Nad kaaperdavad nahaalselt kodusel terrassil su jäätisekokteili. Tänavakohvikus löövad hambad su praadi enne, kui sa ise kahvli jõuad kätte võtta. Häda sulle, kui kambale vastu astud või jalgu jääd.
Nende peale pole abi politseisse kaebamisest ega naabrivalvest, kui nad kutsumata su kodus end sisse seavad. Võitja õigusega kahmavad nad endale kõike ahvatleva, hea ja paremana tunduva.
Ajal, kui kaitseväe erioperatsioonide ülem pani meedia kihama ütlusega, et vaenlane võib kahe päevaga Tallinna jõuda, aga leiab siin ka otsa, oli randades lesiv Eesti ilma ühegi püssilasuta langenud ning NATO viies paragrahv on sissetungijate vastu võimetu.
Aina raskem on leida inimest, kes pole sel suvel terroriseerivatelt herilastelt surakat saanud. Lapsed ei julge nina õue pista, sest mesimummid tulevad kallale ja teevad sutsu. Seleta neile kogu aeg, et mesilased ja herilased on kaks eri asja.
Aplad sindrid valitsevad õues ja tikuvad tuppa. Nädalavahetusel Narva kindluse restorani jahedate müüride vilus einestada olnuks päris mõnus, kui igas lauas poleks paari inimese kõrvale trüginud vähemalt kümnepealist herilaste gängi.
Tavalisel suvel äratab pesaehituseks aknaraamilt kõdupuitu ragistav üksik putukas sind alles millalgi kesksuvel ning nende ülbeid rüüsteretki on vaja üle elada paar augustilõpunädalat või törts vananaistesuve otsa.
Kliima üleilmne soojenemine on looduse tasakaalu nihutamas tundmatusse ka meie turvalisena tunduval laiuskraadil. Lepatriinude tungimine suvitusrandadesse oli herilaste invasiooni süütu eelmäng.
Tänavune erakordselt varajane ja kuum suvi on pannud sõjakad kiletiivalised mühinal paljunema tavapärasest kuu-poolteist varem.
Meil oli tänavu kirsisaak üsna hea, aga korjata vilju ei saanud. Mitte selle pärast, et maias linnuparv ette oleks jõudnud nagu tavaliselt. Sajad ja sajad herilased kuulutasid puu oma territooriumiks ja on võrast isegi linnud välja söönud. Kooselu klapib neil vaid admirali liblikatega.
Alalhoidlik inimene sel suvel õunapuude ja marjapõõsaste juurde päevavalges nina ei pista.
Piiblilugusid meenutades oleks nagu needus meie maale langenud. Ergav kõrbepäike kõrvetab vilja põldudel, aplad putukad pistavad nahka puuviljad ja marjad. Mis järgmiseks?
Ega herilased inimese peale geneetilist vimma kanna. Kahejalgsed pole herilaste saakloomad. Oleme neile äbarikud naabrid, keda paari mürgihammustusega toidulauast kiljudes pagema panna ja eluruumides koomale võtma sundida.
Tänavu on herilastel pered suured, toitu kõigile ei jätku ning sellest kahejalgsete ja kiletiivaliste tsivilisatsioonide armutu kokkupõrge.
Lehed kirjutasid just, et nii Viljandi pärimusmuusika festivalil kui ka Võsu rannafestivalil oli meedikute põhitöö herilaste käest hammustada saanud inimesi turgutada.
Mõne nädala eest vahendas meedia uudist, kuis Saksamaal herilased hekipügamisega nende pesa tahtmatult vigastanud papi surnuks puresid. Nii et asi on tõsine. Neli protsenti inimesi olla herilasemürgi vastu allergilised ja hilinenud abi korral võivad tagajärjed olla väga kurvad.
Ise olen viimase kuu jooksul kümmekond laksu saanud. Õnneks on valu ja paistetus päevaga taandunud.
Oma viga, et ei jõua kogu aeg oma ümbrust 360 kraadi jälgida. Arvad, et rehmad niiskelt turjalt parmu eemale, aga seekord oli hoopis higipiiska kaevuna kasutav herilane, kes võtab vehkimist vastulööki noriva rünnakuna.
Teinekord kõnnin krõbedal murul liiga hoogsa sammuga või teen lõunalauas liiga järsu liigutuse. Pole vaja rapsida.
Õigupoolest on parmud ja pimedad kärbsed sel suvel taandunud tühiste tüütajate rolli. Sääski ei mäleta üldse, millal viimati sai kohatud. Nende paljunemiseks vajalikud veesilmad on ammu aurustunud ja lompe pole ju olnudki.
