«Helir-Valdor, lase ruttu üks polka, ma lähen Kaja peikaga
breikima!» hüüdis Mart üle riigikogu istungite saali ja lennutas kaabu
elegantse kaarega riigikogu esimehe poodiumile nagu Clint Eastwood
1970ndate legendaarsetes vesternides.
Äsjastel valimistel kasvatas EKRE oma kohtade arvu riigikogus võrreldes nelja aasta tagusega ligi kolmekordseks ja tõstis erakonna parlamendis suuruselt kolmandaks jõuks.
Igati LatiPaci ja rosinatest mustavat saia väärt tulemus.
Kelmikas
helk silmis, sättis Viljandist pärit pärimusmuusik kandle mugavamalt
põlvedele ja nõksatas peaga kujuteldavat tukka üle pea heita.
Pessimistlikumad küsitlused ennustasid Isamaale vaat et valimiskünnise alla jäämist, aga konservatiivse joone hoidmine tasus neilegi ära tosina saadikukohaga.
Helir Valdori sõrmede alt tulevad hoogsad kandlehelid panid Tõukre ja mitme teise kaugema küla poistel ja tüdrukutel jala kaasa lõnksuma sama hoogsalt nagu Patusele Poolele või Helladele Velledele.
«Jäta järele, lase lahti, ei tohi niimoodi, lase lahti!» protestis Jüri kiledalt, kuid halvasti teeseldud solvumisega.
Äkki oli tusatuju ka ehtne, sest peaministripartei eeldatud valimisvõit jäi tulemata ja Keskerakonna peaministritool kõikus kõvasti.
Jüri järgnes Mardile nagu hüpnotiseeritult, et riigi esinduslikemasse saali sobiva siivsa valsi asemel saltosid visata, värskelt vahatatud parketil püherdada ja seninägematuid poognaid võtta, nagu see vahest Misso baaris või mõnes Pärnu äärelinna öölokaalis võiks pähe tulla proovida.
Kalamaja, Viimsi ja Lasnamäe nooblimate istumiskohtadega harjunud Yana, Mihhail, Raimond, Jürgen, Taavi ja teised vaatasid seninägematut tantsupaari silmi pööritades, nagu oleks näinud põrgu eeskojas orgiat pidavaid sortse.
Martin, Jaak, Urmas ja Jaanus ning veel mõni Jüri lähedale hoidev semu elas tuure koguvale simmanile seevastu heatujuliselt naeru kihistades kaasa.
Jevgeni oma sotsiaaldemokraatidega nihutas ennastki tantsuplatsi serva Tiugu kombel lootuses, et ehk ei tule Imelikul ilma temata jälle rehkendus kokku.
Marina upitas spatsiirstokki susata Mardi ja Jüri improviseeritud sõu kodaratesse, aga ürituseks jäi seegi.
Keegi õelusekott tagumisest reast hüüdis, et enne uute tantsupartnerite valimist peaks Jürka Volodjale lubatud kamaaruška tühistama. Öeldu sumbus üldisse melusse ilma, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud – vana ja kulunud nali.
Kaja vaatas tükk aega suurte silmade ja kinnise suuga tema ees pingiridade vahel väänlevat paari, enne kui kõnevõime taastus. Olgem ausad, selline kooslus tantsupõrandal on paljude liberaalide õudusunenägu kuubis.
Kaja hõõrus silmi ja näpistas end vargsi, et veenduda ärkvelolekus. Alles paari õhtu eest oli ta Jürile sügavat silma vaadanud ja kutsunud noorhärrat kõigi kuuldes koos üle Kabelimäe vudima.
Reformierakond uskus valimiste võitja õigusega, et tantsukaart on kindlalt nende ridikülis ja kosilaste roll on kannatlikult oodata letti kutsumist.
Kuigi Jüri võttis järelemõtlemiseks aega, tundus, et poiss jääb nõusse ja kaugel see kihluski enam. Nüüd järsku selline korvi andmine ja avalik alandus.
Kalamaja padjaklubi ahmis õhku: ennekuulmatu, et printsessi kosimise asemel tikkus poistebänd esindusareenile omavahel poognaid vedama. Mida Euroopa sedasi Eestist küll arvab?
Kaja ise poleks ehk märganudki, aga terava silmaga kogenud spordimees Jürgen sosistas kõrva, et selline füüsilist pingutust nõudev duett pole spontaanne ja raudselt enne salaja garderoobis kokku harjutatud.
Kaja sisemus pulbitses jõuetust nördimusest. Alles mõni kuu tagasi oli Jüri vana paju all tõotanud, et selle va Mardiga, kes aina punanahkadele valu vannub ja näksivat kutsikat põues kaasas tassib, tema tamasseri raudu näppima ei lähe. Vähemalt sai Kaja Jüri jutust nõndaviisi aru.
Tantsuhoos paar tuhises ennastunustavalt omasoodu mööda saali ringi nagu paela kaotanud õhupall ega märganud samal ajal akselbantidega ehitud ohvitserihärra saatel sisenenud sirge seljaga presidendiprouat. Kõmaki!
Mart sai tekkinud segaduses külakuhjast esimesena jalad alla ja putkas kiirelt riigikogu puhvetisse kiluvõileiba hammustama.
Kersti-tädi tiris Jüri kättpidi saali keskele ja nõudis selgitust: «Mis see Mart sind rebis?»
«Koalitsiooni tegema kutsus,» proovis Jüri ümber suu nutuvõru manada.
Kersti-tädi puuris nõudlikul pilgul saali: «Kuhu see masuurikas läks?"
Äsja plagiaadijamasse sattunud Rainer näitas pintsakuhõlma varjust ebalevalt näpuga puhveti poole. Kersti tuhises viidatud suunas.
«Oh sa juudas!» praalis teisest uksest saali tagasi hiilinud Mart. «Kus Kalamaja hipsterid läksid suitsunurgas meie vabakava peale leili, kukkusid kõigile ja igalepoole südameid kleepima!»
«Sakste pastor Verhofstadt helistas just ja küsis, kas meie lasime liberaalide parve põhja...,» ei jõudnud Mardi uljusest innustust saanud Jüri oma lauset lõpetada.
Koridori mööda hoogsalt lähenev Kersti-tädi kontsaklõbin keeras Jüri suu lukku ja surus Mardi Isamaa fraktsiooni pingi alt varju otsima. «Kuhu Mart läks? Kas ma saan vastust või ei saa?» laksas Kersti-tädi lahtise käega vastu riigikogu kõnepulti.
«Madisson, kuhu läks Mart?» kamandas võbeleva silmalauga Kersti-tädi kleenukese poisi püsti.
«Mina ei tea midagi, mina olin fraktsiooni toas,» kogeles pihtide vahele jäänud vibalik.
Kersti-tädi ajas silmad vidukile, kummardus ja märkas kohe pingi all kössitavat kogu. «Tule välja, ma ütlen sulle!»
«Ma tahan selle hirmsa inimeseloomaga mõni sõna juttu ajada,» teatas Kersti-tädi Marti nattipidi riigikogu juhatuse käärkambrisse lohistades.
Uks nende taga prantsatas kinni sellise pauguga, et piida kõrvalt lendas hiirvaiksesse saali krohvitükke mürinaga, mis on võrreldav kevadise lumelaviiniga Alpides.
«Kas ma ei öelnud piisavalt selgelt, et luban valitsuskõneluste avavalsi Kajal teha?» kostis läbi seina summutatud kõuekõminat.
«Jüri! Jüri! Ära võta seda tänast asja väga südamesse!» hõikas Kaja õhtu hakul Toompealt alla tõttavale poisile järele, proovides varasemale silmaviskamisele uut kaalu anda. «Ma oleks sulle appigi tulnud, aga...»
Olemisse kõrkust kogunud Jüri ajas silmad teatraalselt vidukile ja katkestas Kaja kogelemise justkui noaga lõigates: «Kasi minema!»
Pärast kandvat pausi vaatas Jüri pead üle õla kallutades Kaja poole ja nähvas justkui leebudes: «No eks tule siis!»
Kui ennast kogunud Kaja pea Ratta talu häärberi ukse vahelt teretades sisse pistis, pidi ta istuli kukkuma: Jüri polnud kambris sugugi üksi.
«Tere, tere, kuda sina siia said?» uuris elutoa laual lebavat põhiseadust näppiv Helir-Valdor nurruvalt sulni tämbriga.
Kaja maigutas vastuseks suud nagu kuivale jäänud kala.
«Eks istu,» ütles Jüri nipsakalt ja nihutas laua ääres jõude seisvat kolmandat tooli uksel tammujale lähemale.
«Kas sa pahane oled või?» Jüri hääles oli pilget ja jäisust.
«Ei!» õhkas Kaja ebalevalt kustuv lootus hääles.
«Tule siia, Helir-Valdor mängib sulle kannelt,» sädistas Jüri säravaid silmi ainiti pillimehel hoides märkamata, millal Kaja kibedaid pisaraid alla surudes ukseavalt kadus.
PS! Igasugune kokkusattumus tegelike isikute või aset leidnud sündmustega on juhuslik.
https://jarvateataja.postimees.ee/6549665/kevade-anno-2019
Äsjastel valimistel kasvatas EKRE oma kohtade arvu riigikogus võrreldes nelja aasta tagusega ligi kolmekordseks ja tõstis erakonna parlamendis suuruselt kolmandaks jõuks.
Igati LatiPaci ja rosinatest mustavat saia väärt tulemus.
 |
| Edward von Lõngus 2013 Palamuse poe seinal. |
Pessimistlikumad küsitlused ennustasid Isamaale vaat et valimiskünnise alla jäämist, aga konservatiivse joone hoidmine tasus neilegi ära tosina saadikukohaga.
Helir Valdori sõrmede alt tulevad hoogsad kandlehelid panid Tõukre ja mitme teise kaugema küla poistel ja tüdrukutel jala kaasa lõnksuma sama hoogsalt nagu Patusele Poolele või Helladele Velledele.
«Jäta järele, lase lahti, ei tohi niimoodi, lase lahti!» protestis Jüri kiledalt, kuid halvasti teeseldud solvumisega.
Äkki oli tusatuju ka ehtne, sest peaministripartei eeldatud valimisvõit jäi tulemata ja Keskerakonna peaministritool kõikus kõvasti.
Jüri järgnes Mardile nagu hüpnotiseeritult, et riigi esinduslikemasse saali sobiva siivsa valsi asemel saltosid visata, värskelt vahatatud parketil püherdada ja seninägematuid poognaid võtta, nagu see vahest Misso baaris või mõnes Pärnu äärelinna öölokaalis võiks pähe tulla proovida.
Kalamaja, Viimsi ja Lasnamäe nooblimate istumiskohtadega harjunud Yana, Mihhail, Raimond, Jürgen, Taavi ja teised vaatasid seninägematut tantsupaari silmi pööritades, nagu oleks näinud põrgu eeskojas orgiat pidavaid sortse.
Martin, Jaak, Urmas ja Jaanus ning veel mõni Jüri lähedale hoidev semu elas tuure koguvale simmanile seevastu heatujuliselt naeru kihistades kaasa.
Jevgeni oma sotsiaaldemokraatidega nihutas ennastki tantsuplatsi serva Tiugu kombel lootuses, et ehk ei tule Imelikul ilma temata jälle rehkendus kokku.
Marina upitas spatsiirstokki susata Mardi ja Jüri improviseeritud sõu kodaratesse, aga ürituseks jäi seegi.
Keegi õelusekott tagumisest reast hüüdis, et enne uute tantsupartnerite valimist peaks Jürka Volodjale lubatud kamaaruška tühistama. Öeldu sumbus üldisse melusse ilma, et keegi oleks seda tõsiselt võtnud – vana ja kulunud nali.
Kaja vaatas tükk aega suurte silmade ja kinnise suuga tema ees pingiridade vahel väänlevat paari, enne kui kõnevõime taastus. Olgem ausad, selline kooslus tantsupõrandal on paljude liberaalide õudusunenägu kuubis.
Kaja hõõrus silmi ja näpistas end vargsi, et veenduda ärkvelolekus. Alles paari õhtu eest oli ta Jürile sügavat silma vaadanud ja kutsunud noorhärrat kõigi kuuldes koos üle Kabelimäe vudima.
Reformierakond uskus valimiste võitja õigusega, et tantsukaart on kindlalt nende ridikülis ja kosilaste roll on kannatlikult oodata letti kutsumist.
Kuigi Jüri võttis järelemõtlemiseks aega, tundus, et poiss jääb nõusse ja kaugel see kihluski enam. Nüüd järsku selline korvi andmine ja avalik alandus.
Kalamaja padjaklubi ahmis õhku: ennekuulmatu, et printsessi kosimise asemel tikkus poistebänd esindusareenile omavahel poognaid vedama. Mida Euroopa sedasi Eestist küll arvab?
Kaja ise poleks ehk märganudki, aga terava silmaga kogenud spordimees Jürgen sosistas kõrva, et selline füüsilist pingutust nõudev duett pole spontaanne ja raudselt enne salaja garderoobis kokku harjutatud.
Kaja sisemus pulbitses jõuetust nördimusest. Alles mõni kuu tagasi oli Jüri vana paju all tõotanud, et selle va Mardiga, kes aina punanahkadele valu vannub ja näksivat kutsikat põues kaasas tassib, tema tamasseri raudu näppima ei lähe. Vähemalt sai Kaja Jüri jutust nõndaviisi aru.
Tantsuhoos paar tuhises ennastunustavalt omasoodu mööda saali ringi nagu paela kaotanud õhupall ega märganud samal ajal akselbantidega ehitud ohvitserihärra saatel sisenenud sirge seljaga presidendiprouat. Kõmaki!
Mart sai tekkinud segaduses külakuhjast esimesena jalad alla ja putkas kiirelt riigikogu puhvetisse kiluvõileiba hammustama.
Kersti-tädi tiris Jüri kättpidi saali keskele ja nõudis selgitust: «Mis see Mart sind rebis?»
«Koalitsiooni tegema kutsus,» proovis Jüri ümber suu nutuvõru manada.
Kersti-tädi puuris nõudlikul pilgul saali: «Kuhu see masuurikas läks?"
Äsja plagiaadijamasse sattunud Rainer näitas pintsakuhõlma varjust ebalevalt näpuga puhveti poole. Kersti tuhises viidatud suunas.
«Oh sa juudas!» praalis teisest uksest saali tagasi hiilinud Mart. «Kus Kalamaja hipsterid läksid suitsunurgas meie vabakava peale leili, kukkusid kõigile ja igalepoole südameid kleepima!»
«Sakste pastor Verhofstadt helistas just ja küsis, kas meie lasime liberaalide parve põhja...,» ei jõudnud Mardi uljusest innustust saanud Jüri oma lauset lõpetada.
Koridori mööda hoogsalt lähenev Kersti-tädi kontsaklõbin keeras Jüri suu lukku ja surus Mardi Isamaa fraktsiooni pingi alt varju otsima. «Kuhu Mart läks? Kas ma saan vastust või ei saa?» laksas Kersti-tädi lahtise käega vastu riigikogu kõnepulti.
«Madisson, kuhu läks Mart?» kamandas võbeleva silmalauga Kersti-tädi kleenukese poisi püsti.
«Mina ei tea midagi, mina olin fraktsiooni toas,» kogeles pihtide vahele jäänud vibalik.
Kersti-tädi ajas silmad vidukile, kummardus ja märkas kohe pingi all kössitavat kogu. «Tule välja, ma ütlen sulle!»
«Ma tahan selle hirmsa inimeseloomaga mõni sõna juttu ajada,» teatas Kersti-tädi Marti nattipidi riigikogu juhatuse käärkambrisse lohistades.
Uks nende taga prantsatas kinni sellise pauguga, et piida kõrvalt lendas hiirvaiksesse saali krohvitükke mürinaga, mis on võrreldav kevadise lumelaviiniga Alpides.
«Kas ma ei öelnud piisavalt selgelt, et luban valitsuskõneluste avavalsi Kajal teha?» kostis läbi seina summutatud kõuekõminat.
«Jüri! Jüri! Ära võta seda tänast asja väga südamesse!» hõikas Kaja õhtu hakul Toompealt alla tõttavale poisile järele, proovides varasemale silmaviskamisele uut kaalu anda. «Ma oleks sulle appigi tulnud, aga...»
Olemisse kõrkust kogunud Jüri ajas silmad teatraalselt vidukile ja katkestas Kaja kogelemise justkui noaga lõigates: «Kasi minema!»
Pärast kandvat pausi vaatas Jüri pead üle õla kallutades Kaja poole ja nähvas justkui leebudes: «No eks tule siis!»
Kui ennast kogunud Kaja pea Ratta talu häärberi ukse vahelt teretades sisse pistis, pidi ta istuli kukkuma: Jüri polnud kambris sugugi üksi.
«Tere, tere, kuda sina siia said?» uuris elutoa laual lebavat põhiseadust näppiv Helir-Valdor nurruvalt sulni tämbriga.
Kaja maigutas vastuseks suud nagu kuivale jäänud kala.
«Eks istu,» ütles Jüri nipsakalt ja nihutas laua ääres jõude seisvat kolmandat tooli uksel tammujale lähemale.
«Kas sa pahane oled või?» Jüri hääles oli pilget ja jäisust.
«Ei!» õhkas Kaja ebalevalt kustuv lootus hääles.
«Tule siia, Helir-Valdor mängib sulle kannelt,» sädistas Jüri säravaid silmi ainiti pillimehel hoides märkamata, millal Kaja kibedaid pisaraid alla surudes ukseavalt kadus.
PS! Igasugune kokkusattumus tegelike isikute või aset leidnud sündmustega on juhuslik.
https://jarvateataja.postimees.ee/6549665/kevade-anno-2019
