«No on Taškent,» iseloomustati minu lapsepõlves troopiliselt palavaid
ilmu, sarnaseid praegu Eesti vallutanud kuumalainega, kus paar palavat
kuiva kuud on mulla tolmuks ja muru elutult pruuniks kõrvetanud.
Eestimaa rannad on sagimist täis ja kajavad laste kilgetest ning suvekaubitsejad pühivad higi ja rassivad ootamatult pikenenud hooajast maksimumi võtta.
Põuastel põldudel pole vili tärganud ja kariloomad on viimast rohuliblet taga ajades karjamaad viledaks närinud. Loodus karjub vihma järele. Põllumehed on veendunud, et saak ikaldub. Need on lõunamaise ilma varjuküljed.
Tänapäeval ei tea nooremad põlvkonnad Usbekistani pealinna kohta kuigi palju, kui nende seas pole just eksootikat ihkavaid rännumehi või ajaloolasi.
Vanemad turismikihuga põlvkonnad seevastu mäletavad Kesk-Aasia vennasvabariike läbinud muistse siiditee ergavast kõrbepäikesest praetud linnu hästi. Sealt pärineb ka folkloori siginenud võrdlus.
Moodsal ajal räägitakse suvekuumuse käes ägades globaalsest kliima soojenemisest, mis keerab maailma ilmaasjad pea peale: harjumuspäraselt jahedamas Põhja-Euroopas lõõskab suvel troopikakuumus ja muidu palavas Lõuna-Euroopas on ilm mõõdukalt soe.
Kargemas kliimas hakkama saama harjunud põhjaeurooplane on muutuste üle rõõmus, kui suvekuumus langeb nädalavahetusele või puhkusele.
Pärnusse peesitama sõita või mõnda vaiksemasse randa end telkima seada on oluliselt soodsam kui Vahemere või Musta mere äärde põigata.
Tänavu algas klimaatiline suvi Eestis tavatult vara, terve mai oli kuiv ja palav. Kui jaanipäeval keeras ilm tavapäraselt jahedaks ja tegi korra vihmagi, olid irvhambad valmis kihla vedama, et ega rohkem sel aastal rannailma tule.
Vale puha. Troopikakuumus praeb juba mitmendat nädalat. Internetist välja kaevatud ükskõik millised lähinädalate ilmaprognoosid näevad kõhklusteta leitsakule jätku ja vahele lubatud vihmahood enamasti adressaadini ei jõua.
Läinud nädalavahetuse kogemus näitas, et ka Pärnust lõuna poole jäävates muidu rahulikes randades oli rahvast murdu, majutuskohad kõik välja müüdud ning telkimisplatsid puupüsti suvitajaid täis.
Pole ime, et Pärnu popimates söögikohtades möödunud laupäeval isegi paduvihma ja rahevalingute ajal tunde lauajärjekorras seismata löögile ei pääsenud.
Ent ka linnast lõuna poole jäävates teeäärsetes puhvetites olid teenindajatel käed-jalad tööd täis. Siseturismi ettevõtjatele on ajad magusad.
Enamik meist kehitab põuda kiruvate põllumeeste hammaste krigistamise ja ikalduse kuulutamise peale õlgu ning arvab, et kui kohalik toidutootja kidub, siis küll poest ikka midagi rahvusvahelisemat hamba alla saab. Toidulauda mõjutav ilmarisk on esialgu meile veel kauge teema.
Isikliku tervisega on lood teised ja harjumatult pikaks ja palavaks veniv suvi hakkab lõpuks tüütuks muutuma.
Meedia õpetab inimesi, kuidas palav aeg üle elada. Mõistlik. Põhjamaa elanikule tekitab kestev kuumus terviseprobleeme: koormab südant, ähvardab vedelikupuudusega, suurendab päikesepõletuste ja sellega kaasneva nahavähi riski jne. See on aeg, kus nõrgemad tervised alla vannuvad.
Lehed tsiteerisid neil päevil Harwardi ülikooli teadlaste uuringut, mis tõestas, et püsivalt palav ilm näpistab IQ-d madalamaks.
Teine meediast silma jäänud uurimus väitis, et 22 kraadist kuumem ilm muudab inimesed agressiivsemaks ja impulssiivsemaks. Ka tähelepanu- ja keskendumisvõime langeb.
Kuumus muudab meid lolliks ja vihaseks, seega on mõistuse säilitamiseks ja Pisa testide jätkuvaks võitmiseks vaja organismi jahutada.
Tuttavate nägude järgi oli Ikla piiripoes läinud laupäeva õhtupoolikul tunne, nagu oleks sattunud jõululaupäeval Paide Maksimarketisse.
Ent kõrv tabas jahedas oaasis ostlejate eesti keele kõrval samaväärselt soomlaste jutuvada. Et vanas heas Heinaste toidupoes oli kesvamärjukese kast kaks eurot piiripoest odavam, seletab, miks lätlased ise piirile tormi ei jookse.