Korra laksas herilane mulle ka asja eest. Kahe nädala eest avastasime maal paar tundi enne lapse sünnipäevapeo algust koduselt mänguplatsilt kurjakuulutavalt sumiseva pesa, mida valvav armee oleks kümmekonna lapse olemise tunni-paari pärast kindlasti valusaks teinud.
Kiirelt poeretkelt putukamürki täis aerosooli ballooniga relvastatuna naastes pidasin maha seina vahele varjunud kindlusega võiduka lahingu, kuni üks pesavalvur mu ära karistas.
Ehk suudab keegi röövvallutajad organiseeritult lõa otsa võtta ja Eesti SKP hüvanguks tööle panna? Kus nüüd on meie paljukiidetud start-up`id, innovatsioon ja kohanemisvõimelised tehnoloogiad?
Samal ajal kui Tartust Tabivereni inimesed võitlevad tselluloositehase vastu, jahvatavad herilased pesi ehitades oma lõugade vahelt läbi tonnide viisi puitu tselluloosipallideks.
Tasuta tööjõud ja jõude tooraine paberivabrikutele, mis ei sea ohtu Emajõe tervist ega ülikoolilinna vaimsust. Selge raiskamine ju!
Ent messiast ei paista. Paari päeva eest otsustasin, et mina omal maal alla ei anna ega peitu ei poe. Tootsin internetist inspiratsiooni ammutades plastpudelitest kümmekond lõksu.
Kahjuks on nende tootlus väiksem emaherilase võimest uusi sõdalasi juurde muneda ning sel suvel jääb see relvasüsteem jänni.
Maalt põgeneda ma aga ei kavatse. Seega tuleb vastast pigistada kõige hellemast kohast. Olen mõne pesa asukoha välja peilinud ning isalt päritud vana talutarkusega kiirelt ja tõhusalt likvideerinud.
Ma pole kade ja jagan nippi. Tuleb oodata pimedani, kui pesakond on oma kindlusse taandunud, pahtlilabidaga pesa lahti lükata ja keeva vee ämbrisse kukutada. Kiire ja tõhus.
Andku rannapuhkuse nautijad mulle andeks, aga optimistina usun, et meie laiuskraadidel lõputuna tunduv suvi saab ükskord siiski läbi ja saabuv talv tuleb sama tõhus kui fritsude vastu 1941. aasta detsembris Moskva all.
Tsiteerides Heinz Valgu igihaljast sõjahüüdu: «Ükskord me võidame niikuinii!»
Nende peale pole abi politseisse kaebamisest ega naabrivalvest, kui nad kutsumata su kodus end sisse seavad. Võitja õigusega kahmavad nad endale kõike ahvatleva, hea ja paremana tunduva.
Ajal, kui kaitseväe erioperatsioonide ülem pani meedia kihama ütlusega, et vaenlane võib kahe päevaga Tallinna jõuda, aga leiab siin ka otsa, oli randades lesiv Eesti ilma ühegi püssilasuta langenud ning NATO viies paragrahv on sissetungijate vastu võimetu.
Aina raskem on leida inimest, kes pole sel suvel terroriseerivatelt herilastelt surakat saanud. Lapsed ei julge nina õue pista, sest mesimummid tulevad kallale ja teevad sutsu. Seleta neile kogu aeg, et mesilased ja herilased on kaks eri asja.
 |
| Herilased kipuvad tänavu vägisi võimust võtma. |
Aplad sindrid valitsevad õues ja tikuvad tuppa. Nädalavahetusel Narva kindluse restorani jahedate müüride vilus einestada olnuks päris mõnus, kui igas lauas poleks paari inimese kõrvale trüginud vähemalt kümnepealist herilaste gängi.
Tavalisel suvel äratab pesaehituseks aknaraamilt kõdupuitu ragistav üksik putukas sind alles millalgi kesksuvel ning nende ülbeid rüüsteretki on vaja üle elada paar augustilõpunädalat või törts vananaistesuve otsa.
Kliima üleilmne soojenemine on looduse tasakaalu nihutamas tundmatusse ka meie turvalisena tunduval laiuskraadil. Lepatriinude tungimine suvitusrandadesse oli herilaste invasiooni süütu eelmäng.
Tänavune erakordselt varajane ja kuum suvi on pannud sõjakad kiletiivalised mühinal paljunema tavapärasest kuu-poolteist varem.
Meil oli tänavu kirsisaak üsna hea, aga korjata vilju ei saanud. Mitte selle pärast, et maias linnuparv ette oleks jõudnud nagu tavaliselt. Sajad ja sajad herilased kuulutasid puu oma territooriumiks ja on võrast isegi linnud välja söönud. Kooselu klapib neil vaid admirali liblikatega.
Alalhoidlik inimene sel suvel õunapuude ja marjapõõsaste juurde päevavalges nina ei pista.
Piiblilugusid meenutades oleks nagu needus meie maale langenud. Ergav kõrbepäike kõrvetab vilja põldudel, aplad putukad pistavad nahka puuviljad ja marjad. Mis järgmiseks?
Ega herilased inimese peale geneetilist vimma kanna. Kahejalgsed pole herilaste saakloomad. Oleme neile äbarikud naabrid, keda paari mürgihammustusega toidulauast kiljudes pagema panna ja eluruumides koomale võtma sundida.
Tänavu on herilastel pered suured, toitu kõigile ei jätku ning sellest kahejalgsete ja kiletiivaliste tsivilisatsioonide armutu kokkupõrge.
Lehed kirjutasid just, et nii Viljandi pärimusmuusika festivalil kui ka Võsu rannafestivalil oli meedikute põhitöö herilaste käest hammustada saanud inimesi turgutada.
Mõne nädala eest vahendas meedia uudist, kuis Saksamaal herilased hekipügamisega nende pesa tahtmatult vigastanud papi surnuks puresid. Nii et asi on tõsine. Neli protsenti inimesi olla herilasemürgi vastu allergilised ja hilinenud abi korral võivad tagajärjed olla väga kurvad.
Ise olen viimase kuu jooksul kümmekond laksu saanud. Õnneks on valu ja paistetus päevaga taandunud.
Oma viga, et ei jõua kogu aeg oma ümbrust 360 kraadi jälgida. Arvad, et rehmad niiskelt turjalt parmu eemale, aga seekord oli hoopis higipiiska kaevuna kasutav herilane, kes võtab vehkimist vastulööki noriva rünnakuna.
Teinekord kõnnin krõbedal murul liiga hoogsa sammuga või teen lõunalauas liiga järsu liigutuse. Pole vaja rapsida.
Õigupoolest on parmud ja pimedad kärbsed sel suvel taandunud tühiste tüütajate rolli. Sääski ei mäleta üldse, millal viimati sai kohatud. Nende paljunemiseks vajalikud veesilmad on ammu aurustunud ja lompe pole ju olnudki.
Korra laksas herilane mulle ka asja eest. Kahe nädala eest avastasime maal paar tundi enne lapse sünnipäevapeo algust koduselt mänguplatsilt kurjakuulutavalt sumiseva pesa, mida valvav armee oleks kümmekonna lapse olemise tunni-paari pärast kindlasti valusaks teinud.
Kiirelt poeretkelt putukamürki täis aerosooli ballooniga relvastatuna naastes pidasin maha seina vahele varjunud kindlusega võiduka lahingu, kuni üks pesavalvur mu ära karistas.
Ehk suudab keegi röövvallutajad organiseeritult lõa otsa võtta ja Eesti SKP hüvanguks tööle panna? Kus nüüd on meie paljukiidetud start-up`id, innovatsioon ja kohanemisvõimelised tehnoloogiad?
Samal ajal kui Tartust Tabivereni inimesed võitlevad tselluloositehase vastu, jahvatavad herilased pesi ehitades oma lõugade vahelt läbi tonnide viisi puitu tselluloosipallideks.
Tasuta tööjõud ja jõude tooraine paberivabrikutele, mis ei sea ohtu Emajõe tervist ega ülikoolilinna vaimsust. Selge raiskamine ju!
Ent messiast ei paista. Paari päeva eest otsustasin, et mina omal maal alla ei anna ega peitu ei poe. Tootsin internetist inspiratsiooni ammutades plastpudelitest kümmekond lõksu.
Kahjuks on nende tootlus väiksem emaherilase võimest uusi sõdalasi juurde muneda ning sel suvel jääb see relvasüsteem jänni.
Maalt põgeneda ma aga ei kavatse. Seega tuleb vastast pigistada kõige hellemast kohast. Olen mõne pesa asukoha välja peilinud ning isalt päritud vana talutarkusega kiirelt ja tõhusalt likvideerinud.
Ma pole kade ja jagan nippi. Tuleb oodata pimedani, kui pesakond on oma kindlusse taandunud, pahtlilabidaga pesa lahti lükata ja keeva vee ämbrisse kukutada. Kiire ja tõhus.
Andku rannapuhkuse nautijad mulle andeks, aga optimistina usun, et meie laiuskraadidel lõputuna tunduv suvi saab ükskord siiski läbi ja saabuv talv tuleb sama tõhus kui fritsude vastu 1941. aasta detsembris Moskva all.
Tsiteerides Heinz Valgu igihaljast sõjahüüdu: «Ükskord me võidame niikuinii!»
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar