja soov selles vallas silma paista veelgi suurem.
Arvutite ajudes podisevad andmekogud teavad täpselt iga kliendi ostukäitumist ja oskavad teha talle pakkumisi, millest on võimatu nutikassa ees seistes keelduda.
Moodsaimad digitehnoloogiad – riistvara, tarkvara ning nende käsutuses olevad üüratud ja aina kasvavad andmebaasid on suutelised diagnoosima haigusi arstidest täpsemini.
Isesõitvaid nutikaid busse, mis liiguvad roolikeeraja abita, on Eesti teedel juba katsetatud. Üht prototüüpi esitleti arvamusfestivalil ja selliste igapäevane kasutuselevõtt on aja küsimus.
Bussijuhtide tume tulevik on vaid üks näide paljudest, kuidas masinad tänapäeval üha enam eri valdkondades mõjutavad tööturgu.
2016. aastal ilmunud raamatus «The Second Machine Age: Work, Progress, and Prosperity in a Time of Brilliant Technologies» ütlevad autorid Andrew McAfee ja Erik Brynjolfsson, et tänapäevased infotehnoloogial põhinevad masinad on hakanud rutiinsete tööde ülevõtmise ja automatiseerimise asemel aina rohkem inimeste eest järjest nutikamaid ülesandeid lahendama ja inimese aitamise asemel teda asendama.
Kaldun arvama, et inimeste kohanemisvõimel on piir, mida me tänapäevastes tehnoloogilistes muutustes oleme peagi saavutamas. On ilmne, et nii nagu inimesed vajasid pikemat kohanemisaega esimesel masinaajastul, nii vajatakse seda ka nüüd.
Julgen inimkonna absoluutses tööst võõrandumises kahelda, sest arenegu inimühiskond kui tormiliselt, ikka säilivad manuaalseid või spetsiifilisi oskusi nõudvad tööd, mida pole võimalik automatiseerida. Keegi peab masinatele andma korraldusi ja süsteeme hooldama.
Ma pole kindel, et hästi organiseeritud ja vahenditega kindlustatud aja tapmine tsivilisatsiooni arengu lõppeesmärgina on päris see, mida ligimesed meie ümber soovivad.
Kahtlen, kas suur osa inimkonnast lepib masinate nende asemel tehtava töö eest kodanikupalka saades asendustegevuste viljelemisega, aga mul pole voli kõnelda ühiskonna või kogu inimkonna nimel.
Meenutades vanasõna «Töö tegi ahvist inimese», ei saa välistada, et tööst kui evolutsioonis eelist andvast privileegist loobumine viib inimkonna paradiisi asemel kiire allakäiguni või kihistumiseni, kus privilegeeritud osa tehnilise taibuga ühiskonnast suudab tehisintellekti juhtida ja uusi tehnoloogiaid ka edaspidi välja töötada.
Veelgi hullem, kui meie endi loodud ja inimesest kõrgema intellektiga masinad saavutavad ühel hetkel sellise ratsionaalsuse, kus tõdevad, et tehismaailm on veelgi täiuslikum ilma inimeseta.
Äsjane mõttekäik võib olla ulmeromaanide aines, kuid märgin, et juba praegu ei oska inimene tänavalt parandada kodumasinaid ega orienteeruda auto kapoti all.
Abitu inimene ilmselt ei ole õnnelik, ta ei tunne ennast olukorra peremehe ja protsesside juhtijana, vaid targema tehnoloogia poolt ajas ja ruumis nihutatava ühikuna.
Kui varem juurdusid tehnoloogilised uuendused mitme inimpõlve jooksul, siis tänapäeval tuleb uuesti kohaneda iga mõne aasta järel. Mida arenenumad on tehnoloogiad, seda suuremad on turvariskid.
Praegusaja ühiskonnad on muutunud manipuleeritavaks ja seeläbi haavatavaks, kuna suur osa ühiskonna ja üksikindiviidi ladusast toimimisest sõltub keerulistest tehnilistest süsteemidest ning käeline võimekus ilma infotehnoloogilise toeta hakkama saamiseks kahaneb.
Ennustan, et aina kiirust koguva tempo juures tabab inimkonda tehnoloogiline ülekuumenemine või üleväsimus, kus iga paari aasta tagant ei suudeta infotehnoloogia hiidude uute tehnoloogiliste arendustega enne eelmise põlvkonna elukaare ammendumist lühisesse sattumata kohaneda.
Ühiskonna kinnijooksmise vältimiseks ja kohanemisvõime laadimiseks on tarvis teha inimfüsioloogiat arvestavaid hingetõmbepause.
Inimkonna tulevikuväljavaadete sõltuvusse panek füüsilise maailma olemasolu jätkuvalt eirates on pigem fataalne risk tsivilisatsioonile kui võimalus kindlustada tulevastele põlvkondadele muretu elu.
https://jarvateataja.postimees.ee/6108778/mis-saab-tulevikus-toost