Mul õnnestus Vene kroonut teenida Aserbaidžaani kõrbesel madalikul, kus meie mõistes suvi algas märtsis ja kestis detsembrini, muutudes juulis-augustis talumatult palavaks.
30–40kraadise temperatuuriga suvekuudel voolas puu alt varju otsides ja sõrmeotsa liigutamata higi ikkagi ojadena. Teise aasta suvel sigines alaselga näriv neeruvalu.
1989. aasta suve lõpul koju puhkusele tulles oli esimene käik Paide polikliinikusse. Arsti diagnoos ütles, et kuiva lähistroopikasse sattunud põhjamaalase organismist ei käinud vedelik seedetraktipidi läbi ning suure higistamisega hakkas neerudesse settima kruusa.
Doktor vaatas ravi määrates sõdurpoisile sügavalt silma ja ütles, et apteeki sul asja pole, puhkusel joo õlut nii palju, kui jaksad – see uhub neerud kruusast puhtaks. Ravi osutus tõhusaks.
Nii võib piiripoode irooniliselt nimetada põhjamaalaste tervise Mekaks, arvestades, kui paljud kaasmaalased käivad seal oma neere ravimas ning dehüdratsioonist pääsu lunastamas.
Kui rahakott kannatab, võib kuuma eest põhja lendavate rändlindude tuules pageda muidugi ka Lapimaale leevendust otsima või keerata tööl ja kodus konditsioneeri paar kraadi jahedamaks. Võib ka kurguni jõkke ronida.
Kahest Kaukaasia katlas veedetud aastast sain sellise päikese üledoosi, et kulus oma paarkümmend aastat, enne kui suutsin oma kondid taas soojale maale vedada.
Nüüd on Muhamed tulnud mäe juurde ja tõenäosus põhjapoolsetel laiuskraadidel troopikat kogeda on reaalsem kui meie tajutavas ajaloos kunagi varem.
Kuuma suve üle elamist peame õppima Vahemere ääres elavatelt rahvastelt ja unustama ellu jäämise nimel vähemalt suveks eestlasliku töörügamise.
See tähendab, et kasulikku saab teha varahommikul, kui on veel jahedam. Südapäev on siesta pidamiseks. Elu läheb taas käima õhtul, kui palavus on järele andnud.
Korralik ellujäämiskursus ja ümberkohanemine, kas pole?
https://jarvateataja.postimees.ee/5766208/ellujaamiskursus-nimega-suvi
Eestimaa rannad on sagimist täis ja kajavad laste kilgetest ning suvekaubitsejad pühivad higi ja rassivad ootamatult pikenenud hooajast maksimumi võtta.
Põuastel põldudel pole vili tärganud ja kariloomad on viimast rohuliblet taga ajades karjamaad viledaks närinud. Loodus karjub vihma järele. Põllumehed on veendunud, et saak ikaldub. Need on lõunamaise ilma varjuküljed.
Tänapäeval ei tea nooremad põlvkonnad Usbekistani pealinna kohta kuigi palju, kui nende seas pole just eksootikat ihkavaid rännumehi või ajaloolasi.
Vanemad turismikihuga põlvkonnad seevastu mäletavad Kesk-Aasia vennasvabariike läbinud muistse siiditee ergavast kõrbepäikesest praetud linnu hästi. Sealt pärineb ka folkloori siginenud võrdlus.
Moodsal ajal räägitakse suvekuumuse käes ägades globaalsest kliima soojenemisest, mis keerab maailma ilmaasjad pea peale: harjumuspäraselt jahedamas Põhja-Euroopas lõõskab suvel troopikakuumus ja muidu palavas Lõuna-Euroopas on ilm mõõdukalt soe.
Kargemas kliimas hakkama saama harjunud põhjaeurooplane on muutuste üle rõõmus, kui suvekuumus langeb nädalavahetusele või puhkusele.
Pärnusse peesitama sõita või mõnda vaiksemasse randa end telkima seada on oluliselt soodsam kui Vahemere või Musta mere äärde põigata.
Tänavu algas klimaatiline suvi Eestis tavatult vara, terve mai oli kuiv ja palav. Kui jaanipäeval keeras ilm tavapäraselt jahedaks ja tegi korra vihmagi, olid irvhambad valmis kihla vedama, et ega rohkem sel aastal rannailma tule.
Vale puha. Troopikakuumus praeb juba mitmendat nädalat. Internetist välja kaevatud ükskõik millised lähinädalate ilmaprognoosid näevad kõhklusteta leitsakule jätku ja vahele lubatud vihmahood enamasti adressaadini ei jõua.
Läinud nädalavahetuse kogemus näitas, et ka Pärnust lõuna poole jäävates muidu rahulikes randades oli rahvast murdu, majutuskohad kõik välja müüdud ning telkimisplatsid puupüsti suvitajaid täis.
Pole ime, et Pärnu popimates söögikohtades möödunud laupäeval isegi paduvihma ja rahevalingute ajal tunde lauajärjekorras seismata löögile ei pääsenud.
Ent ka linnast lõuna poole jäävates teeäärsetes puhvetites olid teenindajatel käed-jalad tööd täis. Siseturismi ettevõtjatele on ajad magusad.
Enamik meist kehitab põuda kiruvate põllumeeste hammaste krigistamise ja ikalduse kuulutamise peale õlgu ning arvab, et kui kohalik toidutootja kidub, siis küll poest ikka midagi rahvusvahelisemat hamba alla saab. Toidulauda mõjutav ilmarisk on esialgu meile veel kauge teema.
Isikliku tervisega on lood teised ja harjumatult pikaks ja palavaks veniv suvi hakkab lõpuks tüütuks muutuma.
Meedia õpetab inimesi, kuidas palav aeg üle elada. Mõistlik. Põhjamaa elanikule tekitab kestev kuumus terviseprobleeme: koormab südant, ähvardab vedelikupuudusega, suurendab päikesepõletuste ja sellega kaasneva nahavähi riski jne. See on aeg, kus nõrgemad tervised alla vannuvad.
Lehed tsiteerisid neil päevil Harwardi ülikooli teadlaste uuringut, mis tõestas, et püsivalt palav ilm näpistab IQ-d madalamaks.
Teine meediast silma jäänud uurimus väitis, et 22 kraadist kuumem ilm muudab inimesed agressiivsemaks ja impulssiivsemaks. Ka tähelepanu- ja keskendumisvõime langeb.
Kuumus muudab meid lolliks ja vihaseks, seega on mõistuse säilitamiseks ja Pisa testide jätkuvaks võitmiseks vaja organismi jahutada.
Tuttavate nägude järgi oli Ikla piiripoes läinud laupäeva õhtupoolikul tunne, nagu oleks sattunud jõululaupäeval Paide Maksimarketisse.
Ent kõrv tabas jahedas oaasis ostlejate eesti keele kõrval samaväärselt soomlaste jutuvada. Et vanas heas Heinaste toidupoes oli kesvamärjukese kast kaks eurot piiripoest odavam, seletab, miks lätlased ise piirile tormi ei jookse.
Mul õnnestus Vene kroonut teenida Aserbaidžaani kõrbesel madalikul, kus meie mõistes suvi algas märtsis ja kestis detsembrini, muutudes juulis-augustis talumatult palavaks.
30–40kraadise temperatuuriga suvekuudel voolas puu alt varju otsides ja sõrmeotsa liigutamata higi ikkagi ojadena. Teise aasta suvel sigines alaselga näriv neeruvalu.
1989. aasta suve lõpul koju puhkusele tulles oli esimene käik Paide polikliinikusse. Arsti diagnoos ütles, et kuiva lähistroopikasse sattunud põhjamaalase organismist ei käinud vedelik seedetraktipidi läbi ning suure higistamisega hakkas neerudesse settima kruusa.
Doktor vaatas ravi määrates sõdurpoisile sügavalt silma ja ütles, et apteeki sul asja pole, puhkusel joo õlut nii palju, kui jaksad – see uhub neerud kruusast puhtaks. Ravi osutus tõhusaks.
Nii võib piiripoode irooniliselt nimetada põhjamaalaste tervise Mekaks, arvestades, kui paljud kaasmaalased käivad seal oma neere ravimas ning dehüdratsioonist pääsu lunastamas.
Kui rahakott kannatab, võib kuuma eest põhja lendavate rändlindude tuules pageda muidugi ka Lapimaale leevendust otsima või keerata tööl ja kodus konditsioneeri paar kraadi jahedamaks. Võib ka kurguni jõkke ronida.
Kahest Kaukaasia katlas veedetud aastast sain sellise päikese üledoosi, et kulus oma paarkümmend aastat, enne kui suutsin oma kondid taas soojale maale vedada.
Nüüd on Muhamed tulnud mäe juurde ja tõenäosus põhjapoolsetel laiuskraadidel troopikat kogeda on reaalsem kui meie tajutavas ajaloos kunagi varem.
Kuuma suve üle elamist peame õppima Vahemere ääres elavatelt rahvastelt ja unustama ellu jäämise nimel vähemalt suveks eestlasliku töörügamise.
See tähendab, et kasulikku saab teha varahommikul, kui on veel jahedam. Südapäev on siesta pidamiseks. Elu läheb taas käima õhtul, kui palavus on järele andnud.
Korralik ellujäämiskursus ja ümberkohanemine, kas pole?
https://jarvateataja.postimees.ee/5766208/ellujaamiskursus-nimega-suvi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar